Ava peamenüü
Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi horisontaalne logo, mille kasutamine on kohustuslik fondist toetust saanud projektide tähistamisel.

Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond (ÜF; inglise The Cohesion Fund ehk CF) pakub toetust Euroopa Liidu liikmesriikidele, mille rahvuslik kogutoodang on vähem kui 90% Euroopa Liidu keskmisest.[1] Lisaks Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondile pakuvad struktuuritoetusi Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF). Toetuse eesmärgiks on Euroopa Liidu riikide arengu ühtlustamine ja seeläbi majanduspiirkonna konkurentsivõime tõstmine maailmaturul ning säästva arengu soodustamine.[2]

Toetust saavad projektid jagunevad kahte valdkonda:

  • keskkonnatoetused: prioriteetideks veevarustus, heitvee puhastamine ja jäätmekäitluse infrastruktuuri parandamine. Võidakse toetada ka energia või transpordiga seotud projekte kui need on selgelt keskkonna huvides.
  • transpordiprojektide toetused: rahastatakse üleeuroopalisse transpordivõrgustikku kuuluvate teede, sadamate, raudteede ja lennujaamade uuendamist. Eelarveperioodil 2006–2013 rahastati ka keskkonnasäästlikke transpordilahendusi.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Ühtekuuluvusfond loodi 1993. aastal Maastrichti lepinguga. Fondi abil viiakse ellu Euroopa Liidu regionaalpoliitikat ning aidatakse järele majanduslikult vähem arenenud piirkondi.[3]

1994–1999Redigeeri

Toetusi said 4 liikmesriiki: Kreeka, Hispaania, Iirimaa ja Portugal. Kogu perioodi eelarve oli 15,15 miljardit eurot.[4]

2000–2006Redigeeri

Fondi eelarve sellel perioodil oli 18 miljardit eurot. Peaaegu pool (8,5 miljardit eurot) sellest oli reserveeritud uute liikmesriikide jaoks. Ühtekuuluvusfond ei toetanud regionaalset tasandit ja seetõttu ei olnud see üks struktuurifondidest. Kui liikmesriigil tekkis liiga suur eelarvepuudujääk vähendati väljamakseid fondist. Ühtekuuluvusfondist saadav toetuste maht koos teistest struktuurifondidest saadavate toetustega ei tohtinud ületada 4% riigi SKPst. Enne Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal olid toetuste saajad samad, mis eelneval eelarveperioodil. [5][6]

2007–2013Redigeeri

Ühtekuuluvusfond lisati struktuurifondide hulka, et tagada paremaid tulemusi. Näiteks keskkonnaprojektid võisid saada toetust nii Ühtekuuluvusfondist kui Regionaalarengu Fondist. Lõplik otsus tehti olenevalt projekti fookusest. See tõi kaasa fondide tulemuslikkuse paranemise. [1]

ToetusedRedigeeri

Eelarveperioodil 2014–2020 saavad Ühtekuuluvusfondist toetusi Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. Toetuste kogumahuks on ette nähtud 63,4 miljardit eurot. Projekte toetatakse 80–85% ulatuses. Rahastatava projekti minimaalseks maksumuseks on kümme miljonit eurot. Toetust makstakse ka projekti teostamiseks vajalike eeluuringute tarbeks. Ühtekuuluvusfondist saadavatele toetustele kehtivad samad kavandamis-, haldus- ja järelevalvemeetmed nagu ERFile ja ESFile. Kui toetust saavas liikmesriigis tekib liiga suur avaliku sektori puudujääk ning probleeme ei lahendata või lahendamiseks sobivaid meetmeid ei rakendata, võidakse nõukogu otsusega (häälteenamusega) peatada Ühtekuuluvusfondi rahaline abi. See kehtib nii uute projektide kohta kui ka käigus olevate mitmeetapiliste projektide uute etappide kohta.[7][5][4][8]

Kaasfinantseerimise saamiseks peab toetust taotlev projekt kohustuslikus korras aitama kaasa EL keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Olulisel kohal projekti ellu viimisel on piisavalt suutliku institutsiooni olemasolu, mis suudaks tagada projekti majandusliku ja sotsiaalse kasulikkuse. Eelduseks ei peeta mitte ainult ehitushanke ja ehitustööde läbiviimist, vaid ka hilisemat haldamist. Rahalisi makseid ei teostata enne kui pole teada kasusaaja isik ja varade lõplik omandisuhe.[8]

ISPARedigeeri

ISPA on Euroopa Liidu liitumiseelne finantsinstrument (inglise Instrument for Structural Policies for Pre-Accession). Selle eesmärgid ühtivad Ühtekuuluvusfondi omadega. Peale Euroopa Liiduga liitumist rahastatakse pooleliolevaid ISPA investeeringuid Ühtekuuluvusfondist.[1]

EestiRedigeeri

ISPA käivitus Eestis 2000. aastal. See valmistas ametkondi ette toetuste vastuvõtmiseks Ühtekuuluvusfondist.[8]

2004–2006Redigeeri

Ühtekuuluvusfondist hakkas Eesti toetusi saama ISPA asemel peale Euroopa Liiduga liitumist. Toetusi maksti projektipõhiselt teistest struktuurifondidest eraldi. Minimaalseks toetuskõlbuliku projekti maksumuseks oli 10 miljonit eurot. Eesti toetussumma oli 431 miljonit eurot.[9]

Eelarveperiood 2007–2013Redigeeri

Ühtekuuluvusfondi toetusi kavandati ja rakendati ERFi ja ESFga samadel alustel. Peamiselt keskenduti infrastruktuuri korrastamisele. Projektidele ei olnud seatud maksumuse alampiiri. Transpordi valdkonnas oli kehtestatud transpordi infrastruktuuri projektide kogumaksumuse alampiiriks 1,9 miljonit eurot. Eesti toetussumma Ühtekuuluvusfondist eelarveperioodil 2007–2013 oli kokku 1,15 miljardit eurot.[1]

Eelarveperiood 2014–2020Redigeeri

Praegusel eelarveperioodil keskendutakse targale majanduskasvule, inimeste heaolule, ning töö- ja elukvaliteedi tõstmisele. Kolmandik eurotoetustest on kavas suunata haridusse, tööhõivesse ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisse. Sama suur hulk teadus- ja arendustegevuseks ning ettevõtluse arendamiseks. Kinnitatakse kolm rakenduskava: ühtekuuluvuspoliitika fondide arengukava, maaelu arengukava ning merendus- ja kalandusfondi arengukava. Eesti toetuste maht Ühtekuuluvusfondist on 1,073 miljardit eurot.[10]

Olulisemad investeeringud:

  • üldhariduskoolide võrgustiku korrastamine,
  • kutse- ja kõrghariduse õppekavade arendamine ning ettevõtjatega koostöö suurendamine,
  • e-teenuste ja kiire lairiba võrgu arendamine ,
  • ettevõtluse, teadus-, arendus- ning innovatsioonitegevuse toetamisel keskendumine kõige suurema potentsiaaliga valdkondadele: IKT, ressursitõhusus, tervisetehnoloogiad,
  • kõrgharidusreform,
  • lapsehoiukohtade loomine,
  • töövõime toetamise reformi käivitamine,
  • haiglavõrgu ümberkorraldamine,
  • koolides e-õppevara kasutuselevõtt,
  • raudteeliikluse arendamine,
  • soojamajanduse ja kaugküttevõrkude arendamine,
  • veemajanduse infrastruktuuri parendamine.

Eesti konkurentsivõime kasvu eesmärgid:

  • tootlikkuse tõstmine hõivatu kohta ELi keskmisega võrreldes 2020. aastaks 80%-ni ja
  • tööhõive määra tõstmine 20–64-aastaste seas 2020. aastaks 76%-ni ELi keskmisest.

Näiteid projektidestRedigeeri

ViitedRedigeeri