Willem de Kooning

Willem de Kooning (24. aprill 1904 Rotterdam, Holland – 19. märts 1997 East Hampton, New York, USA) oli hollandi päritolu Ameerika Ühendriikide maalikunstnik, kes viljeles eelkõige abstraktset ekspressionismi ja tegevusmaali.

Willem de Kooning
Willem de Kooning (1961)
Sündinud	24. aprill 1904 Rotterdam, Holland
Surnud	19. märts 1997 East Hampton, New York, USA
Rahvus	hollandlane
Haridus	Rotterdami kunstiakadeemia
Tegevusala	maalikunst
Kunstivool	abstraktne ekspressionism, tegevusmaal
Tuntud teoseid	"Naine I"
Tunnustus	Praemium Imperiale

Elulugu

Willem de Kooningi vanemad Leendert de Kooning ja Cornelia Nobel lahutasid, kui Willem oli viieaastane, ja ta kasvas üles ema ja kasuisa hoole all. 1916. aastal oli de Kooning praktikant reklaamikunstnike ja dekoraatorite firmas. Samal aastal hakkas de Kooning käima Rotterdami kaunite kunstide akadeemias õhtukoolis, kus õppis kokku kaheksa aastat. 1920. aastast töötas de Kooning suure kaubamaja kunstilise juhina.

1926. aastal sõitis de Kooning Ameerika Ühendriikidesse. Ta elas aasta New Jerseys Hobokenis, kus töötas maalrina. 1927. aastal kolis ta Manhattani stuudiosse ning tutvus kunstnike ja kunstikriitikute John Grahami ja Arshile Gorkyga, kellest sai de Kooningi üks lähedasemaid sõpru. 1935. a oktoobris alustas de Kooning tööd USA riiklikus kunstiprojektis (Works Progress Administration Federal Art Project). De Kooning sai projektis töötada kaks aastat, kuni oli sunnitud lahkuma USA kodakondsuse puudumise tõttu. Siiski olid need kaks aastat kunstniku jaoks erakordsed, sest ta ei pidanud pidevalt muretsema enda ülalpidamise pärast, vaid sai nautida loomingulist vabadust. De Kooningi loomingus on nii tahvelmaale kui ka seinamaalinguid, kuigi mitme tema seinamaalingu kavandeid ei viidud ellu. 1938. aastal kohtus de Kooning Elaine Friediga, kellega ta viie aasta pärast abiellus. Ka Elaine de Kooningist sai silmapaistev kunstnik.

1940. aastatest hakati Willem de Kooningit tugevalt seostama abstraktse ekspressionismiga ning 1950. aastatel tunnustati teda kui üht abstraktse ekspressionismi juhtivat kunstnikku. 1948. aastal toimus New Yorgis Charles Egani galeriis Willem de Kooningi esimene isikunäitus, mis koosnes mustvalgetest kompositsioonidest lõuendil. Samal aastal õpetas de Kooning Põhja-Carolina Black Mountaini kolledžis ja 1950–1951 oli ta õpetaja Yale’i kunstikoolis. 1963. aastal sai de Kooningi alaliseks elukohaks East Hampton Long Islandil. Kunstnik hakkas taas kujutama naisi, nagu ka teostel "Pastoraal" ja "Clam diggers". Tema 1960. aastate kujutised on sama vastuolulised kui tema varasemad teosed naistest. Neid teoseid on tõlgendatud kui satiirilist rünnakut naisekeha vastu. De Kooning maalis naisefiguure end tagasi hoidmata, agressiivselt, ülevoolavalt ja pastoosselt. Loomingu hilisel perioodil meeldis kunstnikule üha enam saviskulptuuride tegemine.

1980. aastatel diagnoositi Willem de Kooningil Alzheimeri tõbi ja tema vara määrati hooldaja käsutusse. Samal ajal kui tema hilisemate tööde kvaliteet langes, tõusis varasemate tööde väärtus märgatavalt. 1987. aastal müüdi "Roosa daam" (1944) oksjonil 3,6 miljoni dollari eest ning 1989. aastal müüdi "Vahetus" (1955) 20,6 miljoni USA dollari eest. 1989. aastal tunnustas Jaapani kunsti ühenduse de Kooningi maali rahvusvahelise Praemium Imperiale preemiaga.

Looming

Hoolimata matšolikust imagost ja vägivaldsest ning seksistikust stiilist oli de Kooningi oma kunst alati läbimõeldud ning teda peeti üheks kõige teadlikumaks New Yorgi koolkonna kunstnikuks. On leitud, et tema meisterlik tehnika oli võrreldav vanade meistritega, nagu Ingres, Rubens ja Rembrandt, kelle teosed teda ka inspireerisid.

De Kooningi töid iseloomustab radikaalne abstraktsus, milles seguneb kubism, sürrealism ja ekspressionism. Ta on Jackson Pollocki kõrval üks tuntumaid abstraktseid ekspressioniste, kuigi olid de Kooning ise terminite ja kunstiliikumiste alla liigitamise vastu. De Kooning töötles pidevalt oma kunstiteoseid ümber. Need jätavad dünaamilise lõpetamatuse mulje, justkui vormid neil liiguks ja alles selgineks. Selles mõttes on tema teosed tegevusmaalimise ilmekad näited, andes tunnistust kunstniku pidevast agressiivsest sekkumisest. Ta kujutas figuure tihti värvimassidena, kasutades pintsli asemel värvi laialihõõrumiseks või kraapimiseks pintslivart, puupulki, pahtlinuga vms.

1938. aastal, inspireeritud Gorky loomingust, alustas de Kooning kurbade mehefiguuride sarja, kuhu kuulusid "Kaks seisvat meest", "Mees", "Istuv figuur" jt. Paralleelselt nende valmisid lüürilise koloriidiga abstraktsed maalid "Roosa maastik" ja "Eleegia". Sellises laadis abstraktsioonide ja mingil määral geomeetriliste figuraalsete kompositsioonide nagu "Seisev mees" kõrval avaldas kunstnik ka sarja pealkirjata abstraktseid teoseid, kus biomorfsed vormid lubavad figuure vaid aimata. 1945. aastaks kulmineerusid need kaks stiili koos maalil "Roosad inglid".

1946. aastal, olles liiga vaene, et osta korralike värve, maalis de Kooning suuri mustvalgeid abstraktsioone, sealhulgas "Valgus augustis" (1946), "Must reede" (1948), "Zürich" (1947) ja "Postkast" (1947–48). Pärast neid töid arendas de Kooning keerulised ja segased abstraktsioonid "Asheville" (1948–49), "Pööning" (1949) ja "Väljakaevamine" (1950). Neis teostes leidis de Kooning taas värvi ja vabade assotsiatsioonide laadis kompositsioonilise väljenduse, millega ta näis maadlevat mitu aastat. "Väljakaevamine" märgib de Kooningi 1940. aastate abstraktse loomingu kulminatsiooni. Sarnaselt maaliga "Pööning" käsitleb see figuuri ja tausta suhet, kus biomorfsete vormide sakilised servad põrkuvad jõuliselt kompositsiooni ruumiga. Kuid erinevalt "Pööningust" on "Väljakaevamises" varjunditena kasutatud põhivärve. "Väljakaevamine" oli de Kooningi loomingu viimane abstraktse tegevusmaali klassikaline näide enne täismahus värvide ja naisefiguuri juurde tagasipöördumist.

Kuigi de Kooning sai tuntuks nimetatud abstraktsete maalidega, tundis ta alati tugevamat tõmmet ürgsete ja naturaalsete teemade vastu. Tema kõige kuulsamad teosed on maalid naistest, mille kombinatsioon žestilisest abstraktsusest ning vormidest on ainulaadne. De Kooning oli Picasso kubismi eeskujul meister figuuride lahustamises ja moonutuslikus taasehitamises.

"Naine I" ("Woman I") on de Kooningi kõige tuntum teos. Moodsa kunsti muuseum New Yorgis (MoMA) ostis selle oma kogudesse selle esmakordsel näitusel. De Kooning töötas selle teose kallal kaks aastat, seda pidevalt ümber töödeldes. De Kooningi lõuendid olid tihti augulised tugevatest pintslilöökidest. Selleks et hoida värvi töötamiskõlblikuna pikema perioodi vältel kattis ta oma töid ajalehtedega ning pärast ajalehte maha koorides, jäi tihti sellest maha jälg. De Kooning ei kujundanud oma teoseid kunagi kollaažide võtmes, kuigi ta kasutas ajakirja trüki tehnikat, asetades ajakirjas olevate naiste suu kohati oma teose naise suu kohaga, maalides üle tekkinud jälge. Lõppteoses pole sellisest protsessist tavaliselt midagi säilinud. Populaarse meedia kasutamise poolest kunstis on de Kooning seega mõnevõrra popkunsti eelkäija, kuigi too üritas abstraktsele ekspressionismile vastanduda.

"Naine I" pole märkimisväärne ainult loomisprotsessi poolest, vaid see ühendab kahte kõige olulisemat teemat de Kooningi loomingus. Esiteks on selleks naisekeha kujutamine. Teose naisfiguur ei ole kuidagi sarnane traditsioonilise lääneliku kujutamisviisiga. Kujutatud figuur on ääretult agressiivne, erootiline ja hirmutav, mitte sugugi alandlik ega õrn. Ta on külma sõja aegne koduperenaine, kelle de Kooning lõi vastukaaluks idealiseeritud naistele kunstiajaloos. De Kooningi naiste inspiratsiooni allikad ulatuvad paleoliitilistest viljakussümbolitest Ameerika reklaamtahvliteni. "Naine I" figuur näib paigutuvat kättemaksuhimulise jumalanna võimu ja pealiskaudselt võrgutava pin-up stiilis kalendritüdruku vahele. Muutes traditsioonilisi naisideaale (Veenus), maalib de Kooning naise hiiglaslike silmade, massiivsete rindade ja hambulise naeratusega. Tema keha on piiritletud jämedate ja peente mustade joontega, mis jätkuvad silmustes, tõmmetes ja tilkades omandades justkui eraldiseisva elu. Järsud nurgelised oranžid, sinised, kollased ja rohelised tõmbed kuhjuvad mitmes suunas ja kihtides, andes tunnistust sellest, kuidas kunstnik on värvi lõuendile kandnud, maha kraapinud ja taastanud. Kuigi kriitikud ja kunstnikud kuulutasid sellise inimfiguuri kujutuse iganenuks, lähenes de Kooning oma igipõlisele motiivile abstraktset ekspressionismi iseloomustanud hoogsa pintslitööga.

Teiseks on "Naine I" oluline samm de Kooningi eluaegses tausta ja figuuri suhte uurimises. Pintslitõmmete abil, mis ühendavad tausta ja figuuri, sunnib de Kooning naise figuuri ühilduma abstraktse taustaga. Ta kasutab samu pigmente, nagu valged ja lihavad roosad, nii figuuri kui seda ümbritseva ruumi jaoks. Selle tulemusena sulab naine ühte ümbritseva ruumiga, muutudes eristamatuks (de Kooning nimetas seda mitte-keskkonnaks ("no-environment")).

Oma hilisemas loomingus pöördus de Kooning maastikumaalide poole, mis olid samuti hinnatud ning mille maalimist ta jätkas kõrge eani, isegi kui ta mõistus oli tugevasti Alzheimeri tõvest häiritud.

Tunnustus

• 1960 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
• 1986 – National Medal of Arts