Euroopa Kolledž

 See artikkel on üleeuroopalisest ülikoolist; Tartu ülikooli õppeasutuse kohta vaata Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž

Euroopa Kolledž (prantsuse keeles Collège d'Europe) on 1949. aastal rajatud eraõiguslik kõrgkool, kus saab jätkata haridusteed Euroopa õpingute magistriprogrammis. Tegemist on esimese kõrgkooliga, mis pakkus magistriõpet ja koolitust Euroopa asjade alal.

Kolledž asutati 1949. aastal Belgias Brugges eesmärgiga "süvendada Lääne-Euroopa rahvaste vahelist solidaarsust ja vastastikust üksteisemõistmist ning tagada esmaklassiline koolitus sellistele üliõpilastele, kes hoiavad ja kannavad Euroopa väärtusi edasi".[1] Ühtlasi on eesmärk koolitada Euroopa jaoks uusi noori juhte.[2] Õppeasutust määratletakse kui üldsuse huvidele vastavat institutsiooni, mis tegutseb Belgia seaduste kohaselt. Alates 1993. aastast on kolledžil ka väiksem kampus Natolinis (Varssavi, Poola), kus saab pühenduda Kesk- ja Ida-Euroopa uuringutele.[3]

Kolledži iga õppeaasta nimetatakse ühe silmapaistva ajaloolise isiku nime järgi, et innustada üliõpilasi nende õpingutes. Tavaliselt peab õppeaasta avakõne keegi Euroopa juhtpoliitikutest. Kolledži on lõpetanud paljud tuntud poliitikud, nagu näiteks Helle Thorning-Schmidt, Nick Clegg, Enzo Moavero Milanesi, Alexander Stubb. Paljud lõpetanud on ametis diplomaatidena ja tippametnikena Euroopa Liidu institutsioonides.

Ajalugu

muuda

Kolledži loomise idee pärineb Hispaania riigimehelt Salvador de Madariagalt, kes 1948. aasta Haagi kongressi järel käis välja mõtte rajada kolledž, kus saaksid koos elada ja õppida paljude maade üliõpilased.[4] Tema ettepanekut toetasid paljud Euroopa liidrid ja Euroopa Liidu rajajad, näiteks Konrad Adenauer, Winston Churchill, Jean Monnet, Robert Schuman, Paul-Henri Spaak, Alcide De Gasperi jt.

Rühmal Brugge kodanikel, kelle eesotsas seisis reverend Karel Verleye, õnnestus otsustajaid veenda rajama kolledžit Bruggesse. Vastrajatud kolledži esimeseks rektoriks (1950–1972) sai professor Henrik BrugmansEuroopa liikumise üks vaimseid liidreid ja Euroopa Föderalistide Liidu president.

Algselt polnud Euroopa kolledžil püsivat õppejõudude koosseisu; kursusi juhatasid ja viisid läbi silmapaistvad akadeemikud ning vahel ka riigiametnikud kogu Euroopast. Siiski on just viimastel aastakümnetel alaline õppejõudude koosseis järjest suurenenud. 1998. aastal rajasid kolledži vilistlased Madariaga fondi – Kolledži Euroopa Sihtasutuse, mille tööd juhib Javier Solana.

Pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ja ühiskondlikke muutusi Kesk- ja Ida-Euroopas rajati Euroopa Komisjoni ja Poola valitsuse toel 1993. aastal Natolinisse Euroopa kolledži üliõpilaslinnak. Sellest saadik toimib kolledž põhimõttel "üks kolledž – kaks kampust", ning see, millele omal ajal viidati kui "Brugge vaimule", on nüüd tuntud kui "kolledži vaim".

Vastuvõtt kolledžisse

muuda

Konkursisõel üliõpilaskohtadele on väga tihe ning tavaliselt valitakse sobivad üliõpilaskandidaadid välja kevadel koostöös vastavate riikide välisministritega. Kolledžisse kandideerijalt eeldatakse bakalaureusekraadi majandus-, õigus-, riigiteaduste või rahvusvaheliste suhete alal, lisaks tuleb osata kolledži töökeeli – inglise ja prantsuse keelt.[5] Varasematel aastatel võeti kolledžisse vastu piiratud arv üliõpilasi (mitme aastakümne jooksul vähem kui 100 üliõpilast aastas), kuid alates 1990. aastate algusest on see arv suurenenud. Õppeprogramm kestab ühe aasta ja lõpetajad saavad magistrikraadi. Traditsiooniliselt spetsialiseeruvad üliõpilased kas Euroopa õigusele, rahvusvahelisele majandusele (s.t Euroopa majanduse uuringutele) või Euroopa poliitika- ja haldusuuringutele. Viimastel aastatel on õppeprogrammi lisandunud uusi ainekavu.

Õppimine kolledžis

muuda

Euroopa Kolledžis on valida neli õppesuunda: õigus, majandus, politoloogia ja haldusjuhtimine, interdistsiplinaarsed Euroopa uuringud.[6] Üheaastane õppeprogramm kestab septembrist kuni juuni lõpuni ning õppetöö toimub inglise ja prantsuse keeles. Õppekava sisaldab loenguid, seminare, rühmatööd, mitmeid keeltekursusi ja kohtumisi välismaiste spetsialistidega. Iga semestri lõpus tuleb teha suuline ja kirjalik eksam ning õppeaasta lõpul esitada magistritöö. Õppeprogrammi rikastavad üliõpilaste õppereisid Euroopa Liidu institutsioonidesse. Tänu kolledži ulatuslikule kontaktide võrgustikule saavad üliõpilased võimaluse õppeaasta jooksul kohtuda ja arutleda poliitikute ja poliitikamaastiku kujundajatega ning ärimaailma praktikute ja esindajatega.

Kampused

muuda

Brugge kampus

muuda
 
Verversdijk – Euroopa Kolledži üks õppehoone Brugges

Kolledži üliõpilaslinnak, mis hõlmab palju hooneid, asub vanalinnas. Brugge – 2002. aasta Euroopa kultuuripealinn – asub Belgia flaamikeelses piirkonnas, ent kolledži töökeeled on inglise ja prantsuse keel.

Natolini kampus

muuda
 
Potocki loss Natolinis

Euroopa kolledži Natolini kampus Varssavi lõunaosas loodi 1993. aastal vastukajana 1989. aasta murrangulistele sündmustele Poolas ja Euroopa Liidu edasist laienemist silmas pidades. Tänapäeval hõlmab Natolini üliõpilaslinnak ühe osa 120 hektari suurusest pargist ja looduskaitsealast – tegemist on endise kuningliku jahilossi alaga Natolinis – ning asub Varssavi lõunaosas ligi 30 minuti metroosõidu kaugusel linnasüdamest. Natolini Euroopa Keskuse Sihtasutus hoolitseb kogu kompleksi korrashoiu eest ja on lasknud restaureerida endise Potocki lossi, andes selle kolledži käsutusse. Vanad ajaloolised hooned, kaasa arvatud härrastemaja, tallid ja tõllakuur on kohandatud kaasaja nõuetele; uued hooned on ehitatud kooskõlas lossi ja seda ümbritseva pargiga.

Meediakajastusi

muuda

Ajakirjanduses on kolledži teemale rohkesti ruumi antud. Ajalehes The Times avaldatu kohaselt tähendab "keskaegses Brugges asuv Euroopa Kolledž Euroopa poliitilisele eliidile sedasama mis Harvardi Business School Ameerika äriringkondadele. Kolledž on kasvulava, kuhu ambitsioonikad ja talendikad lähevad oma tuleviku tarbeks uusi kontakte looma."[7] Ajaleht The Economist kirjeldab kolledžis õppijaid kui "eliiti, kes kooli lõpetamise järel pürgivad tööle eurokraatide ametitesse."[8] The Global Mail on kirjeldanud kolledži üliõpilasi kui "ootevalmis Euroopa liidreid".[9]

Viited

muuda
  1. "Le rôle du Collège d'Europe" [The role of the College of Europe], Journal de Bruges et de la Province, 7 October 1950, Vol. 114, No. 78, p. 1
  2. Henri Brugmans, "Former des cadres pour l'Europe" [Training executives for Europe], Fédération, January 1950, No. 60, pp. 42–44
  3. "College of Europe - College of Europe - Campuses - Natolin (Warsaw)". Coleurope.eu. Vaadatud 26.06.2012.
  4. Euroopa Kolledži koduleht
  5. "Eesti Vabariigi valitsuse koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2014. Vaadatud 29. märtsil 2014.
  6. "Eesti Vabariigi valitsuse koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2014. Vaadatud 29. märtsil 2014.
  7. Jonathan Oliver (25. aprill 2010). "Which way will Nick Clegg turn?". The Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. september 2011. Vaadatud 17. september 2011.
  8. "Charlemagne: Free the Strasbourg 626". The Economist. 5. veebruar 2004. Vaadatud 17. september 2011.
  9. Eric Ellis (7. veebruar 2012). "Europe's leaders-in-waiting face the mess ahead". The Global Mail. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2012. Vaadatud 7. veebruar 2012.

Välislingid

muuda