Tallinn
Tallinn on Eesti pealinn. Tallinnas oli 2000. a. 400 400 elanikku. Tallinn hõlmab 156,3 km2 suuruse maa-ala Tallinna lahe lõunarannikul. Linna piires paiknevad Ülemiste ja Harku järv ning Aegna saar.
Tallinna vanalinn koosneb läänepoolsest paesel kõrgendikul asuvast Toompeast ning idapoolsest madalamast all-linnast. Vanalinna ümbritseb kunagiste linnakindlustuste ja vallikraavide kohale rajatud parkide ja puiesteede vöönd.
Kesklinnast läänekaartes asuvad Kalamaja, Pelgulinna, Lilleküla ja Tondi linnaosa, neist kaugemal samanimelistel poolsaartel Paljassaare ja Kopli, Harku järve ääres Väike-Õismäe ning kunagise Kadaka küla maal Mustamäe linnaosa. Edelas, laialdasel liivikualal, paikneb Nõmme aedlinnaosa, kus eristatakse Rahumäed, Hiiut, Kivimäed, Pääsküla, Liivat jt. paikkondi.
Idakaartes moodustab kesklinna loodusliku piiri paekallas, mille jalamil paikneb Tallinna kauneimaid parke Kadriorg. Paekalda peal on Ülemiste ja Lasnamäe linnaosa. Kaugemal kirdes, Pirita jõe orus, asuvad Kose ja Pirita linnaosa, Viimsi poolsaarel lõpeb linn Merivälja ja Mähe aianduspiirkonnaga.
Ajalugu
Eestlased rajasid Toompeale linnuse arvatavasti 11. sajandil. Vene kroonikates on seda linnust nimetatud Kolõvan'iks, Henriku Liivimaa kroonikas Lindanise'ks. 1219 vallutasid linnuse taanlased. Siis ehitati kivilinnus ja võõramaalased hakkasid seda Revala maakonna järgi nimetama Reval'iks. Umbes samal ajal tuli käibele ka praegune eestikeelne nimi Tallinn (tähendab Taani linna).
Toompea jalamile tekkinud linn sai 1248 linnaõiguse ja arenes Hansa Liidu liikmena üheks Läänemere suurimaks kaubalinnaks: 16. sajandi keskel oli seal arvatavasti 7000-8000 elanikku. Kuigi Tallinn allus 1238-1346 Taani kuningale ja 1346-1561 Liivi ordumeistrile, toimis ta tegelikult iseseisvana. 1561-1710 kuulus Tallinn Rootsi riiki ja alistus Põhjasõjas 1710 Venemaale.
Vene võimu ajal oli Tallinn Eestimaa kubermangulinn. Kaubandus kahanes algul Peterburi tähtsuse kasvades, kuid hakkas 19. sajandi II poolel taastuma. Seda soodustas 1870 avatud Balti raudtee. Ehitati vabrikuid. Elanike arv suurenes: 1820. a. oli see 13 000, 1881. a. 45 900, 1897. a. 58 800 ja 1917. a. 159 200. Pealinn on Tallinn 1918. a-st.
1930. a-il oli seal 140 000 elanikku. 1940. a. liideti Tallinnaga Nõmme (oli a-st 1926 olnud omaette linn). 1962 alustati Mustamäe, 1973 Väike-Õismäe ja 1978 uue Lasnamäe linnaosa ehitamist.
Tallinna arhitektuurimälestised
Tallinn on silmapaistvalt rikas arhitektuurimälestiste poolest. Vanimad ehitusmälestised on 13. sajandi alguses Toompeale püstitatud linnus ja toomkirik. Linnuse peatorn on Pikk Hermann. All-linna ümbritsev keskaegne linnamüür on Põhja-Euroopa üks paremini säilinuid (2,35 km pikkusest müürist on alles 1,85 km, 46 värava- ja müüritornist 27). Keskaegse Tallinna õitsenguajast – 15. sajandist – pärineb all-linna väärtuslikem gooti stiilis hoonestus. Säilinud on Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirik, raekoda, raeapteek, Suurgildi hoone ning kaupmeeste ja käsitööliste elamuid. 19. sajandil ehitati palju keskaegsete elamute fassaade klassitsistlikuks. Renessanss-stiili esindab näiteks Mustpeade Vennaskonna hoone fassaad, barokkstiili Kadrioru loss.
20. sajandi algusest väärivad tähelepanu rahvusromantilised elamud (arhitekt Karl Burman) ja muud ehitised, näiteks Eesti Draamateater. 1930. aastatel ehitati funktsionalistlikku stiili esindushooneid, elamuid ja koolimaju (Herbert Johanson, Edgar-Johan Kuusik, Elmar Lohk ja teised).
/Arutelu