Vivienne Westwood

Briti moedisainer

Vivienne Westwood (sünninimi Vivienne Isabel Swire; 8. aprill 1941 Tintwistle – 29. detsember 2022 London) oli Suurbritannia moekunstnik ja ettevõtja.

Vivienne Westwood
Vivienne Westwood aastal 2014
Sünninimi Vivienne Isabel Swire
Sündinud 8. aprill 1941
Tintwistle
Surnud 29. detsember 2022 (81-aastaselt)
Rahvus Suurbritannia Suurbritannia
Brändi nimi Vivienne Westwood

Westwood jõudis laiema avalikkuse ette 1960. aastate lõpus, kui hakkas hilisema punkansambli Sex Pistols mänedžeri Malcolm McLareniga Londoni südames King's Roadil avatud poe tarbeks ekstsentrilisi riideid looma.[1] Selle tõttu tuntakse teda eelkõige kui pungi ja new wave'i stiili tavamoodi toojat.

Koos tuntuse laienemisega avas Westwood esmalt neli poodi Londonis ning laienes nendega siis üle Suurbritannia ja maailma. 1980. aastail eksperimenteeris ta šotiruudulise riide ja pintsakutega ning jõudis 18. sajandi kurtisaanide siluettidest innustust saanud korsettideni, mille järgi teda tänapäeval tuntakse.[1]

Elulugu muuda

Vivienne Isabel Swire sündis 8. aprillil 1941 Inglismaal Derbyshire'i krahvkonnas Tintwistle'i külas Gordon ja Dora Swire perre. 1958. aastal, kui ta oli 17-aastane, kolis pere Londonisse. Algul õppis ta Harrow' kunstikoolis ja Westminsteri ülikoolis kunsti, kuid lahkus pärast esimest semestrit motivatsiooni puudumise tõttu. Ta sai tööd vabrikus ning omandas õpetajakutse. Temast sai algklasside õpetaja.[2]

1962. aastal tutvus ta Derek Westwoodiga. Nad abiellusid 21. juulil 1962.[3] 1963. aastal sündis poeg Benjamin (Ben) Westwood. Nad lahutasid aastal 1965. Vivienne Westwoodi elukaaslaseks sai Malcolm McLaren ning 1967. aastal sündis neil poeg Joseph Corré.

Westwood jätkas 1971. aastani töötamist õpetajana, aga hakkas samal ajal looma riideid McLareni poe jaoks. Pärast punkbändi Sex Pistols sündi kasvas ka nende kuulsus, sest bändiliikmed kandsid Westwoodi ja McLareni loomingut.

1970. aastate lõpus hakkas Sex Pistolsi kuulsus hääbuma ning Westwood otsustas teha kannapöörde. 1981. aastal esitles ta Londonis oma esimest kollektsiooni "Pirate".[4] Järgnesid eksperimendid õhuliste pluuside, šotiruudulise riide, nn mini-crini ning meeste- ja naistemoe kokkusobitamisega.[5] 1992. aastal jõudis ta moeetendusega "Nostalgia of Mud" Pariisi. 1989. aastal nimetati ta ainsa naisena maailma moekunstnike esikuuikusse.

1992. aastal, kümmekond aastat pärast McLareniga lahkuminekut abiellus Westwood oma endise õpilase Andreas Kronthaleriga.[6] 1996. aastal esitles ta esimest meestekollektsiooni ja 1998. aastal parfüüme[7].

Tähtsus moeajaloos muuda

Vivienne Westwoodi tuntakse mitme märgilise tähtsusega uuenduse kaudu.

  • Tema 1960. aastate lõpus loodud riietes ja esemetes väljendub arhetüüpne punk. Ta kombineeris materjale (nagu lateks, nahk, metall, kirjaklambrid, lukud, ketid) ning stiile (sõjaväeriietus, fetišid, mootorratturite rõivastus).[8]
  • Ta otsib inspiratsiooni ajaloost. 1970. aastail tõi ta moodi korseti, andes sellele Victoria ajastu esemele uue, naist võimestava hingamise.[9] Korsett on jäänud tänapäevani ta üheks firmamärgiks.
  • 1980. aastate teises pooles tuli ta Igor Stravinski balletist "Petruška" inspiratsiooni saanuna välja nn mini-crini, lühikese krinoliinseelikuga, et rõhutada kombinatsiooni vastandlikkust – krinoliin kui piirangute ja miniseelik kui vabaduste sümbol.[10] [11]

Tunnustus muuda

Vivienne Westwoodi nimetati Suurbritannia aasta moedisaineriks aastail 1990 ja 1991.

1992. aastal nimetas kuninganna Elizabeth II Westwoodi Briti impeeriumi ordu ohvitseriks (OBE). 2006. aastal ülendati ta teenete eest moevallas rüütelkomandöriks (DBE).[12]

Muud muuda

  • Vivienne Westwood on telesarja "Seks ja linn" suur austaja ning disainis pulmakleidi, mida Sarah Jessica Parker kandis sarja põhjal tehtud filmis "Seks ja linn" (2008). Westwood kritiseeris filmi stilisti Patricia Fieldi tööd ning arvas, et film ei paistnud moeloominguga silma.[13]
  • Westwood ei vaata telerist uudiseid, ei loe ajalehti ega ajakirju ning on pühendunud aednik.[14] Ta osaleb ka mitmesugustes sotsiaalkampaaniates ning on kliimamuutuste aktivist.[15]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 William Lee Adams (2. aprill 2012). "Designers & Brands: Vivienne Westwood". Time. Vaadatud 1. detsembril 2021.
  2. Susannah Frankel (19. oktoober 1999). "Meet the grande dame of Glossop". Independent. Vaadatud 15. novembril 2010.
  3. "Vivienne Westwood: Disgracefully yours, the Queen Mother of Fashion". Independent. 2. juuni 2002. Vaadatud 15. novembril 2010.
  4. "The early years: 1981–1987". Vivienne Westwoodi koduleht. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  5. "Vivienne Westwood". Biography.com. 25. mai 2021. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  6. Claudia Croft (8. jaanuar 2017). "The marvellous Mr Westwood". The Times. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  7. "Vivienne Westwood". FMD. Vaadatud 6. detsembril 2021.
  8. "Vivienne Westwood: punk, new romantic and beyond". Victoria and Albert Museumi koduleht. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  9. Emily Chan (7. oktoober 2021). "Why Vivienne Westwood's corsetry remains unparalleled". Vogue. Vaadatud 2. detsembril 2021.
  10. Caroline Evans, Minna Thornton (1989). Women and Fashion: A New Look. London: Quartet Books. Lk 148–150. ISBN 9780704326910.
  11. "A Visual History of Vivienne Westwood: 1985". CR Fashion Book. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2021. Vaadatud 6. detsembril 2021.
  12. "A Visual History of Vivienne Westwood: 1992". CR Fashion Book. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. detsember 2021. Vaadatud 6. detsembril 2021.
  13. "Vivienne Westwood tahab kirjutada järgmise "Seksi ja linna" filmi stsenaariumi". Eesti Päevaleht. Vaadatud 15. novembril 2010.[alaline kõdulink]
  14. Piers Beeching (6. august 2009). "Me & my garden: Vivienne Westwood". The Telegraph. Vaadatud 15. novembril 2010.
  15. Megan Boyes (22. aprill 2018). "Vivienne Westwood". Vogue. Vaadatud 2. detsembril 2021.

Välislingid muuda