Zaire'i Vabariik

Zaire (eesti keeles tuntud ka kui Sair, ametlikult Zaire'i Vabariik, prantsuse keeles République du Zaïre) oli Kongo Demokraatliku Vabariigi nimi aastatel 1971–1997. Sel perioodil oli Zaire pindalalt Musta Aafrika suurim riik ning kogu Aafrika suuruselt kolmas riik (pärast Sudaani ja Alžeeriat). See oli pindalalt maailma 11. riik. Zaire'i rahvaarv oli üle 23 miljoni, st, et riik oli rahvaarvult Aafrika suurim prantsuskeelne riik ning üleüldiselt üks mandri rahvarohkematest riikidest.

Zaire'i Vabariik


République du Zaïre (prantsuse)
Repubilika ya Zaïre (kituba)
Republíki ya Zaïre (lingala)
Jamhuri ya Zaïre (suahiili)
Ditunga dia Zaïre (luba-lulua)
Valitsusvorm Üheparteiline mobutistlik presidentaalne unitaarvabariik, totalitaristlik sõjaväediktatuur
President Mobutu Sese Seko (1971–1997)
Pealinn Kinshasa
Religioon 50% katoliiklus
20% protestantism
10% kimbanguism
10% islam
10% muu (balubad, bantud)[1]
Pindala 2 345 409 km²
Rahvaarv 18 400 000 (1971)[2]
46 498 539 (1996)
Ajalugu ja sündmused
24. november 1965 Riigipööre
27. oktoober 1971 Riigi nimetamine Zaire'iks
16. mai 1997 Riigi taasnimetamine Kongo DV-ks
Riigikeeled Prantsuse keel
Peamised keeled Lingala keel
Kituba keel
Suahiili keel
Luba-kasai keel
Rahaühik Zaire'i zaire (ZRN)
Deviis "Paix — Justice — Travail"
("Rahu — õiglus — töö")[3]
Hümn "La Zaïroise"
("Zaire'i laul")
Ajavöönd UTC +1 kuni +2 (WAT ja CAT)
Rahvusvaheline
suunakood
+243

Zaire'is kehtis üheparteiline totalitaarne diktatuur, mida juhtis Mobutu Sese Seko ja tema partei Mouvement Populaire de la Révolution. Zaire'i riik loodi aastal 1965, kui Mobutu sõjaväelise riigipöörde käigus võimu haaras. Sellele järgnes viis aastat poliitilisi rahutusi (Kongo kriis). Põhiseaduse järgi oli Zaire tugevalt tsentraliseeritud, kõik välismaised varad riigistati.

Mobutu juhtimisel algatati riigis Authenticité'i kampaania, mille eesmärgiks oli Zaire'ist välja juurida Belgia Kongo koloniaalperioodi säilmed. Aastal 1990 oli Mobutu sunnitud välja kuulutama uue vabariigi, kuna külma sõja lõpuga lõppes ka Ameerika Ühendriikide toetus ning vajadus muutuste järele oli järjest kasvanud. Enda eluaja lõpuks iseloomustasid Zaire'i lokkav onupojapoliitika, korruptsioon ja majanduslik väärjuhtimine.

Zaire kukkus kokku üheksakümnendatel, kui Rwanda genotsiidi järelmõjudel oli riigi idaosa muutunud äärmiselt ebastabiilselt, levis ka etniline vägivald. Aastal 1996 juhtis grupeeringu Alliance des Forces Démocratiques pour la Libération du Congo-Zaïre juht Laurent-Désiré Kabila Mobutu vastu edukat ülestõusu. Mobutu oli sunnitud riigist põgenema ning Kabila jõudude kätte jäänud riik muudeti aasta hiljem uuesti Kongo Demokraatlikuks Vabariigiks. Mobutu suri neli kuud hiljem Marokos eksiilis olles.

Kirjandus muuda

  • Macgaffey, J., 1991. The Real Economy of Zaire: The Contribution of Smuggling and Other Unofficial Activities to National Wealth. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
  • Callaghy, T., The State–Society Struggle: Zaire in Comparative Perspective. New York: Columbia University Press, 1984, ISBN 0-231-05720-2.
  • Young, C., and Turner, T., The Rise and Decline of the Zairian State. Madison: The University of Wisconsin Press, 1985, ISBN 978-0-299-10110-7.

Viited muuda

  1. https://www.cia.gov/readingroom/docs/CIA-RDP08-00534R000100170001-4.pdf
  2. Services, United States Dept of State Office of Media (15. juuli 1975). Countries of the World and Their Leaders: The U.S. Department of State's Report on Status of the World's Nations, Combined with Its Series of Background Notes Portraying Contemporary Political and Economic Conditions, Governmental Policies and Personnel, Political Parties, Religion, History, Education, Press, Radio and TV, and Other Characteristics of Each Nation: Includes Central Intelligence Agency's List of Chiefs of State and Cabinet Members of Foreign Governments. Gale Research Company. ISBN 9780810310469cit. via Google Books.
  3. Constitution de la République du Zaïre, article 5: "Sa devise est : Paix — Justice — Travail" Source: Journal Officiel de la République du Zaïre (N. 1 du 1er janvier 1983)