Estoplast

Estoplast (ehk Tehas "Estoplast", 1979. aastast Katsetehas "Estoplast", 1988. aastast Tootmiskoondis Estoplast) oli Eesti NSV ettevõte, mis tootis plastmass- ja elektritarbeid. Estoplasti toodangusse kuulusid valgustid, elektriinstallatsioonitarbed (lülitid), plastmassist sanitaartehnika tooted, köögitarbed (kuivainete karbid, kokteilikõrred) ja mänguasjad. Toodangut eksporditi rohkem kui 20–sse riiki (põhiliselt sotsialistlikkesse riikidesse ja arengumaadesse).[1]

Tehas asus Tallinnas, Türi tänav 10. Ettevõttel oli tsehh Raplas ja saeveski Jõgisool.[2]

1979. aastal töötas ettevõttes 1262 inimest, 1986. aastal 1222 inimest.[2][3]

Estoplasti kunstnikuna töötades disainisid valgusteid Lilian Linnaks (1960–1962), Kristi Metusala (1965–1992), Riho Vahtra (1985–1988), Laine Linnas (1968–1997).[4]

AjaloostRedigeeri

Estoplast asutati 1959 aastal käitistest "Arba", "Elektrometall" ja "Presto".[3] Tehas oli algaastatel Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu alluvuses, 1965. aastal läks NSV Liidu Elektrotehnika Tööstuse Ministeeriumi alluvusse.

1986 aastal määrati tehase direktoriks Ülo Nugis, kes sai aru, et Moskva bürokraatia juhtimisel ettevõte kaugele ei jõua. Mööda minnes Eesti NSV parteinomenklatuurist, viis Ülo Nugis Mihhail Gorbatšovile suunatud kirja isiklikult NLKP Keskkomiteesse. 1988 aastal saabus Tallinnasse kõrgetasemeline Moskva komisjon. Tehases ringkäigu teinud komisjoni ettepaneku põhjal koostati NSVL Ministrite Nõukogu poolt määrus, mis viis Estoplasti Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi alluvusse, hiljem oli selle õigusjärglane Eesti NSV Riiklik Tööstuskomitee. Tehas Estoplasti üleliidulisest alluvusest vabanemine oli tähelepanuväärsemaid uutmisprotsessi võite Eestis.[5]

1991 aastast kandis tehas nime Riiklik Aktsiaselts Estoplast. 1995 aastal RAS Estoplast erastati, aktsiad ostis AS Talinvest. 2003 aastal RAS Estoplast pankrotistus.

TooteidRedigeeri

  • 1966 lamp “Vana Toomas” autor Bruno Vesterberg

ViitedRedigeeri

  1. Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 373
  2. 2,0 2,1 Tallinn. Lühientsüklopeedia. Tallinn: Valgus, 1979, lk 191
  3. 3,0 3,1 ENE, 2. köide, Tallinn: Valgus, 1987, lk. 621
  4. Margus Kruut. Estoplasti kadunud valgust meenutades. Postimees, 8. mai 2011
  5. Valitsejate vastu. Tiit Made. Kirjastus Argo, 2013, lk 376-377