Vichy valitsus
Vichy Prantsusmaa ehk Vichy valitsus (prantsuse keeles Régime de Vichy) oli Prantsusmaa kollaboratsionistlik valitsus, mis tegutses Teise maailmasõja ajal sakslaste ja itaallaste poolt okupeerimata jäänud Prantsusmaa territooriumil. Philippe Pétaini juhtimisel organiseeritud režiim valis oma keskuseks Vichy kuurortlinna, millest tuleb ka riigi nimetus. Vichy valitsus kontrollis Prantsuse emamaast vaid lõunapoolseid alasid, Põhja- ja Kagu-Prantsusmaa okupeeris Natsi-Saksamaa ning Kagu-Prantsusmaal okupeeris piirialasid Itaalia. Režiim lähtus Saksamaa võidust maailmasõjas ning tegi koostööd teljeriikidega, vältides siiski otsest sõjalist liitu liitlasriikide vastu. 1944. aastal kollaboratsioonivalitsus pages Prantsusmaalt Saksamaale ja läks 1945. aastal eksiilis laiali.
|
Prantsusmaa État français 1940–1945 | |||||
 Vichy Prantsusmaa 1942. aastal Tumerohelisega on märgitud de facto kontrollitud ala, helerohelisega de jure Prantsusmaa ala | |||||
| Valitsusvorm | autoritaarne unitaarriik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Riigipea | Philippe Pétain | ||||
| Pealinn |
de jure Pariis, | ||||
| Riigikeeled | prantsuse keel | ||||
| Rahaühik | Prantsuse frank | ||||
| Hümn | Marseljees | ||||
| |||||
Artiklis puuduvad viited. |
Ajalugu muuda
Sakslased jätsid Pariisi de jure Prantsusmaa pealinnaks. Prantsusmaa valitsus otsustas aga linnast lahkuda. 10. juulil 1940 kogunesid Rahvuskogu ja Senat Vichy linnas Pariisist umbes 360 kilomeetri kaugusel lõunas. Kuigi Lyon Prantsusmaa suuruselt teise linnana tundunuks loogilisem valik, peeti linnapea Édouard Herrioti liiga seotuks Kolmanda vabariigiga; Marseillel oli organiseeritud kuritegevuse reputatsioon ning Toulouse oli liiga eraldatud ja liiga vasakpoolse mainega, samas kui Vichy oli hästi ligipääsetav ja seal oli palju hotelle ministritele. Vichyst sai de facto Prantsusmaa pealinn. Vichy valitsuse valduses oli ligi kolmandik Prantsusmaa territooriumist, mida nimetati "vabatsooniks" (zona libre) ning mille koosseisus oli ka Prantsusmaa koloonia Alžeeria. Sakslased aktsepteerisid juulist 1940 kuni novembrini 1942 Vichy valitsust kogu Prantsusmaa nominaalse valitsusena.
Vichy valitsust juhtis marssal Philippe Pétain. Tema tee võimu tippu oli kulgenud kiiresti pärast 18. maid 1940 kui algas saksa vägede pealetung lääne suunas. Pétain määrati peaminister Paul Reynaud asetäitjaks. 22. juunil 1940 kirjutas ta, olles siis juba 84-aastane, alla vaherahu lepingule Saksamaaga. Pétain kohtus 24. oktoobril 1940 Hitleriga, kes andis tema kollaboratsionistlikule valitsusele vabad käed. Mõiste "kollaboratsioon" ongi Pétaini kasutusele võetud termin, mida ta kasutas 30. oktoobril 1940 oma raadioesinemises, milles kutsus rahvast tegema koostööd okupantidega. Pétaini valitsus kujunes kiiresti autoritaarseks ning rääkis "rahvuslikust taassünnist". Ametiühingud olid valitsuse range kontrolli all. Konservatiivsed katoliiklased said tegutsemisvabaduse ning koolides süvendati usuõpetust. Pariis kaotas oma juhtiva rolli Euroopa kunsti- ja kultuuripealinnana. Meediat kontrolliti põhjalikult. Propageeriti antisemitismi ning pärast 1941. aasta juunit, kui algas Saksamaa sissetung Nõukogude Liitu, ka antibolševismi.
Vichysse evakueerunud Rahvusassamblee nimetas Pétaini 10. juulil 1942 Prantsusmaa riigipeaks (Chef d'État Français) ning andis talle täielikud volitused. Pétain juhtis esialgu valitsust ise, kuid siis määras peaministriks Pierre Jean Marie Lavali, jäädes ise sisuliselt diktaatoriks.
Saksamaa hoidis sel ajal sunnitöövangis kaks miljonit prantsuse sõdurit. Nad olid pantvangid tagamaks, et Vichy valitsus vähendaks oma sõjaväge ja maksaks Saksamaale kullas, toiduga ja toorainetarnetega suurt kontributsiooni. Prantsuse politseil kästi arreteerida juute ja teisi ebasoovitavad isikud, nagu kommunistid ja poliitilised põgenikud. Suur osa Prantsusmaa elanikkonnast toetas esialgu Vichy valitsust, hoolimata selle ebademokraatlikkusest ja tihedatest suhetest sakslastega. Oldi veendunud, et nii saab säilitada Prantsusmaa autonoomia ja territoriaalse terviklikkuse.
Pétaini osaliselt fašistlikku režiimi viljelev valitsus abistas innukalt Gestapot juutide lähetamisel surmalaagritesse ja mittejuutide toimetamisel sunnitöölaagritesse. Vichy valitsus arreteeris üle 135 000 ja interneeris 70 000 inimest, deporteeris 76 000 juuti ja saatis 650 000 prantslast tööle Saksamaale.
Enamik ülemeremaade Prantsuse kolooniaid oli valdavalt esialgu Vichy valitsuse kontrolli all. Pärast liitlaste sissetungi Põhja-Aafrikasse novembris 1942 kaotas aga Vichy valitsus järk-järgult kontrolli kolooniate üle Charles de Gaulle`i Vabale Prantsusmaale. Avalik arvamus pöördus aja jooksul, kui sai selgemaks, et Saksamaa on kaotamas sõda, järk-järgult Vichy valitsuse ja Saksa okupatsioonivägede vastu. Hakkas arenema vastupanuliikumine, mis toimis suuresti kooskõlas de Gaulle'i Vaba Prantsusmaa tegevusega.
Kui sakslased ja itaallased okupeerisid 1942. aasta novembris Vahemere rannajoone kaitsmise vajadust rõhutades ka Lõuna-Prantsusmaa, jäi Pétaini valitsus Vichysse resideerima ning jätkas koostööd sakslastega. Liitlaste sissetungi tõttu Prantsusmaale juulis 1944 kaotas Vichy valitsus faktilise võimu ja oli sunnitud juulis 1944 põgenema Saksamaale Sigmaringenisse Baden-Württembergis, kus eksisteeris pagulasvalitsusena sümboolselt kuni sõjategevuse lõpuni Euroopas.
Viimased Vichy valitsuse liikmed võeti Sigmaringenis de Gaulle'i soomusdiviisi võitlejate poolt vahi alla 1945. aasta aprillis. Pétain naasis Šveitsi kaudu vabatahtlikult Prantsusmaale. Ta võeti vahi alla, degradeeriti ja tema üle mõisteti kohut. Talle mõisteti esialgu surmaotsus, kuid tollane Prantsuse Vabariigi ajutise valitsuse esimees Charles de Gaulle muutis selle otsuse eluaegseks vangistuseks. Pétain paigutati Yeu saare vanglasse kus ta 1951. aastal 95-aastaselt suri. Ta on maetud mereväe kalmistule vangla lähedal. On olnud ettepanekuid ta maised jäänused matta Pariisi.
Kuna pärast Teist maailmasõda püüti Prantsusmaal koostööd natsirežiimiga õigustada, rõhutades ja idealiseerides seda kui vastupanuliikumist või üldrahvalikku võitlust, siis vaid neli Vichy kõrgemat ametnikku mõisteti inimsusvastaste kuritegude eest süüdi, ehkki paljud teised olid osalenud inimeste saatmisel koonduslaagritesse, vangide väärkohtlemises ja vastupanuliikumise võitlejate vastu suunatud aktsioonides. Vichy valitsuse peaminister Pierre Laval mõisteti surma ja otsus viidi ka täide. Paljud kultuuritegelased, kes olid end sidunud Vichy režiimiga, said karistuseks "ühiskondliku hukkamõistu".