Vikipeedia

Vennad Grimmid

kaks saksa kirjanikust ja teadlasest venda

Vennad Grimmid olid kaks saksa kirjanikust ja teadlasest venda – Wilhelm Grimm (1786–1859) ja Jacob Grimm (1785–1863), kes nimetasid end nii ühiste teoste avaldamisel, näiteks maailmakuulus "Kinder- und Hausmärchen" ("Laste- ja kodumuinasjutud") ja nende alustatud "Deutsches Wörterbuch" (der Grimm). Vendi Grimme peetakse koos Karl Lachmanni ja Georg Friedrich Beneckega saksa keeleteaduse rajajaiks.

Portreemaal vendadest Grimmidest (vasakul Wilhelm Grimm), 1855

Päritolu muuda

Perekond Grimm elas Hanaus. Nii vanavanaisa Friedrich Grimm vanem kui ka vanaisa Friedrich Grimm noorem olid kalvinistlikud vaimulikud. Vanemate Dorothea (sünd. Zimmer) ja Philipp Wilhelm Grimmi abielust sündis üheksa last, kellest kolm surid imikueas. Lisaks Jakobile ja Wilhelmile saavutas tuntuse noorem vend Ludwig Emil (maalikunstnikuna), sellal kui samuti muinasjutukogujast Ferdinand Philipp Grimm vajus unustusse. Nende lapsepõlv möödus Steinau an der Straßes, kus isa töötas ametnikuna.

Haridus muuda

Et võimaldada vanimatele poegadele tulevaseks võimalikuks juristikarjääriks sobivat haridust, saatis ema nad 1798 Kasselisse tädi juurde, et nad astuksid gümnaasiumisse. Nende isa oli paar aastat varem surnud kopsupõletikku. Üliandekad poisid saavutasid ülikooliküpsuse gümnaasiumi ülemisi astmeid läbimata.[1] 1802. ja 1804. aastal astusid vennad Marburgi ülikooli õigusteadust õppima. Üks nende õpetajaist, Friedrich Carl von Savigny, lubas neil kasutada oma eraraamatukogu ning tutvustas neile romantismi ja minnesingerite teoseid. Jakob ja Wilhelm Grimmi mõjutas oluliselt ka Johann Friedrich Herder oma vaadetega rahvaluulele. Vennad aga ei arenenud romantikuteks, vaid olid realistid, kes nägid kauges minevikus tänapäevaste olude juuri. Nad uurisid saksakeelse kirjanduse ajaloolist arengut ning panid paika selle valdkonna teadusliku käsitluse alused.

1808. aastal suri Grimmide ema ja enamik lastest kolis kokku Kasselisse. Pere vanimana pidi Jacob Grimm hakkama teisi ülal pidama, mis tänu eraraamatukoguhoidja kohale kuninga juures ka õnnestus.[2]

Looming muuda

Alates 1806. aastast hakkasid vennad koguma muinasjutte ja muistendeid, mis on tänapäeval tuntud nende põhiteostena. Nad kogusid vanu, enamjaolt suuliselt edasi antud lugusid, mida nad siis seejärel rohkem või vähem töötlesid ja silusid. Üks nende olulisemaid allikaid olid hugenoti perekonnast pärit Dorothea Viehmanni jutustatud muinasjutud. Wilhelm Grimmi teeneks võib lugeda seda, et ta pani aluse muinasjutu-uurimisele teadusharuna, uurides kriitiliselt allikaid ja rahvajuttude arengut.

Muinasjutud muuda

Aastal 1812 ilmus esimene köide kogumikust "Kinder- und Hausmärchen" ("Kodu- ja lastemuinasjutud"), aastal 1815 teine köide. 1819. aastal avaldati esimene köide põhjalikult ümber töödelduna. Lisati uusi muinasjutte, umbes veerand lugudest võeti välja ja allesjäänud töötati uuesti läbi, sageli selleks, et kõrvaldada siivutuna tunduvaid erootilisi vihjeid. Märkused mõlema köite lugude kohta avaldati 1822. aastal eraldi köitena. Aastal 1825 järgnes "Kinder- und Hausmärcheni" väike väljaanne, mis aitas oluliselt kaasa muinasjuttude populaarsuse kasvule. Selle väljaande jaoks tellisid Jacob ja Wilhelm Grimm oma vennalt Ludwig Emililt illustratsioonid.

Uurijad on siiski väitnud, et Grimmide muinaslood ei pärine lihtrahvalt, Jacob ja Wilhelm Grimm lasid peaaegu kõik muinasjutud endale oma Kasseli korteris jutustada. Jutustajad olid enamjaolt haritud noored naisterahvad ja lood ise sageli prantsuse päritolu.[3] [4] Noorem vend Ferdinand Grimm, kes rändas lugusid kogudes maainimeste seas ringi, on kogumikku "Kinder- und Hausmärchen" panustanud vähemalt kaks teksti.[5]

Tänapäevaks on Grimmide muinasjutte tõlgitud rohkem kui 170 keelde.[6]

Grimmide tuntumaid muinasjutte

  • "Lumivalgeke"
  • "Tuhkatriinu"
  • "Hans ja Grete"
  • "Lumeeit"
  • "Hunt ja seitse kitsetalle"
  • "Bremeni linna moosekandid"
  • "Jänes ja siil"
  • "Punamütsike"
  • "Rapuntsel"
  • "Vahva rätsep"

Muistendid muuda

1816. ja 1818. aastal ilmusid kaks köidet saksa muistendeid ("Deutsche Sagen"), mis ei saavutanud aga nii suurt populaarsust kui muinasjutud. Grimmid olid muinasjutte ja muistendeid kogunud ühepalju, kuid nende eristamine oli keeruline ja vennad polnud selles alati järjekindlad.

30. eluaastaks olid Jacob ja Wilhelm oma arvukate teoste ja kirjatükkide avaldamisega saavutanud väljapaistva positsiooni. Wilhelm Grimm asus vahepeal tööle sama raamatukogu sekretärina, kus töötas raamatukoguhoidjana Jacob Grimm, nii et nad said kohapeal tegelda ka oma uurimistööga, mille eest said aastal 1819 Marburgi ülikooli audoktoriks.

Pärast oma suursoosija, Hesseni kuurvürstinna Wilhelmine Karoline surma aastal 1820 ja kuurvürsti surma aastal 1821 olid Grimmid sunnitud kolima koos õe Lottega odavamasse korterisse. Pärast Lotte abiellumist kolisid vennad veel korduvalt.

Saksa keele grammatika muuda

Loomingulisse Kasseli aega jääb ka Jacob Grimmi töö saksa keele grammatika "Deutsche Grammatik" kallal. Tegu polnud aga kaasaegse keele ülesehituse kuiva kirjeldusega, vaid raamat käsitles kõiki germaani keeli, nende seoseid ja ajaloolist arengut. Esimene köide käsitles fleksiooni, teine sõnamoodustust. Kaks köidet ilmusid jaokaupa ajavahemikul 1818–1826. Selles teedrajavas teoses jälgis Jacob Grimm esimesena indogermaani keelte arengut ja häälikumuutuste seaduspärasid, 1822 sõnastas ta Grimmi seaduse (esimene häälikunihe). Oma tööga pani ta aluse kaasaegsele etümoloogiale. 1837. aastaks, kui vennad olid koos Wilhelmi abikaasaga kolinud Göttingeni, ilmus veel kaks saksa keele grammatika köidet.

Saksa keele sõnaraamat muuda

Poliitilistel põhjustel 1837. aasta lõpus Göttingenist välja saadetud Grimmid siirdusid 1838. aastal taas Kasselisse eksiili, kus alustati koos saksa sõnaraamatu "Deutsches Wörterbuch" kirjutamist, jõudes viimaks F-täheni.[7] Selles teoses seisis iga sõnaartikli keskpunktis sõna tähenduse ajalugu, ja ajaloolised kasutusviisid. Sõnaraamatu koostamisel kasutati palju ka sõprade teadlastest kolleegide abi. "Deutsches Wörterbuchi" 1. köide ilmus aastal 1854. Pärast Grimmide surma jätkati sõnaraamatu väljaandmist. Sõnaraamatu viimane köide ilmus alles 1961. aastal, 1971. aastal anti välja lisaköide allikaloendiga. Kokku 33 raamatut (16 köidet, igaüks jagunes kaheks raamatuks ja lisaköide).

1841 kutsus uus Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV vennad Berliini. Viimased umbes 20 aastat elasid Jacob ja Wilhelm Grimm Berliinis, olid majanduslikult kindlustatud ja tegid teadustööd. Wilhelm Grimm suri 1859. aastal, Jacob Grimm 1863. aastal ning nad on maetud Berliini.

1992. aastal kujutati vendi 1000 Saksa marga rahatähe esiküljel, tagaküljel oli kujutatud "Deutsches Wörterbuch".

Teosed muuda

  • "Kinder- und Hausmärchen", 1. trükk 2 köidet: 1812, 1815
  • "Deutsche Sagen" 2 köidet 1816, 1818, 2. trükk 1865, 3. trükk 1891, 4. trükk 1905, uustrükk 1986
  • "Irische Elfenmärchen", Leipzig, 1826
  • "Deutsche Mythologie" 1835
  • "Grimms Märchen", täielik väljaanne, kd 1 ja 2. Välja andnud ja järelsõna Carl Helbling, Manesse Verlag, Zürich 1946
  • "Deutsches Wörterbuch" (der Grimm), 1. kd 1854, 33. kd 1960, uustrükk München, 1984 dtv Verlag
  • "Kinder- und Hausmärchen, gesammelt durch die Brüder Grimm". Välja andnud Robert Riemann, Otto Ubbelohde 446 illustratsiooni. Juubeliväljaanne 3 köites, 1907–1909

Teoseid eesti keeles muuda

  • Vennad Grimm. "Lumiwalguke: muinasjutt", tõlkinud W. F. Eichhorn, Tallinn 1877
  • Vennad Grimm. "Tudulinna moosekandid", H. Laakmann, Tartu, 189?
  • "Laste ja kodu Muinasjutud. Kokkukogunud wennad Grimm", eesti keelde toimetanud Hans Oras, J. ja A. Paalmann, Tallinn 1910
  • Vennad Grimm. "Muinasjutte", tõlkinud L. Matto, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1937
  • Jacob Grimm, Wilhelm Grimm. "Muinasjutte", tõlkinud Laine Ronk ja Silvia Tui, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960
  • Vennad Grimm. "Lumeeit", tõlkinud Laine Ronk, Eesti Raamat, Tallinn 1972
  • Jakob ja Wilhelm Grimm. "Muinasjutte", tõlkinud Silvi Kadari, Laine Ronk, Eesti Raamat, Tallinn 1981
  • "Vendade Grimmide muinasjutud", tõlkinud Merlin Laansoo, Kakaduu, Tallinn 2014
  • "Vanad kaunid muinasjutud", tõlkinud Eve Sooneste, Koolibri, Tallinn 2019

Vaata ka muuda

Välislingid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Heiner Boehnke, Hans Sarkowicz. Der fremde Ferdinand, Die andere Bibliothek, Berliin 2020, lk 9.
  2. ↑ Boehnke, Sarkowicz lk 10.
  3. ↑ Heinz Roelleke. Märchen über Märchen. Zeit.de
  4. ↑ Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm ja muinasjuttude selged silmad
  5. ↑ Boehnke, Sarkowicz lk 12.
  6. ↑ "Grimmide biograafia lastele" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. märts 2022. Vaadatud 23. aprillil 2022.
  7. ↑ "Planet-Schule.de". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2022. Vaadatud 23. aprillil 2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vennad_Grimmid&oldid=6604760"