Werner Zoege von Manteuffel
Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel VR I/2 (vene keeles Вернер Германович Цеге-фон-Мантейфель; 13. juuli 1857 Määri mõis – 14. märts 1926 Tallinn) oli baltisaksa päritolu tõeline riiginõunik, kirurg (Nikolai II au-ihukirurg[1]) ja Eesti sõjaväearst (kindralmajor-meedik).
Elulugu muuda
Werner Zoege von Manteuffel sündis Määri mõisniku Hermann Gustav Zoege von Manteuffeli ja Berta Henriette Wilhelmine Parroti pojana[2]. Tema emapoolne vanaisa oli arstiteadlane ja Tartu ülikooli rektor Friedrich Parrot.
W. Zoege von Manteuffel alustas õpinguid Tallinna toomkoolis 1867. aastal, aastatel 1878–86 õppis ta Tartu ülikoolis kirurgiat ning lõpetas selle arstina, 1886. aastal kaitses samas doktorikraadi. Aastail 1886–1889 oli ta professor Eduard Georg von Wahli assistent Tartu ülikooli haavakliinikus. Ta töötas Tartus eradotsendi (1889), dotsendi (1889–99) ja kirurgiaprofessorina (1899–1918)[3].
Ta avaldas 1897 artikli, milles esimesena maailmas soovitas kirurgidel kanda kummikindaid ja neid enne kasutamist vees keeta. Sel ajal opereeris enamik arste paljakäsi või kandsid selliseid kindaid, mis olid puuvillast, nahast või mõnest muust imavast materjalist.
Vene-Jaapani sõjast 1904–1905 võttis ta osa sanitaarkolonni ülemana ja Punase Risti kirurgi-konsultandina.
Pärast sõda töötas ta jälle haavakliiniku juhatajana, avaldas hulga teaduslikke töid, oli paljude doktoridissertatsioonide juhendaja. Tema õpilasi, hilisemaid teadlasi ja kirurge töötas mitmel pool Venemaa ja Lääne-Euroopa ülikoolides. Ka Nõukogude kirurg Nikolai Burdenko oli W. Zoege von Manteuffeli õpilane. Aastatel 1906 ja 1912 oli W. Zoege von Manteuffel Venemaa Punase Risti esindaja Genfi konventsiooni alusel nõupidamisel Londonis ja Chicagos. Tartu ülikoolis töötas ta 1918. aastani, millal siirdus elama Tallinna.
Vabadussõja ajal töötas ta 1918–1920 Tallinnas vabatahtlikult sõjaväearstina. Nende teenete eest pälvis ta Vabadusristi.
1924. aastal, pärast 42-aastast tegevust arstina ja teadlasena siirdus ta 1925. aastal pensionile ning suri järgmisel aastal Tallinnas.
Tema juhatusel rajati Tartusse 1913 Romanovite dünastia võimuletuleku 300. aastapäevaks Inglisilla vastu Kuradisillaks nimetatav jalakäijate sild.
Perekond muuda
Ta abiellus 1888. aastal Peterburis sündinud Anna (Anita) de Vriesiga (1864–1918), kes oli Franz de Vriesi (suri 1883) ja Anna von Kügelgeni tütar. Nende 1891. aastal Tartus sündinud tütar Elisabeth (Else) Zoege von Manteuffel abiellus 1918. aastal Tartus ajalehe Revalsche Zeitung hilisema peatoimetaja ning Eesti ja Saksamaa poliitiku Axel de Vriesiga (1892–1963).[2]
Sugupuu muuda
| Werner Zoege von Manteuffel (1857–1926) |
Hermann Gustav Zoege von Manteuffel (1826–1899) |
Heinrich Zoege von Manteuffel (1779–1833) |
Wilhelm Zoege von Manteuffel (1745–1816) |
| Helene von Bock (1749–1833) | |||
| krahvitar Anna Christina Dücker (1788–1829) |
krahv Gustav Wilhelm Dücker (suri 1803) | ||
| Anna Elisabeth von Bock | |||
| Bertha Parrot (1825–1878) |
Friedrich Parrot (1791–1841) |
George Frederic Parrot (1767–1852) | |
| Wilhelmine Lefort (suri 1794) | |||
| Henriette Parrot | Johann Leonhard Parrot | ||
| Margarethe Juliane Weiler |
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Maximilian Friedrich Werner Zoege von Manteuffel. Tartu 2007, lk 40
- ↑ 2,0 2,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1: Estland, Bd.:1, Görlitz 1930, lk 629, lk 631
- ↑ Arnold Hasselblatt: "Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat", Dorpat: C. Mattiesen, 1889, (Matrikkel nr 10446 lk 749)
Kirjandus muuda
- Werner Zoege von Manteuffel, 1857-1926, Professor der Chirurgie in Dorpat : ein Lebensbild in Briefen, Erinnerungen und Worten seiner Freunde und Schüler / zusammengefasst von Anna von Kügelgen., Reval : Kentmann, 1931
- A. von Kügelgen: W. Zoege von Manteuffel. Ein lebensbild. Schriften des Deutschen Auslandsdients, Reihe 3, Bd. 4. Stuttgart, 1931.
- Isidor Fischer: Biographisches Lexikon der hervorragenden Ärzte der letzten fünfzig Jahre. Berlin – Wien, Urban & Schwarzenberg, 1932. lk 1717.
- Ilo Käbin. Kirurgide kummikindad võeti kasutusele Tartus. Eesti Päevaleht, 31. detsember 1976, nr 98, lk 5.