Vokaaltehnika ehk laulutehnika ehk vokaalpedagoogika on hääle tekitamise ning laulmise õppimise, õpetamise ja uurimise meetodide kogum.

Vokaaltehnika valdamine peab andama vastused küsimustele

  • mis on laulmine?
  • kuidas laulmine toimib?
  • millist meetodit tuleks ühe või teise laulmisega seotud probleemi lahendamiseks kasutada?

Lisaks hääle tekitamisega seotud meetoditele hõlmab vokaaltehnika ka psühholoogilisi ja kunstilisi aspekte, sest iga muusikastiil võib nõuda erinevat hääle tekitamist. Näiteks falsett, peahääl, rinnahääl, segahääl, vibraato, poolhääl või kõnelaul võivad nõuda erinevat vokaaltehnikat.

Vokaaltehnika valdkonnad võivad olla:

  • inimese anatoomia ja füsioloogia ning nende seosed laulmisega seotud psühholoogiliste protsessidega
  • hingamine ja lihaste töö
  • laulmise jaoks sobiv kehahoid
  • resonaatorite kasutamine ja hääle projektsioon
  • diktsioon, vokaalid ja artikulatsioon
  • registrite kasutamine
  • artikuleerimine, sealhulgas legaato kasutamine
  • muude hääle omadusi muutvate vahendite kasutamine, nagu näiteks vibraato või koloratuurid (coloratura)
  • vokaalhügieen ning toimetulemine vokaaltrakti haigustega
  • erinevate keelte hääldamine
  • erinevate muusikastiilide ja muusikažanrite valdamine, nagu näiteks bel canto, Lied, rahvalaul, kõnealul
  • hääleliigi määratlemine (voice classification)

Vokaaltehnika võib lauluõpetuse koolkonniti erineda. Näiteks 19. sajandil oli edukas Manuela Garcia koolkond, kes oli Rossini kolleeg. Pariisis oli kuulus Jean de Reszke (1950–1925) laulukool. Tema meetod oli staccato, pianissimo ja fortissimo põhitehnika harjutused ning hingamisharjutused diafragma treenimiseks.