Ernst Ludwig Kirchner

Ernst Ludwig Kirchner (6. mai 1880 Aschaffenburg15. juuni 1938 Davos) oli saksa maalikunstnik, ekspressionist, üks saksa ekspressionistide rühmituse Die Brücke juhtivaid liikmeid. Tema on eelkõige tuntud ja tunnustatud oma teostel kujutatud erootiliste ja psühholoogiliselt pingeliste stseenide tõttu.

Ernst Ludwig Kirchner
Kirchner 1919 portrait.jpg
Kirchner (1919)
Sünninimi Ernst Ludwig Kirchner
Sünniaeg 6. mai 1880
Sünnikoht Aschaffenburg
Surmaaeg 15. juuni 1938 (58-aastaselt)
Rahvus sakslane
Tegevusala maalikunst, graafika
Kunstivool ekspressionism
Tuntud teoseid "Tänav. Berliin", "Marzella", "Autoportree sõdurina"
Mõjutatud Edward Munch, Gustav Klimt

Kirchnerit mõjutasid oma loomingus peaasjalikult Saksamaa keskaegne kunst, Polüneesia pärismaalaste ja Aafrika kunst ning norra ekspressionist Edvard Munch. Samuti kuulub tema loomingusse puulõikeid ja graafikat. Aastatel 1911–1915 tegutses ta Berliinis, kuid pärast esimest maailmasõda kolis Šveitsi, kus tegi 1938. aastal enesetapu.[1]

ElukäikRedigeeri

Ernst Ludwig Kirchner sündis pere vanima pojana 6. mail 1880 Aschaffenburgis Baierimaal. Tema mõlemad vanemad pärinesid Preisimaalt, isa Ernst Kirchner töötas kohalikus paberivabrikus keemiainsenerina. Isa ameti liikuva iseloomu tõttu kolis perekond Kirchneri lapsepõlves korduvalt: 1886. aastal Frankfurti, juba järgmisel aastal Perleni ning 1890. aastal asuti elama Chemnitzisse Saksimaal, kus tema isast sai kohaliku tehnikakolledži paberitehnoloogia professor. Noore Kirchneri kunstiannet märkasid varakult ka tema vanemad, kes tema arengut selles vallas igati toetasid, ent samal ajal soovisid oma pojale ka korralikku ja akadeemilist haridust. 1890. aastal lõpetas Kirchner kohaliku algkooli ja siirdus keskkooli. 1901. aastal sooritas ta gümnaasiumi küpsuseksamid ning astus seejärel Dresdeni kuninglikku tehnikakõrgkooli, kus tema erialaks sai isa suurel soovil arhitektuur. 1903. aastal väljastati talle eeldiplom ning järgneva, 1903/1904. õppeaasta sügissemestri õppis ta Müncheni kunstikoolis professorite W. von Debschitzi ja H. Obristi käe all, keskendudes erilise hoolega kompositsiooniteooriale ja joonistamisele. 1905. aastal lõpetas Kirchner Dresdeni kunstiakadeemia ning sai inseneri kutsetunnistuse.[2]

Järgnevalt pühendus Kirchner juba täielikult kujutavale kunstile. 1905. aasta (5. juuni) märgib ühtlasi tema ja oma kaaslaste ühistöös moodustatud kunstnike rühmituse Die Brücke (e.k 'sild') loomise aastat. Asutajaliikmete hulka kuulusid veel Fritz Bleyl, Karl Schmidt-Rottluff ja Erich Heckel. Juba samal aastal astusid noored kunstnikud üles esimeste näitustega Dresdenis ning 1906 oldi juba jõutud ka teistesse Saksamaa suurematesse linnadesse. Vahemikus 1905–1910 veetis Kirchner mitu suve Moritzburgi järvede ääres ning külastas Fehmarni saart Läänemere lõunakaldal. 1911. aastal kolis Kirchner koos teiste Die Brücke liikmetega Berliini, kuhu ta jäi järgnevaks neljaks aastaks ning lisaks asutas ta veel samal aastal koos Max Pechsteiniga erakooli MUIM-Institut (kaasaegse kunstiõpetuse instituudi).[2] 1912. aastal tekkisid Kirchneril ja Die Brückel esimesed sidemed Münchenis asunud kunstirühmituse Der Blauer Reiteriga, kui viimatimainitute juhtfiguur Franz Marc esitles Berliini kunstnike töid enda rühmituse II näitusel. 1913. aastal oli Ernst Ludwig Kirchneri teosed üleval juba ka USA-s New Yorgis ning lisaks toimusid tema esimesed isikunäitused Berliinis Folkwang Hageni muuseumis ja Gurlitti galeriis. Sama aasta märgib ka kunstnike rühmituse Die Brücke lagunemist.[3]

1915. aasta juulis astus Kirchner vabatahtlikuna Saksa keiserlikku armeesse ning tema teenistusüksuseks määrati 75. Mansfeldi suurtükiväerügement. Ometi piirdus tema teenistusaeg vaid väljaõppelaagriga ning juba sama aasta novembris lõpus vabastati ta seoses ärevuse ja muude psühholoogiliste põhjuste tõttu teenistuskohustustest kuni täieliku paranemiseni. Ta naasis Berliini ning paigutati sanatooriumi dr Kohnstammi järelevalve alla. 1916. aastal töötas ta vahedega nii sanatooriumis kui ka Saksa linnades (Frankfurt, Halle jne) ning tema teoste müüki saatis võrdlemisi suur edu. 1917. aastal alguses tabas Kirchnerit järjekordne närvivapustus ja antud aasta maikuus lahkus ta koos oma põetajaga neutraalsesse Šveitsi Davosi linna. Aja jooksul Kirchneri tervis taastus. Ka Šveitsis olles töötas pidevalt edasi ega katkestanud oma kunstnikukarjääri. 1920. aastal toimus tema esimene näitus Davosis ning 1921. aastal saatis suurt edu väljapanek Berliinis, endises kroonprintsi palees, kus muuhulgas nimetati Kirchnerit juhtivaks saksa ekspressionistiks. 1920ndatel toimus tema näitusi veel mitmes Šveitsi ja Saksa linnas: Baselis, Zürichis, Leipzigis ja Frankfurdis. Hoolimata uuest elukohast külastas ta sageli sünnimaad.[2]

1930. aastate alguses hakkas ta tervis kiiresti halvenema, peaasjalikult rohke suitsetamise tagajärjel. 1931. aastal nimetas tollane Saksa kultuuriminister Kirchneri Berliinis asunud Preisimaa Kunstide Akadeemia liikmeks. Natsionaalsotsialistliku partei võimuletulekuga 1933. aastal muutus Kirchneril aga oma teoste müümine võimatuks. Sel perioodil distantseerus ta aina enam Saksamaast ning avaldas soovi saada Šveitsi kodanikuks. Tema näitusi Šveitsis, aga eriti USA-s (nt 1937 Detroitis ja New Yorgis) võeti jätkuvalt hästi vastu, kuigi tal ei õnnestunud oma uute teostega kunstimaailmas enam murrangut tekitada. 1936. aastast alates hakkas tema tervis kiiresti halvenema, väljendudes eriti aeglases, ent pidevas kaalukaotuses. 1937. aastal leidis Berliinis aset „degenereerunud“ kunsti näitus, kus muuhulgas oli üleval 25 Kirchneri teost, ning samuti jäeti ta ilma Preisi Kunstide akadeemia liikmesusest, mis mõlemad mõjusid talle rängalt. 1938. aastal langes Kirchner sügavasse depressiooni, mis oli põhjustatud nii suurest hirmust Saksa vägede sissetungi ees kui ka keerulise isikliku elu tõttu. Sama aasta 15. juunil sooritas saksa ekspressionismi üks suurimaid nimesid enesetapu ning maeti Waldfriedhofi surnuaiale.[2]

Looming ja peamised teosedRedigeeri

Gümnaasiumis oli aastatel 1897–1901 tema kunstiõpetajaks – nii nagu lakooniliselt tema kirjutistes seisab – härra Fischer, kelle käe all õppis Kirchner põhjalikult valguse ja varju teooriat. Hiljem meenutas tulevane kuulus kunstnik sageli ning õpetaja Fishcherit oma varajasima suurema mõjutajana.[2] Õpingute ajal Münchenis 1903–1904 valmisid tema esimesed puulõiked ning edaspidi muutus graafika tema jaoks sama oluliseks kui maalikunst. Ülikooliperioodil mõjutasid teda ühtviisi nii neoimpressionistide kui ka hiliskeskaja meistrite looming. Die Brücke esimestel aastatel (1905–1911) oli Kirchneri isiklik looming tugevalt inspireeritud Aafrika ja eriti Polüneesia pärismaalaste kunstist (eriti suurtest grotesksetest puidust maskidest) ja mitmetest postimpressionistidest (Edvard Munch, Gustav Klimt) ning ka foovidest, kelle näitused Dresdenis tollal sageli aset leidsid.[3]

Ernst Ludwig Kirchnerit on sageli peetud Die Brücke rühmituse silmapaistvamaks ja andekamaks liikmeks. Tema pildimaailm on lähedalt seotud inimese ja tema emotsioonidega. Erinevalt teda mõjutanud foovidest on Kirchner tunduvalt ägedam ja rabedam, koloriit on sarnaselt prantslastega intensiivne, ent märkimisväärselt jahedam ja tumedam (domineerivad mürgised värvid: roheline, pruunikas jne). Inimene kuulub tema loomingus tihedalt kokku loodusega. Kirchneri teosed on üles ehitatud „teravate sakiliste nurkadega vormide diagonaalsele liikumisele ja puhaste dekoratiivsete värvilaikude irriteerivale kooslusele“.[4] Tema puulõigetes domineerisid ka rahutus ja sisepingete väljaelamine. Vormi lihtsustamine nende teostes olid teadlik: sellega sooviti muutu teost primitiivsemaks ja muuta seda ekstaatilisemaks.[5]

1911. aastal, kui Kirchner kolis Dresdenist Saksamaa pealinna Berliini, hakkasid muutused ilmnema ka tema kunstis. Eelkõige võib seda märgata temaatikas: esimesena saksa ekspressionismis hakkas ta kujutama suurlinna ning selle kirevat ja kihavat elu. Eriti paelus teda paheline ööelu, millest sündisid ühed tema kuulsaimad teosed, näiteks „Tänav. Berliin“. Nendes vastandab Kirchner ühiskonna heidikuid ja eliiti, kujutab maalidel sageli prostituute, kasse, sutenööre ja erootikaiha. Tema hoiakutes on tajuda põlgust, valu ja sotsiaalset kriitikat ümbritseva keskkonna vastu.[4] 1913. aastaks olid ka tema kaaslased Die Brückes oma loomingus edasi arenenud ning rühmituse lagunedes jätkas iga liige oma loomingut individuaalset. Siinkohal asub märkida, et 1920ndate keskel tegi Karl Schmidt-Rottluff Kirchnerile ettepaneku moodustada uus rühmitus, ent Kirchner lükkas selle viisakalt tagasi.[2]

Pärast I maailmasõda muutus tema looming rahulikumaks ja selgemaks. Kirchner oli mõjutatud kubismist ning liikus vaikselt abstraktsionismi poole. Muu hulgas pärineb tema 1920ndate loomingust palju maastikumaale nii Šveitsi mägismaast kui ka Davosi linnast. 1930ndate I pooles domineerivad Kirchneri loomingus eelkõige graafilised tööd, nt 1933. aastal valmis tal terve aasta jooksul vaid 2 õlimaali. 1937. aastal lootis kunstnik saavutada suurt läbimurret oma uue isikunäitusega Baselis – kus domineerisid maastikumaalid ja mõningad interjöörikujutised. Hoolimata heast vastuvõtust ja positiivsetest arvustustest jäi loodetud murdepunkt saavutamata, mis Kirchnerit sügavalt haavas. Pärast Ernst Kirchneri enesetappu 1938. aastal määras Davosi jurist dr. jur. Stiefler kunstniku varade haldajaks tema elukaaslase Erna Schillingu. 1954. aastal läks enamik Kirchneri Šveitsis maalitud teostest üle Baseli Kunstimuuseumile.[2]

Valik teoseidRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Encyclopaedia Britanncia kodulehekülg. (i.a). Kasutatud 25.11.2019, https://www.britannica.com/biography/Ernst-Ludwig-Kirchner
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Kornfeld, E. W., Stauffer, C. E. (1992). Biography Ernst Ludwig Kirchner Kasutatud 07.11.2019, http://www.kirchnermuseum.ch/fileadmin/Inhalte_Redaktoren/Bilder_Inhalt/E.L.Kirchner/Biography_E.L.Kirchner_english.pdf
  3. 3,0 3,1 Guggenheimi muuseumi kodulehekülg. (i.a). Kasutatud 11.11.2019, https://www.guggenheim.org/artwork/artist/ernst-ludwig-kirchner
  4. 4,0 4,1 A. Juske, J. Kangilaski, R. Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 24. 
  5. A. Allikvee (2010). Pinge. Saksa ekspressionism Eesti Kunstimuuseumi kogust. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 12. 

VälislingidRedigeeri