Werner Legère
Werner Legère (28. mai 1912 Hohenstein-Ernstthal – 14. oktoober 1998 Glauchau) oli saksa kirjanik.
Eesti keelde on tõlgitud kaks tema Aafrika-teemalist seiklusromaani: "Ma olin Timbuktus" (eesti keeles 1959) ja "Korsaaride hulka kadunud" (eesti keeles 1973).
Elulugu muuda
Tulevane kirjanik sündis Saksimaal Hohenstein-Ernstthalis Paul Otto Legère'i (surnud 1914) ja Maria Gerthrud Legère'i (sündinud Fischer) perekonnas.
Lõpetanud 1924 Hohenstein-Ernstthali rahvakooli, jätkas ta õpinguid reaalkoolis Chemnitzis. Sealt sai ta 1928. aastal küpsustunnistuse. Pöördunud tagasi kodulinna, läbis Werner Legère kolmeaastase kaupmehepraktika Max Behrendsi ketrus- ja kudumisvabrikus.
1934 asus ta tööle Oberlungwitzis tegutsenud ettevõtte Louis Bahner – Eibo Werke stenografisti ja välissuhtluse korrespondendina. Tema ülesandeks oli firma prantsus-, inglis-, hispaania- ja portugalikeelse kirjavahetuse korraldamine. Sel ajal avaldas ta kohalikes ajalehtedes oma esimesed kirjutised kirjanik Karl May teoste ainetel.
Sellelt ametikohalt mobiliseeriti Legère 1940 Saksa armeesse. Ta teenis esialgu Prantsusmaal, siis saadeti aga idarindele, kus langes Punaarmee kätte sõjavangi. Vangistusest õnnestus tal koju tagasi pöörduda alles 1947. aastal.
Elatist teenis ta sõjajärgsetel aastatel peamiselt vabakutselise kunstnikuna. Muuhulgas dokumenteeris Legère fotograafina oma sünnilinna Hohenstein-Ernstthali arengut.
1953 ilmus tema esimene romaan "Ma olin Timbuktus", mis tõi talle üleriigilise tuntuse. Selle tulemusel võeti ta 1954. aastal vastu Saksa DV Kirjanike Liidu liikmeks. Edaspidi keskendus ta peamiselt kirjanduslikule tegevusele, pälvides selle eest ka auhindu ja medaleid.
1992 korraldas ta Karl May pronksbüsti paigaldamise sünnilinna Hohenstein-Ernstthali. Aasta hiljem sai temast endast Hohenstein-Ernstthali esimene aukodanik.
Pärast Legère'i surma eraldati tema esemete ja teoste eksponeerimiseks osa Karl May majamuuseumist Hohenstein-Ernstthalis. Muuseumi külastajatel on võimalus tutvuda Legère'i töötoaga.
Looming muuda
Werner Legère kirjutas peamiselt noortele mõeldud seiklusjutte. Üheks Legère'i peamiseks inspiratsiooniallikaks oli temast kolm põlvkonda vanem kaaslinlane Karl May oma kuulsate indiaanijuttudega.
Suur osa Legère'i jutustustest ja romaanidest kajastab kaugeid paiku, kus ta ise kunagi ei viibinud. Teoste kirjutamisel üritas ta kajastatavat ajaloolist tausta võimalikult täpselt edasi anda, uurides selleks põhjalikult konkreetset perioodi ja piirkonda kirjeldavaid raamatuid.
On rõhutatud, et kuigi Legère sai kuulsaks sotsialistliku kirjanikuna, on tema teosed kirjutatud väljaspool ideoloogilist raamistikku ning kantud pigem üldinimlikest, kristlikest ja humaansetest motiividest. Tähelepanuväärsel kombel keelduti Saksa Demokraatlikus Vabariigis avaldamast tema raamatut "Santa Rita öö" ("Die Nacht von Santa Rita") ja see ilmus alles 1997. aastal. Kolm teost on siiani välja andmata, nende seas ka orjuse ja orjakaubanduse teemadele keskenduv "Must Ester" ("Schwarze Esther").
1990. aastate alguseks oli Legère'i raamatuid välja antud 1,3 miljonit eksemplari. Kokku on neid tõlgitud seitsmesse keelde. Näiteks tema esikromaan "Ma olin Timbuktus" tõlgiti mõne aasta jooksul pärast teise väljaande ilmumist 1955. aastal eesti, poola, slovaki ja ungari keelde.
Teosed muuda
- "Ich war in Timbuktu" (1953, eesti keeles 1959)
- "Unter Korsaren verschollen" (1955, eesti keeles 1973)
- "Die Verschwörung von Rio Cayado" (1956)
- "Schwester Florence" (1956)
- "Der Ruf von Castiglione" (1960)
- "Stern aus Jakob" (1963)
- "Die Stiere von Assur" (1969)
- "Die Nacht von Santa Rita" (1997)
- "Die Cocusnusschale" (avaldamata käsikiri)
- "Schwarze Esther" (avaldamata käsikiri)
- "Die Strafgefangene von Paramatta" (avaldamata käsikiri)
Tunnustus muuda
Isiklikku muuda
Sõjaväeteenistuse ajal abiellus Werner Legère 1942. aastal Ruth Corsaga. Nende abielust sündisid pojad Carsten (1943) ja René (1955).