Ava peamenüü

Esimene Läti ärkamisaeg

Esimene Läti ärkamisaeg (läti keeles Pirmā atmoda) oli esimene rahvusliku ärkamise periood 1850.–1880. aastatel, kui noorlätlased toetasid läti keelt ja kultuuri ning astusid vastu baltisaksa parunitele.

Ühiskonnaliikumise esimesed tunnused ilmusid juba 18. sajandil, kui lätlased said esimest kogemust kirikuliikumisel (1729–1861). Üks selle liikumise esindajatest oli saksa luuletaja ja kirjanik Johann Gottfried von Herder, kes töötas aastatel 17641769 Riias pastori ja õpetajana. Läti rahvuskultuuriga tutvudes oli von Herder vaimustunud ja üllatunud Läti rahvalaule mitmekesisust.

Esimene Läti ärkamisaeg on otseselt seotud 1848. aasta revolutsioonidega Euroopas. Selle peamised ideoloogid oli noorlätlased Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons ja Juris Alunāns.

Noorlätlaste peamised ideed oli:

  • lätlaste rahvusliku kultuuri loomine, pöörates erilist tähelepanu emakeelele ja riikliku koolisüsteemi kujunemisele,
  • läti ühiskonna diferentseerumine ja tugevdamine,
  • lätlaste rahvuslikuideoloogia loomine, mis põhineks Juris Alunānsi, Atis Kronvaldsi ja Ausekļisi artiklitel,
  • lätlaste ühingute ja liidude loomine.

Noorlaste liikumine oli tekkinud 1850. aastatel, kui Tartu Ülikoolis õppis umbes 30 lätlast. Nende hulgas oli inimesed, kes oli olnud saksastamise surve vastu. Üks nendest oli Krišjānis Valdemārs, kes hakkas korraldama Tartus läti õhtuid. Temaga ühines 10–13 mõttekaaslast, kõigepealt Juris Alunāns ja Krišjānis Barons.