Villota
Villota ehk villotta on mitmehäälne ilmaliku sisuga laul, mis oli levinud 16. sajandil Itaalia põhjaosas, Friulis ja Veneetsia ümbruses[1]. Pärines osaliselt rahvamuusikast, sarnanes Lõuna-Itaaliast pärit villanellaga. Villota areng toimus pisut varasemast ja samaaegsest frottola'st sõltumatult[2].
Juba 16. sajandil kasutati nimetust vahetevahel villanellaga sünonüümsena. Villotat on tänapäeval nimetatud ka frottola üheks alaliigiks ja vahel koguni madrigaliks.
Kirjeldus muuda
Villotas põimusid mõned rahva- või tänavamuusikale omased tekstijooned ja kunstmuusikale omane läbikomponeeritud mitmehäälsus, kuid puudus neid ühtseks rühmaks koondav vormitunnuste kogum. Enamasti olid nad neljahäälsed ja varieerisid akordilisust polüfoonilise imitatsioonitehnika kasutamisega, tekstid olid talupoegade tegemiste teemal[3]. Selle laulutüübi eelkõige meelelahutuslikku olemust näitas omapärane mõttetute silpide kasutamine laulu tekstis (lilolela[4]), sageli esinevad roppused ja muusika tantsuline rütm[5].
Tekstid on pigem deklamatoorsed, neis puudub frottola-tekstide luulelisus ja madrigalitekstide rütmiline voolavus, mis on viinud mõned uurijad mõttele 16. sajandi alguse prantsuse šansooni mõjust villotale[6].
Pikematel ja keerukama ülesehituse ja muusikaga villotadel oli nio, eraldi osa, mis toimis refräänina ja eristus salmi või salmide põhiviisist kiirema tempo või erineva meetrumi poolest. Villotade puhul ilmnes teksti dialektist sageli laulu päritolukoht: laule märgiti nimetustega nagu villote alla paduana (Padua), alla veneziana (Veneetsia) või alla mantovana (Mantua).[7].
Näited muuda
Ehkki tegemist polnud nii-öelda "kõrge" žanriga, olid mõned laulud väga populaarsed ning leidsid tee juba 1520. aastatel trükitud kogumikesse, samuti esinevad samades laulukäsikirjades kus varased madrigalid[8]. Trükitud kogumikus "Libro primo de la croce: ... canzone, frottole, and capitoli" (Rooma, 1526) on madrigalide ja kantsoonide hulgas rida juba originaalis villotadeks nimetatud laule, nagu Francesco Patavino "Dilla d'acqua sta mia amorosa", mille tekst põhjab vana naist, kes hoiab silma peal laulu minategelase armastatul, sama autori "Un cavalier de Spagna", mis kirjeldab, kuidas Hispaania ratsanik meelitab juhuslikult kohatud ilusat neidu ja pooleldi prantsuskeelne "Vrai dieu d'amor chi mi conforterà" jne. Mõnel on väga lühike, vaid neljarealine tekst, mõnel mitmesalmiline. Tähenduseta silpidest leelutused tekstis esinevad mitmel, näiteks kolmest külaneiust kõneleva Marchetto Cara "Le son tre fantinelle" või kaunist tundmatut neidu kirjeldava Sebastiano Festa "l'Ultimo di de maggio" refräänis.[9]
Villotaks on nimetatud Josquin Desprez' laulu "Scaramella va alla guerra", milles esineb koomiline peategelane ja arusaamatutest silpidest refrään "Lo zombero boro borombetta, lo zombero boro borombo" jne[10].
Hilisematest autoritest kirjutas villotasid Filippo Azzaiolo, kes pealkirjastas oma kolm 1560–1570 ilmunud laulukogumikku "Le Villotte del Fiore alla padovana". Tema laulude stiili iseloomustab meetrumite vahetamine laulu jooksul.
Viited muuda
- ↑ https://muhi.uniarts.fi/italialainen-laulumusiikki/
- ↑ J. Haar. Essays on Italian Poetry and Music in the Renaissance, 1350–1600. University of California Press, 1986
- ↑ J. Haar. Essays on Italian Poetry and Music in the Renaissance, 1350–1600. University of California Press, 1986
- ↑ B. Gangwere. Music History During the Renaissance Period, 1520-1550: A Documented Chronology. Greenwood Publishing Group, 2004
- ↑ https://www.britannica.com/art/villota
- ↑ J. Haar. Essays on Italian Poetry and Music in the Renaissance, 1350–1600. University of California Press, 1986
- ↑ https://www.britannica.com/art/villota
- ↑ J. Haar. Essays on Italian Poetry and Music in the Renaissance, 1350–1600. University of California Press, 1986
- ↑ W. F. Prizer. Libro primo de la croce: (Rome: Pasoti and Dorico, 1526), canzone, frottole, and capitoli. A-R Editions Inc. 1978
- ↑ https://muhi.uniarts.fi/italialainen-laulumusiikki/