Esimene oopiumisõda
Esimene oopiumisõda (tuntud ka kui Oopiumisõda ja Inglise-Hiina sõda) oli Ühendkuningriigi ja Hiina Qingi riigi vaheline sõda aastatel 1839–1842, mille ajendiks sai riikidevaheline vaidlus diplomaatiliste suhete, rahvusvahelise kaubanduse ja välismaalaste jurisdiktsiooni üle Hiinas.[3]
| Esimene oopiumisõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Oopiumisõdadest | |||
.jpg) Ida-India Kompanii aurik "Nemesis" (paremal), hävitamas Hiina džonkisid Teise Cheunpi lahingu käigus 7. jaanuaril 1841. | |||
| Toimumisaeg | 18. märts 1839 – 29. august 1842[2] | ||
| Toimumiskoht | Hiina | ||
| Tulemus | Briti võit, Nanjingi leping | ||
| Territoriaalsed muudatused | Hongkongi saar läheb briti kontrolli alla | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
|
1 – 5 veolaeva, 3 prikki, 2 aurikut, 1 uurimislaev ja 1 haiglalaev | |||
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
17. ja 18. sajandil Euroopas kasvanud nõudlus Hiina kaupade (eelkõige siidi, portselani ja tee) järele viis kaubandusbilansi tasakaalust välja, kuna Hiinas praktiliselt puudus turg Lääne kaupadele. Hiina majandus oli suuresti eneseküllane ning eurooplasi ei lubatud riigi siseprovintsidesse. Seetõttu liikus Euroopa hõbe Hiinasse, kus 18. sajandi keskel juurutatud Kantoni süsteem piiras merekaubanduse Cantoni (tänase Guangzhou) sadama ning Kolmeteistkümne Faktooria Hiina kaupmeestega. Analoogne monopol Briti kaubanduses kuulus Briti Ida-India Kompaniile, mis hakkas müüma oma India istandustes kasvatatud oopiumi hõbeda eest teiste riikide kaupmeestele. Seejärel toodi oopium Hiina rannikule ja müüdi kohalikele vahendajatele, kes seda Hiina sisemaal edasi müüsid. Hõbeda väljavool ja oopiumisõltlaste arvu kasv ärritasid Hiina ametnikke.
1839. aastal keeldus keiser Daoguang oopiumi legaliseerimast ja maksustamast ning määras asekuninga Lin Zexu oopiumikaubandust lõpetades probleemi lahendama. Lin konfiskeeris umbes 20 000 kasti oopiumit (ligikaudu 1210 tonni) ilma kompensatsiooni pakkumata, tõkestas kaubanduse ja sulges välismaised kaupmehed neile määratud kvartaleisse.[4] Ehkki Briti valitsus ei eitanud ametlikult Hiina õigust kontrollida narkootikumi sissevedu, protesteeris siiski ootamatu konfiskeerimise vastu ning kasutas oma mereväge ja tulejõudu, et Hiinat kiirelt ja otsustavalt lüüa[3]; hiljem hakati seda taktikat nimetama "suurtükilaevadiplomaatiaks" või "suurtükipaadidiplomaatiaks" (gunboat diplomacy).
1842. aastal sõlmitud Nankingi rahuleping, esimene reast lepinguist, mida hiinlased hakkasid hiljem nimetama ebavõrdseteks rahudeks, andis Suurbritannia valdustele Hiinas puutumatuse ja ekstraterritoriaalsuse, avas kaubanduseks viis lepingusadamat ja kohustas Hiinat andma brittide käsutusse Hongkongi saare. Leping ei rahuldanud siiski Briti soove kaubanduses ja diplomaatias ning viis Teise oopiumisõja puhkemiseni (1856–60).[5] Hiina ajalookirjanduses peetakse Esimest oopiumisõda Hiina tänapäevase ajaloo algustähiseks.
Vaata ka muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Tsang, Steve (2007). A Modern History of Hong Kong. I.B.Tauris. ISBN 1-84511-419-1.
- Martin, Robert Montgomery (1847). China: Political, Commercial, and Social; In an Official Report to Her Majesty's Government. Volume 2. London: James Madden.
- Le Pichon, Alain (2006). China Trade and Empire. Oxford University Press. ISBN 0-19-726337-2.