Vladimir Salnikov
See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2020) |
Vladimir Valerjevitš Salnikov (vene keeles Владимир Валерьевич Сальников; sündinud 21. mail 1960 Leningradis) on Nõukogude Liidu endine ujuja, kes püstitas 12 maailmarekordit 400, 800 ja 1500 meetri vabaujumises. Hüüdnimega "Basseini tsaar", aga ka "Lainete koletis" või lihtsalt "Leningradi ekspress" oli ta esimene, kes ujus 1500 meetri vabaujumises alla viieteistkümne minuti ja ka esimene inimene, kes ujus alla kaheksa minuti 800 m vabaujumises. Ajakiri Swimming World nimetas teda 1982. aastal aasta meesujujaks.
 | ||||||||||||||||||||||
| Isikuandmed | ||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik |
 NSVL Venemaa | |||||||||||||||||||||
| Sünniaeg | 21. mai 1960 | |||||||||||||||||||||
| Sünnikoht | Leningrad, NSV Liit | |||||||||||||||||||||
| Pikkus | 181 cm | |||||||||||||||||||||
| Kaal | 74 kg | |||||||||||||||||||||
| Sportlaskarjäär | ||||||||||||||||||||||
| Spordiklubi | Zenit Leningrad/SKA Leningrad | |||||||||||||||||||||
| Medalid | ||||||||||||||||||||||
| ||||||||||||||||||||||
Salnikov oli merekapteni poeg. Kui ta oli seitsmeaastane, viis ema ta ujulasse, et liituda ujumismeeskonnaga. Aasta hiljem hakkas ta regulaarselt treenima treenerite juhendamisel. Salnikov treenis Zeniti ja hiljem relvajõudude spordiseltsis.
Salnikov debüteeris 1976. aasta olümpiamängudel Montrealis 16-aastaselt. Ta ületas Euroopa rekordi 1500 m vabaujumises, kuid sai viienda koha.
Tema pikk rahvusvaheliste võitude jada sai alguse 1977. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus ta võitis kuldmedali oma lemmikdistantsil, 1500 meetri vabaujumises. 1978. aasta maailmameistrivõistlustel Berliinis võitis Salnikov kuldmedalid 400 ja 1500 meetri vabaujumises, püstitades 400 meetris uue maailmarekordi. Aasta hiljem püstitas ta 800 m distantsil ühe maailmarekordi, saades esimeseks inimeseks, kes läbis distantsi vähem kui kaheksa minutiga.
Ameerika Ühendriigid boikoteerisid Moskva 1980. aasta olümpiamänge, et protestida Nõukogude Liidu sissetungi vastu Afganistani, kuid Salnikov näitas, et oli kõigist palju parem, võites 1500 m vabaujumise ajaga 14.58,27 ja temast sai esimene inimene, kes ujus distantsi alla 15 minuti. Ta võitis veel kaks kuldmedalit 4 × 200 m vabalt teateujumises ja 400 m vabaujumises. 1500 meetri vabaujumises polnud tema eesmärk mitte ainult kulla võitmine, vaid ka maailmarekordi ja 15-minutilise tõkke murdmine. Salnikov plaanis murda ka 400 m vabaujumise maailmarekordi, kuid ebaõnnestus ja pidi leppima olümpiarekordiga. Samuti esines ta edukalt 4 × 200 m vabaujumise teatevõistluseks, saades ka sellel alal olümpiavõitjaks, kuigi algselt teda polnud meeskonda arvatud.
1980. aastate alguses oli Salinikov pikematel distantsidel toimunud vabaujumise võistluste absoluutne valitseja: 1982. aastal säilitas ta oma maailma tiitlid ja aasta hiljem püstitas ta Euroopa meistrivõistlustel uue maailmarekordi 1500 m vabaujumises ajaga 14.54,76:see rekord püsis 1991. aastani, kui selle ületas sakslane Jörg Hoffmann (Salinikovi rekord oli tegelikult Glen Housmani poolt 1990. aasta Austraalia ujumismeistrivõistlustel ületatud, kuid elektroonilise ajaarvestuse rikke tõttu uut rekordaega ei kinnitatud).
Nõukogude Liit boikoteeris 1984. aasta suveolümpiamänge Los Angeleses, nii et Salnikov ei saanud seekord võistelda. Salnikov läks Seouli 1988. aasta olümpiamängudele 28-aastaselt, kui teda peeti liiga vanaks. Ta oli püstitanud 1986. aastal maailmarekordi 800 m vabaujumises, kuid ei naasnud enam kunagi endise vormi juurde. 1986. aasta maailmameistrivõistlustel lõpetas ta 1500 meetri vabaujumises neljanda kohaga ega pääsenud 1987. aasta Euroopa meistrivõistlustel finaali. Tema olümpiaeelsed tulemused ei vastanud Nõukogude olümpiakoondisele kehtestatud normidele ja meeskonda kuulus ta ainult Nõukogude ametnike sekkumisega. Salnikov ei andnud alla ja võitis 1500 meetri vabaujumises olümpiakulla. Ta tunnistas hiljem, et sellel võistlusel läks ta kindla peale välja. Tol õhtul olümpiaküla restorani sisenedes austasid teda teised sportlased seisvate ovatsioonidega.
Tema treenerit Igor Koškinit tunnustatakse Salnikovi maailmatasemele viimast. Hiljem oma karjääri jooksul viibis Salnikov lühikest aega USA-s Mission Viejos, kus ta töötas koos treenerite Mark Shuberti, Brian Goodelli ja Tim Shaw'ga. 1980ndate keskel lahkus Salnikov Koškinist, kes arvas, et 25-aastasel ujujal pole edasisi väljavaateid. Alates 1984. aastast juhendas teda abikaasa Marina, endine Nõukogude kergejõustiku rekordiomanik 100 meetri jooksus ja spordipsühholoog.
Pärast 1988. aasta olümpiamänge loobus Salnikov tippspordist ja töötas kuni 1990. aastani Nõukogude ujumismeeskonna peatreenerina. Samal ajal oli ta aastatel 1989–1991 Nõukogude Ujumisliidu asepresident. Aastatel 1991–2001 töötas ta ettevõttes Olimp ja esindas Speedot Venemaal. Aastatel 1984–1990 oli ta Nõukogude Olümpiakomitee liige ja aastatel 1991–2000 Rahvusvahelise Ujumisliidu (FINA) sportlaste komisjoni liige. 2009. aastal valiti ta Venemaa Ujumisliidu presidendiks.
Salnikovi autasustati Tööpunalipu ordeniga (1980), Lenini ordeniga (1985), Oktoobrirevolutsiooni ordeniga (1988) ja Austuse ordeniga (2010). 1993. aastal paigutati ta rahvusvahelise ujumise kuulsuste halli (International Swimming Hall of Fame). Ta on lõpetanud Peterburi Lesgafti kehakultuuri instituudi ja omandanud pedagoogika doktorikraadi.