Ava peamenüü

Erich Alfred Hartmann (19. aprill 1922 Weissach20. september 1993 Weil im Schönbuch) oli Saksa sõjaväelane, kõigi aegade edukaim hävituslendur ja edukaim lendur Teises maailmasõjas. Erich Hartmann tulistas alla 352 vastase sõjalennukit.

Hartmanni ema Elisabeth Hartmann, üks Saksamaa lennunduspioneeridest, oli lennusportlane, kes 1936. aastal aitas kaasa purilennuklubi asutamisele Weilis Stuttgardi lähedal [1] 1939–1945, kui Erich oli alles väike. Erich õppis juba noorukina lendama purilennukil ja aastast 1938 oli ta purilennuõpetaja.

1940. aastal astus Hartmann vabatahtlikuna Luftwaffesse. Erichil oli õnne läbida kogu Luftwaffe jahilenduri ettenähtud väljaõpe täismahus. 15. oktoobril 1940 alustas ta õppimist Luftwaffe 10. rügemendis Königsbergi lähedal Neukuhris Ida-Preisimaal. Lennuväljaõpe algas 1941. aasta märtsis, seejärel sõjalennukool Berlin-Gotowis. Kui Hartmanni lennuõpetaja otsustas, et nüüd kõlbab Erich jahilenduriks küll, viidi ta üle jahilendurite kooli Zerbsti (Sachsen-Anhalt). 20. sünnipäeval sooritas Hartmann oma esimese iseseisva lennu hävituslennukil Messerschmitt Bf 109.

1943. aastal sai Vene õhutõrje Hartmanni lennukile pihta, langevarjuga alla hüpanud Erich võeti vangi. Ülekuulamisele vedamiseks paigutati ta koos vene sõduritega lahtise veoauto kasti, mis sattus aga Junkers Ju 87 rünnaku alla. Vene sõdurid jooksid autost eemale ühes suunas ja Hartmann teises. Tal õnnestus põgeneda, ületada rinne ja jõuda neli tundi pärast allatulistamist tagasi omade juurde.

Hartmann ei sõdinud ainult idarindel Punaarmee vastu. Rumeenia kohal tulistas ta alla ka seitse lääneliitlaste hävituslennukit P-51 Mustang. Arvatakse, et tema tulistas alla ka USAAF-i 334. lennugrupi ässa leitnant Ralph Hofferi (15 võitu õhus + 14 maapinnal hävitatut).

Oma viimase vastase lennuki (Jak) tulistas Hartmann alla II maailmasõjas 8. mail 1945 Brünni linna kohal.

Pärast sõja lõppu õnnestus Hartmannil anda end vangi USA üksustele, kes aga andsid ta 17. mail 1945 üle venelastele. Hartmann mõisteti süüdi: suure materiaalse kahju tekitamise eest Nõukogude Liidule. Ta viibis 10 aastat Siberis vangistuses ja vabanes 1955.

Pärast kodumaale Saksamaale naasmist paluti tal uuesti asuda lennuväe teenistusse. Esialgu Hartmann keeldus, kuid 1956. aastal siiski nõustus teenima Lääne-Saksamaa lennuväes. Ta oli sõjaväes Manfred von Richthofeni-nimelise 71. eskadroni lennuinstruktor. See eskadron kasutas reaktiivhävitajaid F-86 Sabre ja hiljem Lockheed F-104 Starfightereid.

Hartmann pidas aga F-104 suurte puudustega ohtlikuks lennukiks ning oli vastu selle relvastusse võtmisele. Kuigi tal oli õigus - F-104 oli alla kukkunud 282 korral ja selles oli hukkunud 115 Saksa pilooti mitte-sõjaväelistel missioonidel, ei olnud Hartmanni kriitika tema ülemuste seas populaarne - ka õhuväekomandant, kindral Werner Panitzki ütles, et "Erich on hea piloot, aga mitte hea ohvitser", ning ta sunniti koloneli auastmes 1970. aastal varakult erru minema.

Erich Hartmann suri 1993. aastal.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Das waren die deutschen Jagdflieger-Asse", Stuttgart, Motorbuch Verlag, Raymond F.Toliver/Trevor J.Constable, 1994.

VälislingidRedigeeri