See artikkel räägib Platoni dialoogist; isiku kohta vaata artiklit Euthyphron (prohvet).

"Euthyphron" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.

Dialoogi "Euthyphron" algus vanimas säilinud keskaegses käsikirjas

"Euthyphronis" kohtuvad Euthyphron ja Sokrates kohtumaja lähistel (aastal 399 eKr). Sokratesel on käsil kohtuasi ja ta kuuleb, et Euthyphron kaebas kohtusse oma isa, kuna see jättis inimese tapnud orja hooletusse, nii et see suri. See kohtuasi tekitab Sokrateses hämmingu, ja nii kostab ta irooniliselt, et Euthyphronil on ilmselt hea arusaam sellest, mis on vaga ja õiglane ja mis mitte. Nii palub ta, et see tedagi nendes küsimustes valgustaks, eriti kuna teda ennast vagaduse puudumises süüdistatakse.

Euthyphron märgib, et süüdistused Sokratese vastu on põhjendatud, ent Sokrates viib vestluse tagasi sellele rajale, et tal on kohtuasjas abi vaja ja nii oleks hea, kui Euthyphron annaks talle vagaduse määratluse. See väidab, et vagadus on just see, mida ta parajasti teeb (käib oma isaga kohut). Sokrates nõuab siiski, et Euthyphron annaks talle vagaduse universaalse määratluse. Nüüd määratleb Euthyphron vagadust kui teguviisi, mis on jumalatele meelepärane. Selle määratluse kiidab Sokrates näiliselt heaks, kuid märgib, et ka jumalate vahel on vastuolusid. Seega võib teguviis olla mõnele jumalale meelepärane ja mõnele mitte, olles nii korraga vaga ja mittevaga.

Nüüd muudab Euthyphron oma määratlust, nii et vagadus oleks teguviis, mis oleks kõigile jumalatele meelepärane, mittevaga aga see, mis on kõigi jumalate jaoks mittemeelepärane. Sokrates esitab selle peale Euthyphroni dilemma nime all tuntud probleemi: kas taolised teod on vagad just seetõttu, et need on jumalatele meelepärased, või on need vastupidiselt jumalatele meelepärased, kuna need on vagad. Sokrates toob mitu näidet, et tõestada teise variandi õigsust, ja Euthyphron nõustub sellega, et vagadus on jumalatele meelepärane, kuna see on juba oma olemuselt vaga.

Seejärel pakub Sokrates välja omapoolse definitsiooni, et vagad teod on õiglased teod. Seejärel möönab ta, et on olemas õiglaseid tegusid, mis pole vagad ja et ta ei tea, kuidas vagasid tegusid teistest õiglastest tegudest eristada. Euthyphron pakub nüüd välja, et vagadus on jumalate eest hoolitsemise kunst. Sokrates nendib, et igal kunstil on oma tulem ja küsib nüüd, mis on vagaduse tulem, mis taandab selle definitsiooni Euthyphroni eelmisele katsele vagadust määratleda.

Euthyphroni viies definitsioon määratleb vagadust ohverdamise ja palvetamise kunstina. Sokrates jõuab teist küsitledes järeldusele, et tegemist on omalaadi kauplemisega, ent ta ei suuda mõista, mida jumalad sellest võidavad. Ka nüüd taandub küsimus sellele, et nii palved kui ohvrid on asjad, mis jumalatele meeldivad, mis ei anna ikkagi vagaduse üldist määratlust. Seejärel Euthyphron lahkub, väites, et tal on kiire.

Nagu Platoni varasematele dialoogidele üldiselt omane, nii jääb ka selles dialoogis lahendus leidmata ja vagadus määratlemata.

Dialoog on eesti keeles ilmunud aastal 1996 ja hiljem Platoni kogutud teostes aastal 2003.

Välislingid muuda