Winfried Nöth

Winfried Nöth (sündinud 12. septembril 1944 Saksamaal Gerolzhofenis) on saksa semiootik. Ta on Kasseli ülikooli professor.

W. Nöth on ühe tuntuima semiootika käsiraamatu (1990; 2000 2. tr. saksa keeles) autor. Ta on olnud Saksa semiootika seltsi president. Lisaks koduülikoolile õpetab ta regulaarselt ka São Paulos Brasiilias. Ta on korduvalt käinud Tartus seoses semiootikaalaste nõupidamistega.

Looming muuda

Harjumuse kriteerium Peirce'i sümbolidefinitsioonides muuda

Artiklis "The criterion of habit in Peirce's deinitions of the symbol" vaatleb Nöth harjumusemõiste tähtsust Charles Sanders Peirce'i sümbolimõiste juures.

Semiootika varasemas traditsioonis uuriti Peirce'i mõistes sümboleid arbitraarsete märkidena (signa arbitraria) ja konventsionaalsete märkidena (signa ad placitum), ja Peirce ise on iseloomustanud sümbolit ehtsa märgina (EP 2:307). Ta omistab oma terminikasutuse Aristotelesele ja teistele loogikutele (EP 2:307). Peirce'i definitsioon laiendas sümboli mõistet, postuleerides selle erijoonena konventsionaalsuse asemel harjumuse ning hõlmates selle alla ka märgid, mis pärinevad looduslikest harjumustest ja dispositsioonidest. Sümbolid on Peirce'i järgi märgid, mis representeerivad oma objekte lahus sarnasusest (ikoon) ja reaalsest seosest (indeks) selletõttu, et nende tõlgendajate dispositsioonid või faktilised harjumused tagavad, et neid nõnda mõistetakse (EP 2:460–461). Implitsiitselt esitatakse sellega arbitraarsuse kriteerium (eksplitsiitselt näiteks W5: 162), kuid konventsionaalsuse asemel keskendutakse harjumusele. Konventsioon võib küll olla seaduspärasus või üldine reegel, sest see tekib tavaliselt kogukonnaliikmete tahtliku ja kavatsusliku kokkuleppe tulemusel, kuid saadav seadus pole omandatud, vaid stipuleeritud, ja veel vähem on see harjumus, sest harjumus tekib ontogeneesis ja fülogeneesis, mitte ühiskondliku kokkuleppe tulemusel. Ta räägib konventsionaaalsusest nähtavasti ainult selleks, et tema definitsioonist paremini aru saadaks, ning selleks, et siduda oma mõistet semiootika traditsiooniga. Ta leiab, et ta pöördub tagasi sõna algse tähenduse juurde (CP 2.297; EP 2:9; vrd CP 2.307). Algsed tähendused, mida ta silmas peab, on seotud konventsiooni või lepinguga (EP 2:9; CP 2.297). Ükski neist pole seotud omandatud või kaasasündinud harjumusega. 20. sajandi kultuurisemiootikas Ernst Cassirerist Umberto Econi on domineerinud sümbolite mõismine arbitraarsete ja konventsionaalsete märkidena.

Erinevalt neist hilisematest teooriatest, mille järgi sümbol on inimese ja inimkultuuri olemus (Cassirer), nii et kultuuri ja looduse vahel on sümbolite kasutamisest tulenev semiootiline lävi, võimaldab Peirce'i vaade sünehhistlikult ületada semiootika ajaloos domineerinud lõhe kultuuri ja looduse vahel ning lõhe konventsionaalse ja kaasasündinu vahel. Peirce'i järgi on harjumus, mille abil sümboleid tõlgendatakse, konventsionaalne või looduslik, omandatud või kaasasündinud. Sümbol on esitis, mille representatiivsus seisneb selles, et ta on reegel, mis määrab tõlgendi. Sõnal endal pole olemasolu, kuigi tal on reaalne olemine, mis seisneb selles, et tulevikus olemasolevad sõnad on sellega kooskõlas. See on häälikute või häälikuesitiste üldine järgnevusviis, mis saab märgiks ainult asjaolus, et harjumus ehk omandatud seadus hakkab põhjustama seda, et selle eksemplare tõlgendatakse nii, et nad tähistavad inimest. Nii sõna kui ka selle tähendus on üldised reeglid. Sümbol on lõputu tuleviku seadus ehk seaduspära. Aga seadus valitseb paratamatult indiviide ehk kehastub nendes ja kirjutab mõningaid nende kvaliteete ette (CP 2.292–293). Kuigi sümbol paratamatult kehastub üksikus märgieksemplaris, ei saa sümboli olemust taandada ühele neist ega neile kõigile. See ei ole kõigi eksemplaride klass (CP 5.467). Sümboli olemuse täielikuks mõistmiseks tuleb viidata semioosile, milles sümbol representeerib oma objekti ja loob oma tõlgendi. Sümbol koos objekti ja tõlgendiga moodustab triaadilise suhte, mis seisneb esitise võimes määrata mingi tõlgend olema objekti esitis. Sümbol on märk, mis on oma dünaamilise objekti poolt määratud ainult selles mõttes, et seda hakatakse nõnda tõlgendama (CP 8.335). Sümboli määramine objekti poolt on potentsiaal, mille tagajärg on tõlgendamisharjumuse tagajärg. Peirce kirjeldab seda potentsiaali tuleviku ja tingiva kõneviisi kaudu (CP 5.482; vrd CP 5.47). Semioosis, milles sümbol objektiga määratakse, ei ole eesmärk mitte lausujal, vaid sümbolil. Sümbol kutsub esile lõpp-põhjuse, sest ta peab silmas tõlgendit. Tema tähendus on kavatsuslik. Eesmärk ongi sümboli tõlgend (EP 2:308). Sümboli eesmärk ei ole määratud sümbolikasutajate vaimuga; tõlgendaja vaim on ainult kandja, millesse sümboli eesmärk kehastub.

Sümboliga seostuv harjumus on tõlgendi asi. See ei ole ainult tõlgendajate harjumus konventsioonidest kinni pidada, mis on vajalik enda arusaadavaks tegemiseks. See ei ole käsk ja see ei kirjelda seadusele kuuletuva tõlgendaja tegevust (CP 1.586). Sümbolit tõlgendatakse üldise käitumisreegli järgi, mis haarab ka mõtlemist, (CP 2.315) ja kooskõlas normiga (norm ei ole käsk, vaid kopeeritav muster; CP 1.586). Eesmärk on elu tunnusjoon. Elusolendi viimne bioloogiline eesmärk on ellu jääda ja paljuneda. Kas see tähendab, et Peirce omistab sümbolitele elu? Nagu elusolendidki, sümbolid sünnivad, kui need leiutatakse, kasvavad vanuse ja tähenduse poolest, ja surevad, kui need unustatakse või asendatakse uute sümbolitega. Analoogia kehtib sõnade ja keelte kohta. Peirce lisab sellele, et ainult sümbolid sigitavad sümboleid (CP 2.302). Sümbol on Peirce'i järgi miski, millel on võime end reprodutseerida, ja seda olemuslikult, sest ainult tõlgendamine teeb ta sümboliks (EP 2:322). Peirce ei ütle mitte, et sümboli tekitab Cassireri sümboliline loom, vaid et sümbol representeeribki end piirideta semioosis, määrates teisi sümboleid representeerima oma objekti tõlgendina. Näiteks John Boler ("Habits of Thought") vastustas Peirce'i teesi, et sümbol on tõlgendaja suhtes autonoomne.

Ikoonilisuse uurimise kolm paradigmat keeles ja kirjanduses muuda

Artiklis "Three paradigms of iconicity research in language and literature" eristab Nöth kolme lähenemist sõnalise ikoonilisuse uurimisele.

Lääne kultuuriloos on esinenud põhiliselt usuliselt ajendatud ikonofoobiat ja ikonoklasmi ning ratsionalism ja logotsentrism on soodustanud ikoonilisuse ignoreerimist inimvaimu uurimisel. Kaug-Idas ikonofoobial ja ikonoklasmil sügavaid juuri ei ole. Kui kiri struktureerib teadvust, nagu Walter Ong on väitnud, võivad sellel erinevusel olla semiootilised juured kirjasüsteemide erinevuses. Kõnekal kombel on lääne keeleteaduse traditsioonilises terminoloogias palju grafotsentrisme, just nagu keel põhineks tähtedel, mitte vaimsetel kujunditel. See käib ka sõnade "kirjandus" ("literatuur") ja "grammatika" kohta. See viitab eeldustele, mis ignoreerivad keele ikoonilist substraati.

Charles Sanders Peirce'i ikooni definitsiooni lähem uurimine näitab, et sõna "märgiklass" ikoonide kohta võib olla eksitav, sest sõnalise märgi ikoonilisus ei välista, et tal on ka teistele märgiklassidele omaseid jooni.

Ikoonilisust defineeritakse sageli sarnasuse ehk analoogia kaudu. Ka Peirce ise räägib selles seoses sarnasusest või analoogiast (CP 3.362, W 5: 243). Algul ta kasutab "ikooni" asemel sõnu "sarnasus" (likeness) ja "koopia". Sarnasus tähendab, et neil on ühisjooni. Ikooni arhetüübid on muu hulgas pildid, portreed ja realistlikud maalid. Sõna "koopia" viib mõttele duplikaadist. Charles Morrise (Sign, Language, and Behavior) järgi on märk seda ikoonilisem, mida sarnasem ta denotaadiga on. Morris defineerib ikooni denotaadi (tegelikult olemasoleva osutusobjekti või selliste objektide klassi) suhtes, Peirce aga dünaamilise objekti ehk "reaalse objekti" suhtes, mis ei pea olema tegelikult olemasolev asi, vaid võib olla ka pelgalt võimalik või isegi kujutletav entiteet. Sellised nähtused on reaalsed, sest neil on inimeste vaimule reaalne mõju. Peirce'i järgi ei ole tegelikult olemasolevat objekti representeeriv ikoon primaarselt ikoon (olemasolev objekt ei saa olla ka sümboli objekt, sest sümbol on üldine). Olemasolevat objekti denoteeriv märk on indeks, mis võib sisaldada ikooni. Näiteks fotod on primaarselt indeksid ja sekundaarselt ikoonid. Morris räägib märgi ja denotaadi omadustest, Peirce aga tavaliselt märgi ja objekti ühistest kvaliteetidest või tunnustest (sarnasuse asemel). Kvaliteetide alla ta ei arva suhteid. Teatud mõttes ei ole ikoon märk objekti suhtes, sest ta toimib ikoonina iseenda kvaliteetide tõttu ("kvaliteedid on mis tahes, mis nad on millestki muust sõltumatult", CP 2.248; vrd CP 2.247). Peirce loobus sarnasuse kriteeriumist nähtavasti sellepärast, et "sarnasus" on suhtetermin. Alates 1890ndatest defineeris Peirce ikooni märgina, mis representeerib objekti omaenda kvaliteetide abil, mitte kvaliteetide abil, mis tal on suhtes millegi muuga. Kuigi ka märgil on oma objektiga düaadiline suhe, ei ole see "dünaamiline" ning selle "suhteiseloom" on nõrk. Nominalistid (näiteks Nelson Goodman ("Languages of Art") ja Umberto Eco ("Introduction to a semiotics of iconic signs")) on väitnud, et sarnasus on tühi predikaat, sest kõik asjad on kuidagi omavahel sarnased. Peirce'i järgi aga on sarnasusotsustused kognitiivsed otsustused, mis on reaalsed, sest nad tulevad reaalsetest meeltemuljetest (CP 8.20). Neis ei saa loogilistel alustel kahelda. Peirce'i järgi saab sarnaseid, erinevaid ja võrreldamatuid nähtusi võrrelda fenomenoloogiliselt (CP 1.566, CP 1.567). Sarnased objektid on iseenesest omavahel suhtes. Aga erinevate nähtuste (apelsin ja õigus) suhet iseenesest ei ole, vaid see tekib võrdlusega. Erinevus ei ole sarnasuse vastand, sest kõik on kõigega nii sarnane kui ka erinev. Selleks et asju saaks pidada sarnasteks, peab neil olema mingi ühine kvaliteet. Apelsinile ja õiglusele on ühine see, et nad on olemas, aga see on seesuse ("siin ja praegu") ja seega teisasuse nähtus, kvaliteedid on aga esmasuse asi. Seesus ei tee asju sarnasteks. Kõigile ideede paaridele on ühine see, et nad on ideed ning seega kolmasuse nähtused, kuid ka see ei tee neid sarnasteks, sest idee-olemine ei ole kvaliteet. Samasuse puhul on tegu esmasusega, meie meeltele reaalselt peale pandud kvaliteetidega, mitte nominalistliku pealepanemisena. Apelsin ei ole õigluse ikoon, sest meeltemuljetel, mida nende sõnade objektid põhjustavad, ja vaimsetel kujunditel, mida nad ajendavad, ei ole ühiseid tajukvaliteete.

Ikoon on oma objektiga sarnane, indeks on sellega olemasoluliselt seotud ja sümbol on oma objektiga suhtes harjumuse või konventsiooni tõttu ("A Sketch of Logical Critics", EP 2: 460–461). Selles trihhotoomias on ikoon esimene, sest ta representeerib oma objekti ilma dünaamilise seoseta. Ta on märk lihtsalt sellepärast, et tema kvaliteedid kalduvad tema objekti ideed esile kutsuma. Indeksil on denoteeritava objektiga dünaamiline seos; objekt on üksikentiteet, mis määrab või isegi põhjustab seda, et märk teda näitab (CP 4.531). Sümbol on üldise idee konventsionaalne märk, selle tõlgendamine toimub tänu harjumusele (Nöth, "The criterion of habit in Peirce's definitions of the symbol"), konventsioonile või õppimisele. See on täiesti spetsialiseerunud märk, tal pole muud otstarvet kui olla märk. Sümbol ei näita, mida ta tähendab, ega suuna tähelepanu sellele, mida ta representeerib.

Peirce'i ikoonilisuse teooria põhineb tema fenomenoloogilistel kategooriatel (esmasus, teisasus, kolmasus). "Esmasus on selle olemasolu viis, mis on niisugune, nagu ta on, positiivselt ja ilma viiteta millelegi muule" (CP 8.328). See on vahetuoleku, tunde ja diferentseerimata kvaliteedi kategooria (CP 1.302–304). Teisasus on suhte, sõltuvuse, sunni, reaktsiooni, eituse, siin ja praegu olemise ja reaalsuse kategooria (CP 1.358). Kolmasus toob Esimese suhtesse Teisega. See on vahendamise, mälu, harjumuse, seaduste, märkide ja representatsiooni kategooria (CP 1.337–349). Märgid on kolmasuse nähtused, sest need koosnevad kolmest koostisosast, mis toimivad protsessis, mida nimetatakse semioosiks. Esimene on märk kui niisugune, mis on tõlgendava vaimu jaoks kohal. Teine on objekt, mida märk representeerib. Kolmas on tõlgend, mis on märgi võimalik tagajärg seda tõlgendavale vainule. Märgid on kolmasuse nähtused ka kui vahendajad. Märk toimib Esimesena, vahendades Teise (representeeritava objekti) ja Kolmanda (loodava tõlgendi) vahel. Kolmasuse nähtused eeldavad või määravad teisasuse ja esmasuse nähtusi. Näiteks süntaksiseadus (kolmas) määrab, kuidas üksiklause (teisasus) moodustatakse, kuid häälel, mis seda lauset lausub, on ainulaadne kvaliteet, mis teeb selle esmasuse nähtuseks. Esmasuse nähtused aga saavad esineda sõltumatult teisasuse ja kolmasuse nähtustest. Lauset lausuva hääle kvaliteeti ei määra kuidagi grammatika seadused. Märgina kuulub ikoon kolmasuse kategooriasse, aga märgina, millel pole dünaamilist seost representeeritava objektiga ja mis toimib oma seesmise loomuse tõttu, on see esmasuse nähtus. See ei ole vastuolu, vaid esmasus kolmasuses. Olles Esimene, ei kaota ikoon märgi, st Kolmanda jooni. Aga ikoon saab olla rohkem või vähem iseloomulikult Esimene. Peirce räägib "toonidest või varjunditest", milles kategooria võib üksiknähtuses kohal olla (CP 1.353). Ikoon, milles esmasus on kõige rohkem valdav, on "puhas ikoon" (CP 2.92). Puhas ikoon ei ole mitte objektiga kõige sarnasem märk, vaid märk, mis paneb unustama, et märk representeerib mingit objekti. Puhas ikoon ei tee mingit vahet enda ja oma objekti vahel (EP 2: 163), vaid on märgiks ainult ja lihtsalt seeläbi, et ta näitab kvaliteeti, mille tähistamiseks ta on (EP 2: 306). Peirce'i näide on maal, mida vaadeldakse ilma viiteta sellele, mida ta võiks representeerida. Kui seda vaadata, unustades, et see midagi representeerib, siis reaalse ja koopia eristus kaob ning see on hetkeks puhas unenägu – mitte mingi üksik olemasolu, ja ometi mitte üldine (CP 3.362). Puhas ikoon on märk, mis pole veel materiaalselt kehastunud, see on pelk kujutlus võimalikust objektist. Puhast ikooni saab käsitada ainult asümptootiliselt. Et eristada puhast ikooni reaalsest ikoonist (pildist või onomatopoeetilise sõna konkreetsest lausungist), kasutab Peirce sõna "hüpoikoon". Hüpoikoon on materiaalselt olemasolev ikooniline märk. Tegu pole puhta esmasusega; reaalne olemasolu teeb selle teisasuse nähtuseks. Peirce'i sünehhismist tuleneb kontiinum puhtvõimalikust ikoonist tegeliku ikooni ehk hüpoikoonini. Puhtale ikoonilisusele on lähedal dadaistlikud ja futuristlikus kõlaluuletused, monokromaatilised maalid (Nöth, "Warum Bilder Zeichen sind") ja muusika. Kui luulesõnum on sõnum, milles sõna tajutakse sõnana, mitte pelgalt objekti representatsioonina (Roman Jakobson, "Mis on luule?"), siis dadaistlik luuletus ei ole päris puhas ikoon, sest selle hääleline esitus on reaalsus, mitte paljas võimalikkus, paljas kujutlus, puhas unenägu. Puhtal ikoonil ei ole reaalset olemasolu; reaalsus viib selle esmasusest teisasusse.

Peirce jagab ikoonid kujutisteks (images), diagrammideks ja metafoorideks (CP 2.277). Kõlasümbolid on sõnalised kujutised. Diagrammide puhul on märgi ja objekti sarnasus ainult struktuuriline ehk relatsiooniline. Metafooriline ikoonilisus on sarnasus, mida vahendab Kolmas, tertium comparationis literaalse ja kujundliku tähenduse vahel (Nöth, "Semiotic foundations of iconicity in language and literature"). Ikooni esmasuse sees on kujutis Esimene, diagramm Teine ja metafoor Kolmas.

1903. aasta märgitüpoloogias liigitab Peirce märke ka esitise loomuse poolest omadusmärkideks, üksikmärkideks ja reegelmärkideks ning suhtes tõlgendiga adumiteks, nendinguteks ja argumentideks (CP 2.254–263). Ikoonid on paratamatult adumid, sest nad ei saa midagi kinnitada ega tõestada. Ikoonid ei saa põhimõtteliselt olla indeksid ega sümbolid, kuigi sümbolitel ja indeksitel võib olla ikooni jooni. Ikoon võib olla adumiline ikooniline omadusmärk, adumiline ikooniline üksikmärk või adumiline ikooniline reegelmärk. Reegelmärgid üldiselt on üldised seadused. Kõik sõnad kui üldised tüübid on reegelmärgid. Leksikaliseerunud onomatopoeetilised märgid on seega ikoonilised reegelmärgid. Ka diagramm lahus oma faktilisest individuaalsusest, kuivõrd ta toimib üldise seaduse või tüübina (CP 2.258), on ikooniline reegelmärk. Ikoonilistel reegelmärkidel on matemaatikas (EP 2: 307) ja arutlemises (Beverley Kent, Frederik Stjernfelt) oluline osa. Näiteks deduktsioon, induktsioon ja abduktsioon põhinevad vaimsetel diagrammidel. Loogika ei ole Peirce'i järgi primaarselt sõnaliste sümbolite kunst, vaid arutlemine haarab loogilisi diagramme. Olemasolugraafidega saab esitada mitmesuguseid arutlemise viise diagrammiliste ikoonidena (CP 4.347–584). Üksikmärk üldiselt on märk vaadelduna tema üksikuses siin ja praegu. Mis tahes ikooniline sõna või lause konkreetses lausungis või kontekstis ja iga maal või joonistus materiaalse objektina on ikooniline üksikmärk. Teine näide on üksikdiagramm (CP 2.255). Kõik tegelikult olemasolevad ikoonilised representatsioonid on ikoonilised üksikmärgid. Ikooniline omadusmärk on ikoon ühe oma kvaliteedi tõttu ja ta toimib märgina selle kvaliteedi tõttu, mis on ka tema objekti kvaliteet. Ta ei ole tavaline märk, sest ta pole kehastunud. Ta representeerib kvaliteeti, mis ei saa toimida märgina, kuni ta pole kehastunud (CP 2.244). Kehastudes saab ta üksikmärgiks. Kõik ikoonid on adumid. Adum on kvalitatiivse võimalikkuse märk (EP 2: 292). Ta representeerib ainult võimalikku objekti, mitte tegelikku objekti (CP 2.250). Erinevalt nendingutest ja argumentidest on ta lihtne representatsioon (EP 2: 204). Tavaline nimisõna lekseemina on sümboliline adum (CP 2.261, 1903), äratuntamatute inimeste portreed ja legendideta pildid on ikoonilised adumid (CP 2.320, 8.183). Puhas ikoon on seega adumiline ikooniline omadusmärk.

Moodsas keeleteaduses ja kirjandusteaduses on aastakümneid pärast Ferdinand de Saussure'i ütlust, et keelemärk on arbitraarne ja see tuleb võtta keelemärgi loomuse esimeseks printsiibiks, olnud kalduvus ikoonilisust keeles marginaliseerida. Saussure möönis küll vähetähtsa erandina kõlasümbolismi. Onomatopoeetilised sõnad ei ole arbitraarsed, sest nende foneetiline kuju sarnaneb representeeritava helisündmusega. Peirce'i jaoks on Saussure'i arbitraarsed märgid sümbolid ja kõlasümbolid sõnalised ikoonid. Ikoonilisust hakkasid uurima antiikretoorika ja -poeetika oma mimeesiteooriatega. Keeleteaduses on ikoonilisuse uurimise kõige tähtsamad juured keskaja spekulatiivses grammatikas, mille pooldajate järgi keel peegeldab maailma. Saussure katkestas need traditsioonid. Onomatopöa on keeleteaduses tõesti marginaalne, kuid ikoonilisus keeles on palju laiem: selle aine on sõnalised kujutised, diagrammid ja metafoorid. Sõnalised kujutised põhinevad lihtsatel kvaliteetidel. Suulises keeles on need kõlakvaliteedid. Metafooride puhul ilmneb ikooniisus literaalse ja kujundliku tähenduse sarnasuse mitmesugustes vormides. Metafoore uuritakse elavalt, kuigi nende ikoonilist substraati alati täielikult ei mõisteta. Uurimise laienemine sõnalistelt kujutistelt diagrammidele ja metafooridele näitas, et ikoonilisus on palju levinum, kui varem arvati. Sõnaline diagramm sarnaneb representeeritavatega abstraktsemal kombel. Ainult objekti elementide vahelised suhted sarnanevad representatsioonivormiga. Näiteks on puudiagramm, mis representeerib lause süntaktilist struktuuri. Sedavõrd kui lausestruktuure saab representeerida puu- või kastdiagrammidena, on nende süntaksi süvastruktuuris diagrammiline ikoonilisus. Diagrammiline ikoonilisis on ka sõnalise jutu pindstruktuuri järgnevuskorras. Näiteks veni, vidi, vici on nii sündmuste järjekorra kui ka võidu kiiruse diagrammiline ikoon. Kõik hästi struktureeritud tekstid on edasiantavate ideede diagrammid. Nende ikoonilisus seisneb sõnamoodustusmustrite, süntaksi, lõikude, peatükkide jne mustrites. "Iga keele süntaksid on seda laadi loogilised ikoonid, mida aitavad konventsionaalsed reeglid" (CP 2.280). Keele süsteem ise on tema grammatilise struktuuri diagramm (Michael Shapiro, The Sense of Grammar: Language of Semeiotic). Metafoore, kõlasümbolismi ja sõnalisi diagramme ühendab see, et nad representeerivad objekte ja ideid mitmesuguse sarnasuse abil (vorm jäljendab tähendust). See on esimene paradigma. Seda tüüpi ikoonilisusele võib omistada kõrgema ikoonilisuse astme kui eelmisele tüübile. Teise paradigma puhul uuritakse alati diagramme. Sellel ikoonilisuse tüübil on kolm alltüüpi: foneetiline (meetriline), süntaktiline ja semantiline. Viimane näitab, et teise ja esimese tüübi vahel on osaline kattumine, sest pole semantilist vormi ilma tähenduseta.

Kolmas lähenemine on tõeline paradigmanihe. Esimesed kaks paradigmat eeldavad, et ikoonid on kolmas keelemärgitüüp, mida tuleb uurida lisaks sümbolitele ja indeksitele, kolmas paradigma aga põhineb eeldusel, et ikoonid on keeles kõikjal. Selle semiootilised juured on Peirce'i semiootilises infoteoorias, mille järgi sümbolid ja indeksid ei saa ilma ikoonideta uut infot edastada (Nöth, "Charles S. Peirce's theory of information: A theory of the growth of symbols and of knowledge").

Kirjutistes, milles Peirce seda teooriat arendab, ei vaatle ta ikoone väliste objektidena, mis ärgitavad teadvuses kujundi (CP 4.447), vaid vaimsete kujunditena. Mitte et lausutud või kirjutatud sõnad oleksid, oleksid visuaalsed või akustilised ikoonid nagu pildid, onomatopeetilised sõnad ja diagrammilised sõnamustrid. Mitte sõnad ei ole üldiselt ikoonid, vaid tõlgendmärgid, mille sõnalised sümbolid loovad, kätkevad niisuguseid ikoone. Sellised ikoonid on inimmõtlemises kõikjal. Rööbiti sellega on mõtlemises kõikjal ka indeksid. Sümboli tõlgend ei saa enam olla sümbol, sest tõlgendamine on idee moodustamine, vaimse kujundi loomine ning märgi sidumine reaalse või kujutletava kogemuse objektidega, sõnade seostamine teadmise, mälu ja kogemusega. Indeksilised tõlgendid võimaldavad seostada sõnu diskursuseuniversumi objektidega, millega nad on eelnevast kogemusest tuttavad. Nende objektide märke, mida me üldse ei tunta, ei saa tõlgendada. Ikoonid informeerivad märkide objektide kvaliteetidest, indeksid seovad mõtteid denoteeritavate objektidega. Ilma ikoonideta on sümbolid kahvatud ja ebainformatiivsed. Sümbolite tugev külg on Peirce'i järgi see, et need näiteks võimaldavad abstraheerida, loendada, pidada kogumeid indiviidideks; nad on mõistuse lõim (CP 4.531). Sümbolite nõrk külg on abstraktsus ja üldisus: sümbol iseenesest on paljas unenägu; ta ei näita, millest ta räägi (CP 4.52). Et sümbolid põhinevad juba välja kujunenud harjumustel, ei võimalda nad ilma harjumuste abita teadmisele midagi lisada (CP 4.531). Sõnalised sümbolid ei ole ainult üksikud sõnad, vaid ka fraasi, kõned, raamatud ja raamatukogud (EP 2: 5). Sümbolid on harjumused. Nad võivad tugevneda või nõrgeneda. Uued harjumused algavad paratamatult uue kogemusega, mis nõuab uute ikoonide ja indeksite kogemust. Sellepärast vajavad sõnalised sümbolid kasvamiseks ja inimteadmise suurendamiseks ikoone ja indekseid (Nöth, "The growth of signs"). Sümbolid kasvavad, inkorporeerides oma denotaatidesse indekseid ja oma signifikaatidesse ikoone (CP 2.302), aga ikoonid on aktiivsemad (Frederik Stjernfelt, Natural Propositions: The Actuality of Peirce's Doctrine of Dicisigns). Peirce ütleb, et iga sümbol on algselt tähistatava idee kujutis (ikoon), meenutus mõnest sündmusest inimesest või asjast (indeks koos ikooniga, mis on indeksi meenutus) seotuna tähendusega või metafoor (CP 2.222). Sümbolid on kõige võimsamad märgid, sest nende tõlgendid võivad olla ikoonid ja indeksid, aga ikoonide ja indeksite tõlgendid ei saa olla sümbolid. Ilma sümboliteta ei oleks keel nii võimas, sest kõige täiuslikumad märgid on need, milles ikooni, indeksi ja sümboli jooned on võimalikult võrdses proportsioonis (CP 4.448), ja need saavad olla ainult sümbolid.

Peirce ütleb, et keel ja kogu abstraktne mõtlemine on sümboliline (EP 2: 307), iga sõna on sümbol (CP 4.447) ja kõik sõnad, laused, raamatud ja teised konventsionaalsed märgid on sümbolid (CP 2.292). Siiki liigitab ta mõned sõnad, sealhulgas siduvad asesõnad, omastavad asesõnad, deiktilised määrsõnad, eessõnad ja eessõnafraasid indekssõnadeks (CP 2.287–290). Näilised kõikumised tulevad sellest, et tema märgitüpoloogia võimaldab mitmes suhtes ristliigitust. Eriti olulised on neli ristliigituse printsiipi. Esiteks, täpsuseprintsiip võimaldab eri kontekstides erinevat täpsusastet (CP 4.447). Kirjutades, et iga sõna on sümbol, hoidub Peirce nähtavasti peenematest eristustest, mis tuleneksid üldisusprintsiibist. Teiseks, kategoriaalse sisaldumise printsiibi järgi sisalduvad madalama kategooria nähtused kõrgemas kategoorias: sümbol võib sisaldada indeksit ja ikooni, indeks võib sisaldada ikooni. Need kolm märgiklassi ei välista üksteist. Sõna võib olla ühes suhtes ikoon või indeks ja teises suhtes ikoon. See printsiip põhineb ka sünehhismil (CP 7.565). Näiteks isikulised asesõnad, näitavad asesõnad ja siduvad asesõnad on küll sümbolid, kui toimivad väga sarnaselt indeksitega (EP 2: 307). Kolmanda printsiibi järgi tuleb eristada sõnu kui märke ja kui nende loodud tõlgendmärke. Sümbolite tõlgendid võivad olla vaimsed ikoonid või indeksid ja selles mõttes sümbolid võivad teiseneda ikoonideks või indeksiteks. Näiteks romaan loob ikoone (kujundeid lugeja vaimus) ja indekseid (orienteerumispunkte denoteeritavad reaalses või fiktsionaalses maailmas). Peirce'i järgi võib Adumilise sümboli tõlgend seda representeerida adumilise indeksilise reegelmärgina või ikoonilise reegelmärgina ning ta osalebki vähesel määral mõlema loomuses (CP 2.261). Üksikud sõnad on adumilised sümbolilised reegelmärgid. Sõnad on Peirce'i järgi selles suhtes ikoonilised, et nad kalduvad määrama ikoonilisi tõlgendeid (kutsuma esile elavaid kujundeid) (EP 2: 307). Kui sõna "kaamel" tõlgendaja vaimus edukalt tõlgendatakse, siis see sõnaeksemplar on indeks, sest see on sõnalise märgi üksik vaimne assotsiatsioon otseselt või kaudselt (pildil) kohatud reaalse kaameliga (CP 2.261). Neljas printsiip eristab sümbolite tüüpe ja eksemplare. Ainult tüübina on sümbol reegelmärk (seadus), eksemplarina on ta üksikmärk. Mõnes mõttes pole ta tõlgendaja vaimule toimides enam sümbol, vaid indeks, mis kutsub tõlgendaja mõtetes esile sümboli tähenduse (CP 2.261).

Üksikute sõnade, lausete ja argumentide ikoonilisus ja indeksilisus vajab veel selgitust. Peirce'i argumentide ikoonilisuse teooria on olemasolugraafide süsteem. Propositsioon (nending) koosneb predikaadist, mis kutsub tõlgendaja vaimus esile midagi kujundi taolist, ja subjektist, mis identifitseerib millegi, mida predikaat representeerib (MS 280). Predikaadi all peab Peirce silmas öeldist. Sihitisest saab tõlgendamisel indeks. Lauses "Hesekiel armastab Huldat" peavad "Hesekiel" ja "Hulda" olema indeksid või sisaldama neid. Objektide paari, mida denoteerib indeksite paar, representeerib vaimne ikoon armastajast ja armastatust (CP 2.295; vrd CP 5.542). Indeksilised ja ikoonilised tõlgendid on ka üksikutel sõnadel (sümbolilistel adumitel). Peirce väidab, et üld- ja pärisnimed on tavaliselt indeksid ning tegusõnad ja omadussõnad on tavaliselt ikoonid ja adumid (MS 516: 39). "Kaamel" on adumiline indeks, kui seda tõlgendatakse ning seotakse reaalse kogemusega. "Roheline" on adumiline ikoon, mida saab mitmeti tõlgendada, sest see ei ütle midagi selle kohta, millele see värvus tuleb omistada. Sees on omadusmärk, sest selleks, et sõnast aru saada, peab tõlgendajal olema rohelise vaimne kujund. Ka kvaliteete tähistavad nimisõnad võivad luua tõlgenditena ikoone, näiteks "valgus" (CP 2.341). Tegusõna tõlgend on tavaliselt kahes suhtes diagrammiline ikoon. Selleks et saada aru näiteks sõnast "jooksma", on tarvis jooksmise stsenaariumi vaimset diagrammilist kujundit. Peale selle toob tegusõna kaasa lausega representeeritud stsenaariumi osalejate ja nende rollide loogilise diagrammi. Aga see ikooniline stsenaarium ei ütle, kes ja millal jookseb ja kas üldse joostakse. Seda väljendatakse indeksiliste morfeemide või sõnade abil. Tegusõnad on oma süntaktiliste laiendite diagrammid. Tegusõna valents on adumiline ikooniline diagramm (vrd CP 3.420–421). Ka määrused on Peirce'i järgi tõlgendi indeksilised elemendid. Viimased võivad kohal olla ka mitteverbaalsel kujul (CP 2.438, CP 2.360). Sõna "jooksma" representeerib jooksmise ideed ikoonilisemalt ja adumilisemalt kui pilt jooksjast. Jooksja pildi tõlgend ei ole lihtsalt adum, sest see sisaldab üksikasju, mis on mingil määral indeksilised, nii et pilt osutub nendingmärgiks, mis kinnitab et X jookseb. Seevastu (näiteks olümpiaalade) piktogrammid on sama ikoonilised ja adumilised kui "jooksma". Neist logogrammidest on saanud sümbolid, kuid nende tõlgendid on ikoonid. Kvaliteedi- ja viisiomadus-, tegu- ja määrsõnade loodud vaimsed ja loogilised ikoonid tekivad, kui teatud stsenaariume kogetakse sarnastena. Peirce räägib sellest komposiitfoto metafoori abil: mitu fotot võetakse üksteise peale samale plaadile; sarnaselt toimub nägemiskogemuse õppimine ja meeldejätmine (CP 7.40). Vaimne smaragdrohelise kujutis, mis tõlgendaja vaimus tekib, abstraheerub paljude sarnaste aistingumuljete erinevustest ja tiheneb vaimseks komposiitkujutiseks (vrd W 2: 439, CP 7.632). Ikoonid on sõnade tähenduse seletamiseks vajalikud; nad illustreerivad põhiliselt predikaatmõtete tähendust, indekseid aga on tarvis subjektmõtete denotaatidest arusaamiseks (CP 6.338).

Tõlgendmärkide ikoonilisuse uurimine aitab taibata keele ja tunnetuse vahekorda ning tähenduse teadmise kasvu. See on alles alanud. Sellest on loota suurt abi mõistmiseks, kuidas verbaalne ja visuaalne mõtlemine on inimese vaimus vastastikuses toimes. See uus paradigma võimaldab ka seostada keelesemiootikat ja kognitiivset semiootikat tunnetusteadusega.

Publikatsioone muuda

Nöth, Winfried 1990. Handbook of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press.
The semantic space of opposites: Cognitive and localist foundations. – K. I. Yamanaka, T. Ohori (toim). The Locus of Meaning: Papers in Honor of Yoshihiko Ikegami, Tokyo: Kurosio 1997, lk 63–82.
Semiotic foundations of iconicity in language and literature. – O. Fischer, M. Nänny (toim). The Motivated Sign [Iconicity in Language and Literature 2], Amsterdam: John Benjamins 2001, lk 17–28.
Warum Bilder Zeichen sind: Bild- und Zeichenwissenschaft. – S. Majetschak (toim). Bild-Zeichen: Perspektiven einer Wissenschaft vom Bild, München: Fink 2005, lk 49–61.
Self-reference in the media. – W. Nöth, N. Bishara (toim). Self-Reference in the Media, Berlin: Mouton de Gruyter 2007, lk 3–30.
The criterion of habit in Peirce’s definitions of the symbol. – Transactions of the Charles S. Peirce Society, 2010, 46 (1), lk 82–93.
Representation and reference according to Peirce. – International Journal of Signs and Semiotic Systems, 2011, 1 (2), lk 28–39.
Charles S. Peirce's theory of information: A theory of the growth of symbols and of knowledge. – Cybernetics & Human Knowing, 2012, 19(1–2), lk 99–123.
The growth of signs. – Sign Systems Studies, 2014, 42(2–3), lk 173–192.
Three paradigms of iconicity research in language and literature. – Masako K. Hiraga, William J. Herlofsky, Kazuko Shinohara, Kimi Akita (toim). East Meets West: Iconicity in Language and Literature, Amsterdam: Benjamins 2015, lk 13–43.

Eesti keeles muuda

Nöth, Winfried 2003. Esemete keel: Tarbekaupade semiootika alused. Akadeemia 15(4): 845-868. (Tõlkinud Indrek Aija.)
Sven Vabar 2003. Välitööd semiootika kõledatel ääremaadel. Sirp 7. nov. vt (intervjuu W. Nöthiga)

Viited muuda

W. Nöthi koduleht