Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Venemaa Keisririigi haldusjaotus on artikkel Venemaa Keisririigi administratiiv- ehk territoriaalsete halduspiirkondade kohta.

Venemaa territoorium enne keisririiki muuda

Venemaa esimese keisri Peeter I poolt keisririigis läbi viidud haldusjaotuse ümberkorraldamine algas Venemaa tsaaririigis 1708. aastal kubermangude loomisega (kubermangureform). Piiriäärsete ja väärikate kubermangude juhtideks määrati (nt Azovi ja Peterburi jne) määrati kindralkubernerid, vähem tähtsate kubermangude juhtideks määrati kubernerid või viitsekubernerid. 1708. aastal jaotati Venemaa keisririik 8 kubermanguks:

Ingerimaa kubermang (alates 1710 – Peterburi kubermang), keskuseks Peterburi, mille juhiks Peterburi kindralkuberner,
Moskva kubermang, keskuseks Moskva linn
Arhangelski kubermang, keskuseks Arhangelski linn
Smolenski kubermang, keskuseks Smolenski linn
Kiievi kubermang, keskuseks Kiievi linn
Kaasani kubermang, keskuseks Kaasani linn
Azovi kubermang (alates 1725 – Voroneži kubermang) ja
Siberi kubermang.

Venemaa keisririik 1745. aastal

1713. aastal asutati Riia kubermang ning likvideeriti Smolenski, mille alad liideti Riia ja Moskva kubermangudega. 1717. aastal moodustati Astrahani kubermang.

Venemaa keisririik 1786. aastal, asehaldurpiirkondadega

1719. aastal korraldati haldusjaotus uuesti ümber (1719. aasta oblastireform). Kubermangud jagati provintsideks, need omakord distriktideks. Asutati Tallinna kubermang ja taastati Nižni Novgorodi kubermang (oli eksisteerinud ka 1714–1717). 1719. aastal eksisteeris kokku 11 kubermangu, mis jagunesid 49 provintsiks. Ühtegi provintsi ei loodud Eestimaa ja Astrahani kubermangudes.

Katariina II (sünninimega Sophie Friederike Auguste) oli Saksamaa Anhalt-Zerbsti printsess ja Venemaa keisrinna 1762–1796

Venemaa keisririik muuda

1721. aastal pärast Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahulepingu sõlmimist Rootsi kuningriigiga nimetati sõja võitnud Vene tsaar Peeter I keisriks ja Vene tsaaririiki Venemaa keisririigiks.

1726. aastal taastati Smolenski kubermang, 1727. aasta likvideeriti provintside jagunemine distriktideks – asemele tulid maakonnad. Loodi ka uued Belgorodi ja Novgorodi kubermangud. 1744. aastal asutati Viiburi ja Orenburgi kubermangud.

1745. aastal jagunes Vene impeerium seega 16 kubermanguks. Seejärel ei toimunud suuremaid muutusi haldusjaotuses kuni Katariina II valitsemisajani, mil taas hakati administratiiv-territoriaalses jaotuses ulatuslikke muudatusi tegema. Esijoones tähendas see uute kubermangude juurdeloomist.

Asehaldusreform muuda

1775. aastaks oli Venemaal juba 23 kubermangu 62 provintsiga. 1775. aastal leidis aset suurem haldusjaotuse reform (koos kubermangude valitsemise ümberkorraldamisega), millega nähti ette kubermangude muutmine asehaldukondadeks ühes nende arvu kahekordistamisega. Mõned kubermangud säilisid (Moskva, Peterburi jm). See ümberkujundamisprotsess kestis põhijoontes ligi kümme aastat (1775–1785).

1775. aasta reformiga reguleeriti haldusüksuste suurust. Lähtuti põhimõttest, et kubermangu või asehalduskonna suuruseks peaks olema 300 000 – 400 000 revisjonihinge. Provintsid kaotati. Mõned suuremad asehalduskonnad jagati oblastiteks. Kubermangud jagunesid maakondadeks – 20 000 – 30 000 revisjonihinge. Oluliselt mõjutas haldusjaotuse ümberkorraldusi 18. sajandi 2. poolel ka territoriaalne ekspansioon (Poola jagamised 1772, 1793 ja 1795, Kuramaa liitmine (1795) jt.) – uute alade lülitamine impeeriumi koosseisu.

Katariina II poolt alustatud haldusreformi tulemusena tekitati täiendav võimutasand kindralkuberneri ametikohaga, kaotati iseseisvad kubermangud nende allutamisega kindralkuberneridele, kellele allusid 2–4 kubermangu.

Pikemalt artiklis Asehalduskord

Venemaa keisririik 1792. aastal

Venemaa keisririik 1796. aastal

1796. aastaks oli Venemaal 44 asehaldurkonda, 5 kubermangu, 1 eraldi oblast ning erandina Doni kasakapiirkond. Aastatel 1796–1797 leidis aset uus haldusreform. Selle käigus asehalduskonnad nimetati ümber kubermangudeks, millega kaasnes ka osade haldusüksuste likvideerimine: Paul I valitsemisaja lõpuks jäi varasema 51 haldusüksuse asemel alles 42.

18. sajandi ümberkorralduste tulemusel kujutas Venemaa endast 19. sajandi alguses hiiglaslikku kontinentaalset riiki omades alasid Ida-Euroopas, Põhja-Aasias ja Põhja-Ameerikas. 19. sajandil jätkus impeeriumi territooriumi laienemine. See toimus eelkõige Soome, Poola, Bessaraabia, Kaukaasia, Taga-Kaukaasia, Kasahstani ja muud alade (Amuuri-äärne ala, Primorje) arvel.

Venemaa keisririigi Euroopa osa haldusjaotus aastatel 1848–1878

Venemaa keisririigi Euroopa osa haldusjaotus 1880. aastal

Impeeriumi haldusjaotuse aluseks oli jagunemine kubermangudeks ja oblastiteks. Kubermangud jagunesid maakondadeks (v.a Ukraina ja Valgevene). Mitmetes piirkondades, eelkõige impeeriumi äärealadel, olid kubermangud ühendatud ka kindralkubermangudeks või asehalduskondadeks, mida juhtisid kas kindralkubernerid või keisri asevalitsejad. Nii olid Leedu, Ukraina ja Balti kubermangud ühendatud kindralkubermangudeks, Taga-Kaukaasia kubermangud aga asehalduskonnaks. 1822. aastal moodustati ka Lääne-Siberi ja Ida-Siberi kindralkubermangud. 19. sajandi lõpus eksisteerisid Peterburi, Moskva, Kiievi, Vilno, Varssavi, Irkutski, Amuuri-äärne, Turkestani ja Stepi kindralkubermangud.

Enamik impeeriumiga liidetud alasid korraldati halduslikus mõttes Venemaa eeskujul ümber. Nii toimus see 1809. aastal Soome Suurvürstiriigiga, mis jagati 8 kubermanguks. 1815. aastal tehti analoogiliselt ka Poola Suurvürstiriigiga: algul jagati see ala 8 kubermanguks, kuid 1844. aastast vähendati nende arvu neljani.

1822. aastal korraldati ümber ka senine Siberi administratiiv-territoriaalne jaotus: loodi viis kubermangu (Tobolski, Omski, Tomski, Irkutski, Jenissei ) ja üks oblast (Jakuutia). Aastatel 1849–1858 moodustati Taga-Baikalil, Kamtšatkal, Amuurimaal ja Primorjes viis oblastit. Taga-Kaukaasia jagunes 1844. aastal neljaks kubermanguks. Kaukaasias loodi Stavropoli kubermangu kõrvale veel kaks oblastit: Terski oblast ja Kubani oblast.

Venemaa haldusjaotuse puhul on kindlasti vajalik mainida küllaltki omapärast pealinna staatust. Vene kirjanduses võib sageli kohata viiteid pealinnadele, pealinna ajalehtedele jms. Kõik need viited on korrektsed, kuna ametlikult eksisteeris tõepoolest kaks pealinna: Moskva ja Peterburi. Impeeriumi valitsemise seisukohalt oli tähtsamaks muidugi Peterburi, kus asus ka enamik valitsusasutusi, kuid Moskva oli tähtis kui linn, kust sai tsaarivõim alguse. Venemaa Euroopa osa liigendus 19. sajandi alguses 41 kubermanguks ja kaheks oblastiks (Tauria oblast, Doni vägede oblast). Territooriumi suurenedes muutus ka impeeriumi haldusjaotus. 19. sajandi keskpaigas oli Venemaal juba kokku 69 kubermangu ja oblastit. 1865. aastal moodustati pärast, 1863.–1864. aasta Poola Jaanuariülestõusu mahasurumist endise Poola kuningriigist Varssavi kindralkubermang.

1914 muuda

1914. aastaks oli Venemaal 78 kubermangu, 21 oblastit ja kaks iseseisvat ringkonda. Kubermangud ja oblastid jagunesid 777 maakonnaks ja ringkonnaks (Soomes – kihelkondadeks). Maakonnad omakorda jagunesid väiksemateks haldusüksusteks (politseijaoskondadeks – staanideks ja jaoskondadeks), mida oli kokku 2523. Lisaks eksisteerisid veel asehalduskonnad, kindralkubermangud ja suuremate linnade linnaülemkonnad. Asehalduskondadest oli 1914. aastal olemas Kaukaasia asehalduskond, 7 kindralkubermangu (Moskva, Varssavi, Kiievi, Irkutski, Amuuri-äärne, Turkestani, Soome) ja üks sõjakuberneri alluvuses olev piirkond – Kroonlinn. Suuremad linnaülemvalitsused tegutsesid Peterburis, Moskvas, Sevastopolis, Odessas, Kertšis, Nikolajevskis, Rostov Doni ääres ja Bakuus. Suuremate linnade linnapead olid sisuliselt kuberneri staatuses võimukandjad. Lisaks jagunes impeerium veel ka ametkondlikult erinevateks haldusüksusteks.

1914. aastal eksisteerisid: 13 sõjaväeringkonda, 14 kohturingkonda, 15 õpperingkonda, 30 posti- ja telegraafi ringkonda, 9 tolliringkonda ja 9 teederingkonda.

20. sajandi alguses võiks Venemaa hiigelterritooriumi jagada järgmisteks suuremateks piirkondadeks: nn Suur-Vene (Velikorossija) alad – impeeriumi keskne territoorium, kokku 29 kubermangu Venemaa Euroopa osas.

Läänest liitusid selle alaga 15 kubermangu, mis olid asustatud samuti slaavlastega – ukrainlaste ja valgevenelastega. Mõlemas eespool nimetatud piirkonnas oli valitsevaks vene õigeusk. Kokku moodustasid need 44 kubermangu omamoodi metropoli.

Idast liitusid nendega 10 Siberi ja Kaug-Ida kubermangu ning Lõunast 3 Põhja-Kaukaasia kubermangu. Viimased olid eelkõige ümberasujate kolooniad moodustades omapärase etnoterritoriaalse terviku.

Ülejäänud piirkonnad olid ääralad, kus elas palju rahvusi ja mille poliitiline staatus oli ka väga erinev.

Aastatel 1917–1920 kaotas endine impeerium oma koosseisust 25 kubermangu, mille baasil rajati uued riigid – Poola, Soome ja Balti riigid.

Venemaa keisririigi Euroopa osa

Venemaa keisririigi Aasia osa

Kubermangud:^[1]

Viited muuda

↑ Губернии и области Российской империи с поуездным, окружным и т. п. делением (без Царства Польского и Великого княжества Финляндского) на 1914 год

[1] Губернии и области Российской империи с поуездным, окружным и т. п. делением (без Царства Польского и Великого княжества Финляндского) на 1914 год

[1]