Vassili Golovnin

Venemaa maadeavastaja

Vassili Mihhailovitš Golovnin (vene keeles Василий Михайлович Головнин; 19. aprill (vkj 8. aprill) 1776 Rjazani kubermangu Gulõnki küla, praegu Rjazani oblasti Starožilovski rajoon – 11. juuli (vkj 29. juuni) 1831 Peterburi) oli vene meresõitja ja maadeavastaja, viitseadmiral ja Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1818).

Vassili Golovnin
Sünniaeg 19. aprill 1776
Surmaaeg 11. juuli 1831 (55-aastaselt)
Peterburi
Amet admiral

Golovnin sündis vanas, aga vaesunud aadliperes. Isa ja vanaisa olid teeninud Preobraženski polgus, kuhu tolle aja tavade kohaselt pandi kirja ka 6-aastane Vassili Golovnin, esialgu seersandina. Tema vanemad surid siis, kui ta oli veel väike.

Seejärel määrati ta Merekorpusse. 1790. aasta mais-juunis osales ta gardemariinina laeval "Ne tron menja" sõjas Rootsi vastu ja teda autasustati medaliga. 1792 lõpetas ta merekorpuse, aga alaealisuse tõttu jäeti ta kooli veel üheks aastaks, mida kasutas kirjanduse, ajaloo ja füüsika õppimiseks.

1793 ülendati ta mitšmaniks ja sellest ajast oli ta katkematult rännakutel välismaal. 1799 osales ta dessandis ja sellele järgnenud lahingutes Hollandis. 18011805 viibis ta Suurbritannias, kuhu saadeti teenima inglise laevadel. Seal viibis ta admiralide Cuthbert Collingwoodi, William Cornwallise ja Horatio Nelsoni alluvuses.

Teenistuse lõppedes kirjutas ja avaldas ta raamatu "Sõjalaevastiku päevased ja öised signaalid", mida Venemaa laevastik kasutas 24 aastat.

1806 määrati ta luubi "Diana" komandöriks. "Diana" oli tavaline metsaveolaev, mis Golovnini juhendamisel ehitati ümber luubiks, väikeseks kolmemastiliseks purjelaevaks. Golovnin oli siis leitnandi auastmes ja Venemaa ajaloos polnud veel ette tulnud niisugust olukorda, kus nõnda madala aukraadiga isikule oleks usaldatud purjelaeva käsutamine, mis oleks sõitnud kaugemale Läänemerest. Kuid austusest Golovnini kogemuste ja teadmiste vastu taganes mereministeerium sellest reeglist. Venemaa valitsus saatis "Diana" ümbermaailmareisile, mille peamine eesmärk oli kaardistada Vaikse ookeani põhjaosa, mille rannik kuulus tollal Venemaale nii Aasias kui Ameerikas. Ühtlasi pidi laev mitmesuguseid materjale Ohhotskisse toimetama.

"Diana" asus teele Kroonlinnast 25. juunil 1807. 27. veebruaril 1808 möödus ta Tristan da Cunhast ja 20. aprillil 1808 jõudis Lõuna-Aafrikas olevasse Simon's Porti sadamasse, mis tänapäeval asub Kaplinna maa-alal. Seal sai meeskond teada, et Venemaa on vahepeal astunud liitu Prantsusmaaga ja sõtta Suurbritanniaga ning seetõttu pidasid sadamavõimud laeva kinni, kuigi "Dianal" oli Suurbritannia valitsuse eriluba. Kaplinn saatis järelepärimise Londonisse, mida laevaga tegema peaks, aga aasta jooksul vastust ei saabunud, kuni oli selge, et vastust ei tulegi.

16. mail 1809 põgenes "Diana" koos meeskonnaga, kasutades ära halba nähtavust ja soodsat tuult. On ka arvatud, et kohalikel võimudel sai küllalt sellest, et nad peavad vangivõetud meeskonda ülal pidama, ning organiseerisid selle põgenemise ise või vähemalt vaatasid sellele läbi sõrmede.

1810 jõudis Golovnin Kamtšatkale, lõpetades selle reisi. 1819 kirjutas ta oma reisist raamatu "Reis luubil "Diana" Kroonlinnast Kamtšatkale".

1811 kästi Golovninil uurida Kuriili ja Šantari saari ning Tatari väina rannikut. Kunaširi saare lähedal pidas Jaapani merevägi tema ja ta kaaskonna kinni, süüdistas neid spionaažis ja hoidis neid üle kahe aasta vangis. Selle aja jooksul õppis Golovnin jaapani keelt ja kultuuri. Pärast vabanemist avaldas ta 1816 oma kogemused vangistuses raamatuna, milles suhtus jaapanlastesse austusega, kujutades neid intelligentsete, patriootlike ja vääriliste vastastena.

1817–19 oli Golovnin sõjalaeval "Kamtšatka" toimunud ümbermaailmareisi juht. See laev oli juba spetsiaalselt ümbermaailmareisiks ehitatud. Selle reisi kohta kirjutas Golovnin raamatu 1822.

1821 määrati kaptenkomandöri auastmes Golovnin Merekorpuse direktori abiks ja 1823 laevastiku kindralintendendiks ehk ülemjuhatajaks. 1827 rajati Venemaa laevastikku kolm osakonda: laevaehituse, komissariaadi ja suurtükiväeosakond. Golovnin juhatas Venemaa laevastikku kuni surmani 1831. aastal ning nende 8 aasta jooksul ehitati 26 liinilaeva, 21 fregatti, 2 luupi, Venemaa 10 esimest aurikut ja arvukalt väiksemaid laevu, kokku üle 200 laeva.

Golovnin suri 1831 koolerasse, kui selle haiguse epideemia Peterburi tabas. Ta maeti Mitrofani kalmistule, mis asub tänapäeval Peterburi kesklinnas, olles üks esimesi, kes sellele kalmistule maeti (kalmistu rajatigi selles epideemias surnute matmiseks).

Vassili Golovnini järgi on nimetatud Golovnini laht Beringi meres, Golovnini vulkaan, Golovnino alev Kunaširil, Golovnini väin Kuriilides, Golovnini neem Põhja-Ameerika läänerannikul Lisburni neeme lähedal ja Golovnini mägi Novaja Zemlja saartel.

Välislingid muuda