Vikipeedia

Victor Horta

Victor Horta (6. jaanuar 1861 Gent, Belgia – 8. september 1947 Brüssel, Belgia) oli Belgia arhitekt, keda peetakse arhitekt Paul Hankari ning kunstniku, arhitekti ja kunstiteoreetiku Henry van de Velde kõrval üheks juugendstiili teerajajaks.[1]

Victor (Baron) Horta
Sünninimi Victor Horta
Sündinud 6. jaanuar 1861
Gent, Belgia
Surnud 8. september 1947
(86 aasta vanuses)
Brüssel, Belgia
Rahvus belglane
Tegevusala arhitekt
Kunstivool juugend
Autogramm

Tema projekteeritud Hôtel Tasseli hoonet (1892–1893) Brüsselis on nimetatud esimeseks juugendhooneks. Tema stiilile on omased stiliseeritud kaarduvad taimemotiivid, viimistletud sisekujunduselemendid,[2] avatud põrandapinnad ning uuenduslik terase-, raua- ja klaasikasutus.[3] Hiljem eemaldus ta juugendist ja ta käekiri muutus geomeetrilisemaks.

Neli Horta projekteeritud hoonet Brüsselis – Hôtel Tassel, Hôtel Solvay, Hôtel van Eetvelde ja Maison & Atelier Horta (nüüdne Horta muuseum) – on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Elukäik muuda

Victor Horta sündis 6. jaanuaril 1861 Gentis suures peres, ta isa Pierre Horta oli kingsepp.

Horta tundis muusika, eriti viiulimängu vastu juba noorelt huvi ning asus 1873. aastal õppima Genti kuninglikku konservatooriumi (Koninklijke Academie voor Schone Kunsten van Gent), kuid visati sealt käitumisprobleemide tõttu varsti välja.[4]

1878. aastal, vaid 17-aastaselt sõitis Horta Pariisi, kus hakkas töötama koos arhitekti ja sisekujundaja Jules Debuysoniga. 1880. aastal naasis ta pärast isa surma Brüsselisse[5] ning alustas Genti Kaunite Kunstide Akadeemias (Académie Royale des Beaux-Arts) arhitektuuriõpinguid. Ta oli ehitusega varem kokku puutunud oma onul ehitusel abiks käies.[6] 1881. aastal abiellus ta Pauline Heysega ja 1890. aastal sündis neil tütar Simone.[7]

Horta õpingud akadeemias olid edukad ning uusklassitsistlik kunstnik, kuningas Léopold II arhitekt Alphonse Balat palkas ta assistendiks. Nad kujundasid koos kuninglikud kasvuhooned Laekeni kuningalossile, see oli ka esimene projekt, kus Horta võttis kasutusele raua ja klaasi. 1884. aastal võitis ta Kaunite Kunstide Akadeemia esindajana maineka noorte kunstnike preemia, Godecharle’i auhinna.[4]

Õpingute kestel sõbrunes Horta arhitekt Paul Hankariga. Peagi astus ta Belgia arhitektuuriühingusse (Société Centrale d'Architecture de Belgique) ning sellest ajast alates hakkas töötama iseseisvalt. 1894. aastal sai ta ühingu presidendiks ja oli sellel kohal ühe aasta. Tol ajal projekteeris ta kolm oma esimest maja Gentis Twaalfkamerenstraatis.[6] 1892. aastal määrati ta Brüsseli Vabas Ülikoolis (Université libre de Bruxelles) rakendusteaduste dekaaniks ja 1893. aastal professoriks. Aastal 1908 abiellus ta uuesti, sel korral Julia Carlssoniga. 1911. aastal ta loobus oma kohast Brüsseli Vabas Ülikoolis. 1913. aastal määrati ta Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemia direktoriks. 1915. aastal suundus ta Londonisse konverentsile, kuid alanud Esimese maailmasõja tõttu ei saanud ta Brüsselise tagasi pöörduda ning kolis 1916. aastal hoopis Ameerika Ühendriikidesse, kuhu jäi 1919. aasta jaanuarini.[8]

1919. aastal Brüsselisse naasmise järel tuli Hortal tunnistada, et sõjakeerises ei olnud juugend enam ei moes ega ka paljudele taskukohane. Tema loomingut hakati pidama iganenuks. Ta jätkas juba varem alanud stiili lihtsustamise ja geomeetrilisemaks muutmisega, kuid jäi truuks selge ruumijaotuse kasutamisele. Sellesse aega jääb raudbetoonist Brüsseli kaunite kunstide keskuse (Palais des Beaux-Arts) projekteerimine.

1927.–1931. aastani juhtis Horta Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiat. 1932. aastal andis Belgia kuningas Albert I talle paruni tiitli.[8]

1939. aastal hakkas Horta memuaare kirjutama, kuid ei jõudnud neid lõpetada ning teos avaldati postuumselt peaaegu 60 aastat hiljem, 1985. aastal.[9] Kuigi ta kirjutas üsna palju, ei avaldanud ta oma kirjatöid kunagi ning napilt enne surma hävitas neist suure osa.[7] Osalt selle pärast vajus Horta peagi pärast surma unustusse ning ta tähtsus taasavastati alles 20. sajandi teisel poolel.

Victor Horta suri Brüsselis 8. septembril 1947.[6] Ta on maetud Brüsselisse Ixelles'i kalmistule.[10]

Looming muuda

Victor Horta loomingus väljendub stiilitruu varane juugend. Ta suutis ühendada Gentile omase rokokoo ning uued tehnoloogiad, raua ja klaasi kasutamise. Tema loomingule iseloomulik nende materjalide kasutamine ja rõhutamine on seotud ajaga, kus Horta töötas Belgia arhitekti Ernest Hendrickxi assistendina; Hendrickx kasutas samuti nähtavale toodud metallielemente. Erinevalt teisest varase juugendi esindajast Henry van de Veldest jäi Horta looming prantsuspäraseks ning ta on ise öelnud, et peab prantsuse arhitekti Eugène Emmanuel Viollet-le-Duci suureks eeskujuks.[11]

Horta projekteeritud hoonetele on omane taimemotiive meenutav ja ülespoole tungiv liikumine, suur mobiilsus ning sageli uhke interjööri peitmine tagasihoidliku fassaadi taha. Seda stiili kutsutakse mõnikord ka biomorfseks piitsalöögiks (ingl biomorphic whiplash) ning ta joonekäsitlust on nimetatud Belgia jooneks.[6] Ta oli uuenduslik ka valguse kasutamise poolest: ta kavandas valguse pääsu ruumi hajutatuna või suunatuna, valgustamaks kogu ruumi või rõhutamaks selle detaile. Kaarduvad jooned tõukusid hoone struktuurist, toetades ja täiendades seda.[9]

Sajandivahetusel hakkas Horta stiil rahunema: see muutus lihtsamaks, ei olnud enam nii toretsev ning sellele lisandusid klassikalisemad detailid.[12] Üldjuhul olid majade fassaadid tagasihoidlikumad kui interjöörid, kus domineeris rikkalik juugend. Pärast Esimest maailmasõda eemaldus ta juugendlikust voolavusest ja liikuvusest ning liikus geomeetrilisema ja sirgjoonelisema art déco poole, millest aimdust isegi kubismi. Tema uut stiili demonstreerib ilmekalt 1919. aastal alustatud ja 1928. aastal lõpetatud Brüsseli kaunite kunstide keskus. Paljud tema loodud avaliku sektori hooned aga lammutati või ehitati ümber, sest need olid liiga šokeerivad ja ebasobivad. Samas enamik elumajadest on säilinud ning nende omanikud on ehitisi hooldanud ja korrastanud, mistõttu on need üsna heas korras säilinud tänapäevani.[6]

Hôtel Tassel muuda

 
Hôtel Tasseli trepikoda (1892–1893)

Brüsselis asuv Hôtel Tassel (1892–1893) oli Victor Horta esimene iseseisev projekt.[1] Hoone tellis Hortalt ta kolleeg Émile Tassel. Seda peetakse esimeseks terviklikuks juugendstiili näiteks ning see arvati 2000. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.[13]

Horta kasutas nii Hôtel Tasseli kui ka hilisemate Hôtel Solvay ja Hôtel van Eetvelde juures sarnast majaplaani, mille abil ta lahendas Brüsselile omase ruumikitsikuse probleemi. Kõik need hooned olid mõeldud avalikuks kasutuseks, pidude ja intellektuaalsete kokkusaamiste tarbeks. Horta mängis avatud majaplaani ja looklevate konstruktsioonidega, mis muutsid valguse levikut ruumis. Lisaks olid hoonetes klaaslaed. Valguse muutmisega tõi ta välja juugendstiili liikuvuse, ülespoole pürgimise ja teatava feminiinsuse, mis justkui oleks kasutatud metalli ja klaasi vastand. Inspireerituna arhitekt Eugène Emmanuel Viollet-le-Duci teostest, ei peitnud ta kasutatavaid materjale, vaid demonstreeris raudkonstruktsioonide ilu. Tänu klaasile mõjusid ruumid tegelikkusest avaramalt. Majaplaan jaotus kolmeks, keskmisse ossa paigutati hästi valgustatud uhke trepikoda, mis oli mõeldud sotsiaalseks keskuseks. Piano nobile'il ehk hoone esimesel, kõige olulisemal korrusel paiknesid vastuvõturuumid ja talveaiad. Horta nõudis majade planeerimisel ka õigust kujundada sisemust, et hoone oleks terviklik. Hôtel Tasseli interjööri kujundas ta egiptuspäraselt, kuid elu- ja söögitoas eelistas Inglise stiilis tapeeti. Põrandad olid mosaiigist ja maja toonide valik oli looduslik – roheline, kollane ja oranž.[14][15]

 
Hôtel van Eetvelde 1895–1898

Hôtel van Eetvelde muuda

Brüsselis asuv Hôtel van Eetvelde (1895–1898, 1899–1901 ehitati laiendus) tellis Edmond van Eetvelde. Hortale anti suur kunstiline vabadus, mistõttu on see maja üks tema innovaatilisemaid. Maja fassaad on pigem ratsionaalne, industriaalne ja tagasihoidlik, kuid endiselt kunstnikule iseloomulik. Interjööri põhirõhk on sarnaselt Hôtel Tasseliga trepikojal ning kogu struktuur viib vaataja pilgu üles sinise klaaslae poole. Kogu maja läbib tugev loodusetemaatika, mis meenutab veidi Kongo vihmametsi. Selle kohta on öeldud, et Eetvelde maja oli mingil määral visuaalne kolonialismi teostus. Hôtel van Eetvelde kuulub 2000. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.[16][17]

 
Hôtel Solvay 1895–1900

Hôtel Solvay muuda

Brüsselis asuva Hôtel Solvay (1895–1900) tellis Armand Solvay. See oli üks Horta uhkemaid ja efektsemaid töid. Nagu Hôtel van Eetvelde puhul anti arhitektile üsna palju kunstilist vabadust. Maja fassaad meenutab oma lainetava liikumisega Grand Bazar Anspachi ning mõjub teiste Horta teostega võrreldes julgemalt ja juugendlikumalt. Interjööris mängivad horisontaalselt ja vertikaalselt langev valgus, taas rõhutab Horta metallkonstruktsioone ja klaasi, kuid lisaks kasutab puitdetaile ja marmorit.[18]

Maison du Peuple muuda

 
Maison du Peuple 1896–1899 (hävinud 1965)

Brüsselis asunud Maison du Peuple’it (1896–1899, lammutati 1965) peetakse Horta tähtsaimaks avalikuks hooneks. Hoone tellis Belgia Töölispartei ning see oli mõeldud nende peakorteriks (hoone nimi tähendab otsetõlkes "inimeste maja"). Horta ise jagas parteiga sama ideoloogiat. Hoonel oli ka ühiskondlik funktsioon – seal tegutsesid kohvikud, poed, raamatukogud, aga ka konverentsisaalid ja koosolekuruumid. Maison du Peuple oli esimene hoone Brüsselis, mille fassaad valmis täielikult klaasist ja rauast. Hoone ehitati ümber keskse saali.[17][19]

Rue Américaine muuda

Brüsselis aadressil 23–25 Rue Américaine asub nüüdne Victor Horta majamuuseum, omaaegne Maison & Atelier Horta (1898–1901), kus asusid Horta kodu ja ateljee. Majad on klassikalises juugendstiilis ning sarnanevad Horta varasemate teostega, sest ka siin kasutas ta avatud plaani, rõhutas interjööris klaasielemente ja raudkonstruktsioone. Lisaks on näha Hortale omaseid kaarjaid taimemotiive meenutavaid jooni. 1969. aastal konserveeriti hooned muuseumina ning pärast restaureerimist avati uuesti aastal 2006. Muuseumis eksponeeritakse Horta hästi säilinud täielikku interjööri, dekoratsioone ja mosaiiki. Lisaks on arhiivis üle 5000 Victor Horta elu ja tööd puudutava säiliku. 2016. aastal laiendati muuseumi ning nüüd saab seal korraldada ka ajutisi näitusi. Hooned kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja.[20][21]

Brüsseli keskvaksal muuda

Brüsseli keskvaksal on siiani tegutsev linna keskel olev metroo- ja raudteejaam. Horta alustas jaama planeerimisega 1910. aastal, kuid selle ehitus venis maailmasõdade tõttu ning valmis alles aastal 1952. aastal. Jaama lõpetas Horta õpilane Maxine Burnfaut.[17]

Tähtsus muuda

 
Victor Horta 2000-frangisel rahatähel

Victor Horta mõjutas tugevalt juugendstiili arengut ning jättis oma jälje Belgia ajalukku. Ta arendas juugendlikku arhitektuuri ja tema ideed märgivad modernse arhitektuuri algust.[22] Peagi pärast ta surma aga inimeste eelistused muutusid. Alles 20. sajandi viimastel kümnenditel hakati taas ta loomingut hindama. Lisaks mõjutas Horta prantsuse arhitekti Hector Guimard’i.[23]

Enne euro kasutuselevõttu 2002. aastal oli Victor Horta pilt Belgia 2000-frangisel rahatähel.[24]

6. jaanuaril 2015 tähistas Google Horta 154. sünniaastapäeva sellekohase eripäisega.[25]

Teosed muuda

  •  
    Victor Horta autogramm
  •  
    Rue Américaine 1898–1901, Brüssel (Horta majamuuseum)
  •  
    Hôtel Tassel, Brüssel 1892–1893
  •  
    Tool 1899–1922, Victor Horta
  •  
    Grand Bazar Anspach, Brüssel, 1903–1905

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 "Victor, Baron Horta". Encyclopaedia Britannica. 2018. Vaadatud 29. novembril 2018.
  2. ↑ Adrian Bridge (2. oktoober 2011). "Brussels: revisiting the magic of Victor Horta". The Telegraph. Vaadatud 25. novembril 2021.
  3. ↑ Bernard Oudin (1994). Dictionnaire des Architects. Paris: Seghers. Lk 237. ISBN 2232103986.
  4. ↑ 4,0 4,1 Françoise Aubry, Jos Vandenbreeden (1996). Horta – Art Nouveau to Modernism. Ghent: Ludion Press. ISBN 0810963337.
  5. ↑ "Victor Horta". Art Directory. 2018. Vaadatud 30. novembril 2018.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Peter Clericuzio (2018). "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story. Vaadatud 30. novembril 2018.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Biography". Horta Museum. Vaadatud 29. novembril 2018.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Biographie". Horta Museum. Vaadatud 25. novembril 2021.
  9. ↑ 9,0 9,1 Guy Duplat (9. mai 2012). "Sans la Loge, il n'y aurait pas eu Horta". La Libre. Vaadatud 25. novembril 2021.
  10. ↑ Marcel Célis (2004). Cimetières et nécropoles. Bruxelles: Le Ministère de la Région de Bruxelles-Capitale. Lk 25.
  11. ↑ Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 72–73.
  12. ↑ Adam Bridge (2011). "Brussels: revisiting the magic of Victor Horta". Telegraph Travel. Vaadatud 30. novembril 2018.
  13. ↑ "Major Town Houses of the Architect Victor Horta (Brussels)". UNESCO. 2018. Vaadatud 30. novembril 2018.
  14. ↑ Mark Favermann (2011). "Victor Horta's Art Nouveau". Berkshire Fine Arts. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  15. ↑ Alan Colquhoun (2002). Modern Architecture. Oxford: Oxford University Press. Lk 21.
  16. ↑ Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 79–80.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 Peter Clericuzio (2018). "Victor Horta Artist Overview and Analysis". The Art Story. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  18. ↑ Klaus-Jürgen Sembach (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 60.
  19. ↑ Klaus-Jürgen Sembach (2007). Art Nouveau. Köln: Taschen. Lk 48.
  20. ↑ "Horta Museum". Brusselsmuseums. 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  21. ↑ "Hortamuseum". Brusselsmuseums. 2018. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  22. ↑ "Victor Horta". Macklowe Gallery. 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. jaanuar 2019. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  23. ↑ Stephen Escritt (2000). Art Nouveau. New York: Phaidon Press. Lk 84.
  24. ↑ Olivia Regout (2015). "Victor Horta, The Father of Art Nouveau in Brussels". Brussels Life. Vaadatud 1. detsembril 2018.
  25. ↑ "Victor Horta's 154th Birthday". Google Doodles. 2015. Vaadatud 1. detsembril 2018.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Victor_Horta&oldid=6607223"