Vikipeedia

William Beveridge

William Henry Beveridge, parun Beveridge KCB (5. märts 1879 – 16. märts 1963) oli suurbritannia majandusteadlane, progressiivne mõtleja ja sotsiaalreformaator.

Lord Beveridge

Tema sotsiaalkindlustusalane aruanne "Social Insurance and Allied Services" (tuntud Beveridge'i plaanina; inglise keeles "Beveridge Report") oli aluseks 1945. aastal ametisse valitud leiboristliku valitsuse poolt üles ehitatud sõjajärgsele heaoluriigile.

Lord Beveridge'i peeti juba ta karjääri alguses autoriteediks töötukindlustuse valdkonnas. Ta oli 20. sajandi alguses Winston Churchilli juhitud kaubanduskoja (Board of Trade) tööturu valdkonna direktor ja hiljem toiduministeeriumi kantsler. 1919–1937 oli Beveridge Londoni Majanduskooli (London School of Economics and Political Science) direktor, 1937. aastal valiti ta Oxfordi Ülikooli University College'i juhiks.

Elu jooksul kirjutas Beveridge laialdaselt töötuse ja sotsiaalkindlustuse teemadel. Ta oli üks tuntumaid Suurbritannia Liberaalse Partei liikmeid.

Taust ja haridus muuda

Beveridge oli Indias tegutsenud briti ametniku Henry Beveridge'i vanim poeg. Ta sündis Rangpuris, mis tollal asus Indias ja nüüd kuulub Bangladeshile. Ta sai hariduse Suurbritannias Surrey krahvkonnas asuvas mainekas Charterhouse’i erakoolis. Seejärel õppis ta Oxfordi Ülikoolis matemaatikat ja klassikalist filoloogiat. Hiljem tudeeris ta õigusteadust.

 
Beveridge Oxfordi Ülikooli tudengina

Elu ja karjäär muuda

Pärast ülikooli töötas Beveridge esialgu advokaadina. Tal tekkis huvi sotsiaalteenuste vastu ning ta kirjutas ühiskondlikest teemadest kõnelevaid ajaleheartikleid. 1903. aastal Londonis vaeste abistamisega tegelevas Toynbee Hallis tegutsedes hakkasid teda huvitama töötuse põhjused. Teda mõjutasid seal kohatud progressiivsete vaadetega abielupaari Sidney ja Beatrice Webbi sotsiaalsete reformide teooriad. Beveridge hakkas propageerima vanaduspensione, tasuta koolitoitu ja riiklikku tööturuametit.

1908. aastal, mil Beveridge'i peeti laialdaselt Suurbritannia juhtivaks töötuskindlustuse asjatundjaks, tutvustas Beatrice Webb teda Winston Churchillile, kes oli natuke varem kaubanduskoja presidendina valitsusse saanud. Churchill kutsus Beveridge'i kaubanduskojaga liituma. Beveridge tegeles seal riikliku tööturuameti juurutamise ning töötuse ja vaesuse vastase riikliku sotsiaalkindlustuse korraldamisega. Esimese maailmasõja ajal oli ta seotud tööjõu mobiliseerimise ja ohjamisega. Pärast sõda anti talle aadlitiitel ning tast sai toiduministeeriumi kantsler.

1919. aastal lahkus ta avalikust teenistusest ja suundus Londoni Majanduskooli juhtima. Järgnenud aastatel kuulus ta ka mitmesse sotsiaalpoliitika valdkonna komisjoni ja komiteesse. Ta oli lähedalt seotud ühiskonna järkjärguliselt sotsialismini reformimist taotleva Fabiaanlaste Ühingu liikmetega.

1933. aastal aitas ta üles seada Akadeemilise Abistamise Nõukogu (Academic Assistance Council), mis aitas silmapaistvatel saksa-juudi soost akadeemikutel natside tagakiusamise eest pakku pääseda.[1]

1937. aastal kinnitati Beveridge Oxfordi Ülikooli University College'i juhiks.

Sõjaaegne töö muuda

Kolm aastat hiljem kutsus sõjaaegse valitsuse tööminister Ernest Bevin Beveridge'i juhtima oma ministeeriumi hoolekandeosakonda. Beveridge, kes oli hakanud pooldama tsentraliseeritud planeerimise süsteemi, ütles pakkumisest ära, kuid teatas, et oleks huvitatud briti tööjõu korraldamisest. Bevin ei tahtnud Beveridge'i ohjade juurde lubada, kuid tellis talt suhteliselt vähetähtsa tööjõudu käsitleva uuringu. Nii sai Beveridge 1940. aasta juunis ajutiselt taas avaliku sektori ametnikuks, kuid nii Bevin kui ministeeriumi kantsler Thomas Phillips uskusid, et Beveridge on ennasttäis ja neile kummalegi ei meeldinud koos Beveridge'iga töötada.[2]

Aruanne sotsiaalkindlustusest muuda

Kui tervishoiuminister Ernest Brown kuulutas 1941. aasta mais välja, et moodustamisel on komitee ülesandega uurida sotsiaalkindlustust ja teha ettepanekuid hoolekandestruktuuride parandamiseks, oli see Bevini jaoks võimalus Beveridge'ist lahti saada. Beveridge'ile tehti ettepanek asuda komitee eesistuja kohale. Beveridge leppis kohaga vastumeelselt kuna nägi seda algul kui takistust oma tööjõuteemalises tegevuses.[3]

1942. aastal toodi parlamendi ette aruanne "Social Insurance and Allied Services" ("Sotsiaalkindlustus ja sellega seotud teenused"). Beveridge'i plaan nägi ette, et kõik tööealised inimesed peaksid iga nädal tasuma riiklikku kindlustusmaksu, mille eest toetataks neid, kes olid haiged, töötud, pensionil või leseks jäänud. Beveridge'i sõnul tagaks taoline süsteem minimaalse elustandardi, "millest allapoole kukkumist ei tohiks kellelgi lubada". Aruanne soovitas, et valitsus peaks leidma võimalusi võidelda viie "hiiglasliku pahe" (Giant Evils) vastu – puuduse, haiguse, rumaluse, räpasuse ja jõudeelu vastu. Beveridge tegi ka ettepaneku luua mingisugune riikliku ravikindlustuse (National Health Service) vorm; sama poliitikameetmega tegeldi siis juba ka tervishoiuministeeriumis.[4]

Beveridge'i seisukohad leidsid ühiskonnas laialdast poolehoidu. Ta pöördus konservatiivide ja teiste skeptikute poole kuulutades, et hoolekandeinstitutsioonid suurendaksid sõjajärgse briti tööstuse konkurentsivõimet kuna tööjõukulud nagu tervishoid ja pensionid liigutataks erasektorist avaliku sektori kanda. Ühtlasi tooks hoolekanderiik kaasa tervema, jõukama, motiveerituma ja produktiivsema töötaja ning kannustaks nõudlust briti toodete järele.

Beveridge'i jaoks oli täielik tööhõive (kui töötus ei ületa 3%) 1942. aasta aruandes esitletud hoolekandeprogrammi tugipunktiks. 1944. aastal kirjutatud raamatus "Full Employment in a Free Society" ("Täielik tööhõive vabas ühiskonnas") selgitas ta, kuidas selle eesmärgini võiks jõuda.[5] Võimalike alternatiivsete meetmetena, mis viiksid täieliku tööhõive saavutamiseni, nägi ta Keynesi-stiilis fiskaalset reguleerimist, otsest tööjõu juhtimist või tootmisvahendite riigiomandisse minekut. Beveridge lähtus ühiskondlikust õiglusest ja ta mõtles, kuidas sõjajärgne ühiskond võiks ideaalis välja näha. Ta uskus, et objektiivsete sotsiaalmajanduslike seaduste avastamine võiks ühiskonna probleemid ära lahendada.

Hilisem karjäär muuda

1944. aastal valiti Beveridge varsti pärast Liberaalse Partei liikmeks astumist parlamendi alamkotta. 1945. valimistel teda parlamenti ei valitud.

1945. aasta valimised võitnud leiboristlik valitsus hakkas Beveridge’i aruande soovitusi järgides üles ehitama kaasaegset hoolekanderiiki. 1948. aastal loodi riiklik tervishoiusüsteem, mis tagas kõigile ühiskonna liikmeile maksumaksja rahastatud raviteenuse. Samuti asutati riiklik toetussüsteem, mis pidi 'hällist hauani' pakkuma kaitset ja turvalisust. Uus süsteem tugines osaliselt varasema peaministri David Lloyd George’i poolt sisse seatud riikliku kindlustuse süsteemile.

1946. aastal sai Beveridge paruni tiitli (Baron Beveridge of Tuggal in the County of Northumberland)[6] ja hiljem sai ta parlamendi alamkoja liberaalide juhiks.

Eugeenika muuda

Beveridge oli Eugeenikaühingu liige. Ühing soovis seista selle eest, et uuritaks meetodeid, kuidas saaks sigimise kontrollimise kaudu inimrassi "parandada". 1909. aastal tegi ta ettepaneku, mille kohaselt riik peaks küll toetama mehi, kes pole võimelised tööd tegema, kuid peaks neilt alatiseks ära võtma kõik kodanikuõigused (sh valimisõiguse ja isaks saamise õiguse).[7] Londoni Majanduskooli direktorina üritas Beveridge sinna luua sotsiaalbioloogia osakonda. On spekuleeritud, et tema lahkumise põhjus võis peituda lahkarvamustes eugeenika uurimise pooldajate ja vastaste vahel.[8]

1940. aastatel ütles Beveridge, et Eugeenika Ühing soosis lastetoetust. Lastetoetus sisaldus ka 1942. aasta aruandes. Kuigi Beveridge toetas eugeenikat, ei uskunud ta, et aruanne oleks olnud eugeenilise väärtusega.[9] Professor Danny Dorling Sheffieldi Ülikoolist on öelnud, et aruandes "ei leidu isegi mitte kõige ähmasemat vihjet" eugeenilisele mõtlemisele.[10]

Dennis Sewelli väitel esines Beveridge sama päeva õhtul, kui parlamendi alamkoda tema aruannet arutas, ka Eugeenika Ühingu ees. Ühingu nägemuses pidid lastetoetused olema diferentseeritud – keskklassi kuuluvad lapsevanemad pidid saama suuremaid toetusi kui töölisklassi kuuluvad vanemad. Kuigi valitsus oli teada andnud, et lastetoetused tulevad universaalsed, avaldas Beveridge lootust, et kunagi hiljem saab toetuse määrad diferentseerida.[7][11][12]

Kirjutised muuda

  • "Unemployment: A problem of industry", 1909.
  • "Prices and Wages in England from the Twelfth to the Nineteenth Century", 1939.
  • "Social Insurance and Allied Services", 1942. (Beveridge'i aruanne)[13]
  • "Plan for Britain: A Collection of Essays prepared for the Fabian Society". G D H Cole, Aneurin Bevan, Jim Griffiths, L F Easterbrook, Sir William Beveridge & Harold J Laski, 1943.
  • "Full Employment in a Free Society", 1944.
  • "The Economics of Full Employment", 1944.
  • "Why I am a Liberal", 1945.

Viited muuda

  1. ↑ CARA 1933
  2. ↑ Paul Addison, "The Road to 1945", Jonathan Cape, 1975, lk. 117.
  3. ↑ Paul Addison, "The Road to 1945", Jonathan Cape, 1975, lk 169.
  4. ↑ Paul Addison, "The Road to 1945", Jonathan Cape, 1975, lk 169–170.
  5. ↑ Nobeli majandusauhinna laureaadi Friedrich Hayeki sõnul oli raamatu tegelikuks autoriks Nicholas Kaldor. Hayek ütles, et Beveridge "ei teadnud majandusest mitte midagi". Stephan Kresge ja Leif Wenar. "Hayek on Hayek". Chicago: The University of Chicago Press, 1994, lk 86.
  6. ↑ The London Gazette: no. 37627. lk 3229. 25.06.1946.
  7. ↑ 7,0 7,1 Dennis Sewell (25.11.2009) How eugenics poisoned the welfare state.The Spectator.
  8. ↑ "Five years of Darwin seminars: a paradigm shift?". Times Higher Education. 15.03.1999.
  9. ↑ Eugenics Review. 1944 aprill; 36(1): lk 17–24.
  10. ↑ Review of Economic Analysis
  11. ↑ Eugenics Review 1943 ; vol.35,: lk 23.
  12. ↑ Dennis Sewell "The Political Gene", 2009, 3. peatükk, lk 73–74
  13. ↑ Lõike saab lugeda siin: Modern History Sourcebook
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=William_Beveridge&oldid=6519424"