Vetelpääste
Vetelpääste eesmärk on tagada veeohutus rannas või ujulas. Vetelpäästja peab lisaks vahetule päästmisele ka suutma anda esmast meditsiinilist abi.
Avavee vetelpäästjad töötavad supluskohas ning nende varustusse kuulub ka päästepaat. Erinevalt ujula vetelpäästjast töötavad nad kõikvõimalikes ilmastikuoludes ning üldjuhul ainult suvehooajal.[1] Välitingimustes peetakse mõistlikuks kasutada vähemalt üht vetelpäästjat 200 m rannariba kohta, kuid kokku mitte vähem kui 2 vetelpäästjat supelpiirkonnas.[2]
Ujula vetelpäästjad töötavad ujulates ja veekeskustes ning nende ülesandeks on tagada ohutuseeskirjade täitmine.[3] Reeglina töötavad nad sisetingimustes, soojas ja niiskes keskkonnas ning puutuvad kokku keemiliste ainete, müra ning tavapärasest kõrgema temperatuuriga.
Vetelpäästja töövahendid muuda
Vetelpäästja töö on vahetustega ja töötada tuleb individuaalselt või meeskonnas. Töö on vahelduv, see sisaldab nii rutiinseid tegevusi kui ka kiiret reageerimist nõudvaid olukordi.
Vetelpäästja põhilised töövahendid on päästerõngas, -poi, -ritv, päästelaud, päästepaat, binokkel, mask, toru, lestad, sidevahendid ja esmaabivarustus. Vetelpäästja tööks vajalikud eeldused: vastutustunne, usaldusväärsus, eetilisus, avatus, analüüsivõimelisus, kohusetundlikkus, pingetaluvus, suhtlemisjulgus, otsustusvõimelisus, füüsiline võimekus, hea tervislik seisund, suhtlusoskus.[4]
Eesti vetelpääste ajalugu muuda
1870. aastal lõi Mereministeeriumi esimesed päästejaamad Eestis: Narvas, Suursaare põhjatipul ja Donisnäsi (Kolka) neemel ning 5 päästepaadijaama Nevski ja Jelagini tulelaevade juures.
1872. aastal loodi Venemaa Imperaatorliku-Kõrgeaususe keisrinna protektsiooni all Laevahukkude Abi Andmise Ühingu Eestimaa osakond. Ehitati päästejaamu ja hangiti uppumatuid päästepaate. 19. sajandi lõpuks oli Eesti rannikul ja saartel 28 päästejaama, neist aastaringselt tegutsevaid 9.
1887. aastal moodustasid Tallinna mõisnikud ja suurkaupmehed Vene-Balti Päästeseltsi.
1898. aastal avati Tallinnas Keiserliku Vene Vee Pääl Päästmise Seltsi eestvõtul Ujumise Kool. Peamiseks ülesandeks oli inimeste ujuma õpetamine ja enese ning kaaslase elupäästmise oskuste omandamine.
Esimese Maailmasõja ajal rekvireeris Vene valitsus Eestilt kogu päästelaevastiku.
1919. aastal reorganiseeriti seoses Eesti Vabariigi loomisega Vene-Balti Päästeselts Eesti Päästeseltsiks.
1919. aastal riigistati päästejaamad ja anti üle Mereasjanduse Päästejaamade ja Tuletornide jaoskonnale.
1920. aastal pärast Vabadussõda hakkas Eesti Punane Rist korraldama vetelpäästealast tegevust riigis.
1921. aastal loodi Meripeaste Ühisus Poseidon. Alustati merepäästejaamade rajamist Haapsalus, Hiiumaal, Saaremaal, Tallinnas jm.
1927. aastal viidi kõik riiklikud päästejaamad ja ühing Poseidon Eesti Punase Risti Seltsi alluvusse.
1930. aastal moodustas Eesti Punane Rist esimesed vetelpäästekolonnid ning alustas süsteemset tegevust ujumise ja vetelpääste õpetamisel.
1933. aastal asutati Tallinnas Suplusharrastajate Selts. Seltsi ülesandeks oli suplemise edendamine ning uppujate päästmine ja esimese arstiabi andmine.
1936. aastal korraldati esmakordselt Vabariigis (Viljandis) kohustuslik koolilaste ujuma õpetamise kursus.
1937. aastal organiseeris Punane Rist ja Spordi Keskliit esimese üleriigilise ujumise õpetamise ja vetelpääste propagandanädala. Kursustel osales 3487 inimest. Aasta lõpuks oli Eestis 888 vetelpäästjat, 52 vetelpäästeinstruktorit ja 18 eksamineerijat, kes korraldasid valvet ujumiskohtades ja õpetasid inimesi ujuma ning ujujaid vetelpäästjaiks.
Aastatel 1920–1939 uppus Eestis 2749 inimest. Päästejaamade meeskondade poolt päästeti 446 inimest.
1940/41. aastal natsionaliseeriti kõik vetelpäästejaamade ja laevaühingute laevad ning varustus.
1956. aastal moodustati Eestis riiklik vetelpäästeteenistuse osakond ALMAVÜ (Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing) juurde, mis sai 1930. aastal vetelpäästeteenistuse järjepidevuse jätkajaks. Alustasid tegevust 6 vetelpäästejaama (Tallinn, Haapsalu, Pärnu, Tartu, Narva ja Otepää) ja 8 vetelpäästeposti (Pirita, Viljandi, Võru, Räpina, Kärdla, Kuressaare ja Kopli rand). Asutamisaasta kevadel korraldati vetelpäästjate, tuukrite, motoristide ja meditsiinitöötajate kursusi. Algas vetelpäästeteenistuse loomine, ujumise ja vetelpääste- ning eneseabistamise oskuste õpetamine koolides ja ettevõtetes.
1956. aasta suvel päästsid kutselised vetelpäästjad uppumissurmast 71 inimest ja õpetasid ujuma 1567 last ja täiskasvanut.
1957. aastal valmis Tallinna vetelpäästejaama hoone.
1957. aastal võeti Eestis kasutusele esimesed suruõhuga töötavad avatud hingamistsükliga aparaadid. Sama aasta kevadel toimusid esimesed vabariiklikud tuukrikursused. Tuukrikvalifikatsioon anti 31 vetelpäästjale. Kiirabiarstidele, koolide kehalise kasvatuse õpetajatele, ujumistreeneritele ja meditsiinitöötajatele korraldati kunstliku hingamise käsitsimeetodite õppusi.
1958. aastal kehtestati Haridusministeeriumi käskkirjaga vabariigi üldhariduskoolidele kohustuslik vetelpääste õpetamine.
1958–1959. aastal kirjastati neli vetelpääste esmaabi elustamise õpikut.
1960. aastal alustas tegevust Vetelpääste Föderatsioon.
1960. aastal korraldati esimene sõjajärgne vetelpääste propagandanädal. Vetelpääste ja ohutu veeliikluse propagandanädalaid korraldati sellest alates igal suvel.
1963. aastal loobuti kunstliku hingamise Holger-Nielseni, Schaeferi, Silvesteri jms käsitsimeetodite kasutamisest ning mindi üle kunstliku hingamise suust-suhu ja südame kaudse massaaži meetoditele.
1966. aastal anti riiklik vetelpäästeteenistuse osakond, vetelpäästejaamad ja -postid Eesti NSV Ühiskondliku Korra Kaitse Ministeeriumi alluvusse. 10 vetelpäästejaama töötas aastaringselt ja 12 vetelpäästeposti suvel. Asutuste, ettevõtete ja koolide veekoguäärsetes puhkebaasides ja pioneerilaagrites tegutses 139 ühiskondlikku ja ametkondlikku posti. Vetelpäästeüksustel olid ujuvvahendid, tuukri- ja päästevarustus ning hooned ja ellingud. Suurendati riigieelarvest tulevaid vahendeid vetelpäästeteenistuse ülalpidamiseks; linnade ja rajoonide täitevkomiteed rajasid uusi jaamahooneid. Tõhustus kogu vetelpäästealane tegevus.
1966. aastal korraldasid Tartu, Pärnu, Haapsalu ja Narva vetelpäästejaamad veeliikluse dekaadi. Vabariigis elavnes ühiskondlike veeliiklusinspektorite tegevus.
1967. aastal kehtestas Haridusministeerium vetelpäästeteenistuse initsiatiivil üldhariduskoolidele kohustusliku ujumaõpetamise.
1971. aasta 14. jaanuaril toimus Eesti Vetelpäästeühingu asutamiskongress. Ühing sai 1921. aastal loodud Poseidoni järjepidevuse jätkajaks. Aasta lõpuks oli Eestis 2 linna-, 3 territoriaal- ja 12 rajoonikomiteed.
1972. aasta 1. jaanuaril ühendati ÜKKM riiklik vetelpäästeteenistuse osakond, jaamad ja postid ning tuukrite operatiivgrupp Vetelpäästeühinguga. Anti üle eelarve, personal, inventar ja hooned: 13 aastaringselt töötavat vetelpäästejaama, operatiivgrupp ja 21 suveposti. Veeõnnetuste vähendamiseks hakati korraldama globaalset vetelpääste ja ujumise propagandat. Elanikkonnale korraldati ujumis-, vetelpääste, akvalangistide, esmaabi, uppuja taaselustamise, amatöörmootorpaadijuhtide jm kursusi. Trükiti brošüüre, plakateid, korraldati veepidusid ja muid propagandaüritusi. Ühingusse võeti 1160 kollektiivliiget , moodustati 520 algorganisatsiooni 13407 liikmega jpm.
1973. aastal korraldati esmakordselt vetelpääste meistrivõistlused rahvusvaheliste võistlusmääruste (FIS) kohaselt. VPÜ võistkonnad on osalenud paljudel rahvusvahelistel ja Euroopa meistrivõistlustel.
1972. aasta mais alustas merereise Soome lahele ja Balti merele ühingu õppe-reisilaev Laine. Alus võttis pardale 120 reisijat, kes omandasid vetelpääste algteadmised.
1980. aastal Tallinna lahel toimunud Moskva olümpiamängude purjeregati distantside julgestamisel osalesid eelnevalt vastava väljaõppe saanud vetelpäästjad. Ühing korraldas kursusi kutselistele kaatrikaptenitele ja jahikaptenitele.
1974. aastal liigitati Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega supelrannad vabariikliku ja kohaliku tähtsusega randadeks. Vetelpäästeühingut kohustati organiseerima randadesse vetelpäästejaamad, kohalikud täitevkomiteed pidid ehitama vajalikud hooned ja muretsema päästevarustuse ning ujuvvahendid. Vetelpäästeühing võttis supelrannad arvele, teostas tasulise ujumispiirkonna tuukriülevaatuse. Ettevõtteid kohustati moodustama ametkondlikke ja ühiskondlikke vetelpäästeposte ning sisustama rannad.
Kuni 1990. aastani arenes Eesti vetelpäästealane tegevus: igal suvel ja talvel toimusid vetelpääste kutse- ja meistrivõistlused, suur oli osavõtjate arv pikamaaujumistel. Vetelpäästeteenistuse ja -ühingu töötajad osalesid päästeoperatsioonidel Peipsil ja merelahtedel, kontrollisid jääteede korrasolekut ja märgistasid neid.
1989. aastal töötas Eesti mererannikul ja siseveekogude ääres 20 aastaringset vetelpäästejaama, 19 suveposti ja 2 tuukrite operatiivgruppi ning neile lisaks veel 24 taliposti (Peipsil 14, merelahtedel 6, Lämmijärvel 4). Vetelpäästjad õpetasid looduslikes veekogudes ujuma 2863 last, valmistasid ette 697 vetelpäästjat, 199 vetelpäästeinstruktorit, 224 akvalangisti, 576 mootorpaadijuhti. Esmaabi ja elustamisoskused omandas 12600 inimest. Vabariiklikel tuukrikursuste osales 146 inimest. Vetelpääste mitmevõistluse järgusportlasi oli 164, mitmevõistlejaid 504. Ühingus oli arvel 317 supelranda ja ujumiskohta.
1957–1991. aastatel autasustas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti Vetelpäästeühingu ettepanekul medaliga "Uppujate päästmise eest" 506 elupäästjat. Eesti Vetelpäästeühingu tänukirja sai 117 päästjat. Eesti Vetelpäästeühingul on 115 auliiget.
1991. aastal võeti Eesti Vetelpäästeühing Rahvusvahelise Vetelpääste Föderatsiooni (ILS) liikmeks.
1992. aastal kinkis Soome Merepäästeühing Soome piirialade arendamise programmi raames Eesti Vetelpäästeühingule päästelaeva Riikka. Praegu teeb laev päästetöid Lämmijärvel. 1992. aastal kinkis Saksamaa Merepääste Liit Eesti Vetelpäästeühingule kaks päästelaeva: Beitta ja Poel. 1993. aastal kinkis Suurbritannia Välisministeerium Eesti Vetelpäästeühingule päästelaeva Anita. 1994. aastal ostis Eesti Vetelpäästeühing päästelaeva Anne.
1993. aastal alustas ühing koostööd ühendusega Hoia Eesti Merd ja 1997. aastal töötati välja Sinilipu ranna nõuded vetelpäästeteenistusele. Ühenduses moodustati Sinilipu randade komisjon (esimeheks valiti Benno Luts). Sinilipu ranna nimetust taotlesid Pärnu, Pirita, Otepää ja Võru omavalitsused.
1995. aastal otsustas EVPÜ koos teiste ILS-i liikmesriikidega kehtestada kõikides Eesti supelrandades rahvusvaheline punane-kollane-roheline lippude süsteem.
1995. aastast on Eesti Vetelpäästeühing mittetulundusühing. Olukorra muutusega kaasnes juriidiline segadus, milles mitmed vetelpäästjad kannatasid.[5]
1998. aastal võttis VPÜ kui ILS-i liige aluseks rahvusvaheliselt kehtestatud vetelpäästja, vetelpäästeinstruktori ja tuukri väljaõppe programmi. Vetelpäästja normatiivid täitsid Otepää ja Pärnu vetelpäästejaama töötajad.
1998. aasta üleriigilistel täiendõppekursustel anti tuukrikvalifikatsioon 24 inimesele. Kvalifikatsiooni kinnitas 47 tuukrit.
Eesti taasiseseisvumisele järgnenud aastatel on vetelpääste organisatsioonilises tegevuses, teavitustöös ning elanikkonna väljaõppes toimunud mõningane langus. 1995. aastal viidi ühing Siseministeeriumi ja seejärel Päästeameti valitsemisalasse ning vastav osa riigieelarvest anti üle Siseministeeriumile. 1999. aastal oli vabariigis kolm aastaringselt töötavat vetelpäästejaama (Võru, Tartu ja Anne kanal). Suveperioodiks eraldavad rannavalveks raha kohalikud omavalitsused.[6]
2009. aastal uppus Eestis 60 inimest.[7]
2012. aastast peab vetelpäästjal olema erialane kutsetunnistus (tase 3), mille kutsestandard on ka vetelpäästjate ettevalmistuse aluseks.[8]
2019. aastal oli Eestis vetelpäästes ametis 110 inimest. Vetelpäästjaks koolitamise kestus oli kaks nädalat.[1] Sel aastal uppus Eestis 35 inimest.[9]
2020. aastaks tegeles Eestis vetelpääste ja rannavalvega peamiselt ettevõte G4S. Ligi sada ettevõtte vetelpäästjat töötasid juuni algusest kuni augusti lõpuni 21 supelrannas Tallinnas, Tartus, Võrus, Otepääl, Elvas, Põlvas, Türil, Viljandis, Tõrvas, Paides, Haapsalus ja Pärnus. Uppumisohust päästeti 8 inimest, suurem osa Lõuna-Eestis.[10]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Mere- ja vetelpäästjad valmistuvad hooajaks, tööülesandeid on juba olnud 21. mai 2019, ERR
- ↑ Juhendmaterjal. Rannavalve teenuse hea tava Juuni 2016, Siseministeerium
- ↑ Kutsestandardid: Vetelpäästja, tase 3 11. juuni 2018, Sihtasutus Kutsekoda
- ↑ Kutsestandardid: Vetelpäästja, tase 3 11. juuni 2018, Sihtasutus Kutsekoda
- ↑ 19 vetelpäästjal nelja aasta palk saamata 26. mai 2000, Õhtuleht
- ↑ Eesti Vetelpäästeühing. Vetelpäästealasest tegevusest Eestis 1870-1999.a. Eesti Vetelpäästeühing
- ↑ Uppumissurmad Eestis. Lõputöö 2010. a, Jalas, R., Sisekaitseakadeemia
- ↑ Rannavalve teenuse juhend Juuni 2016, Siseministeerium
- ↑ Uppunute arv oli mullu taasiseseisvunud Eesti väikseim 22. mai 2020, ERR
- ↑ Ühe ettevõtte vetelpäästjad hoidsid tänavu ära kaheksa inimese uppumise 01. september 2020, Delfi