Valkenberga ordulinnus
Valkenberga ordulinnus (lätlastel ka Mākoņkalns – "pilvemägi" ja uuemal ajal ka Mākoņpils[1], saksa Wolkenburg, poola Wolkenberg) asus Lätis, Ida-Latgales, Räisaku piirkonnas (Rēzekne piirkonnas, Rēzeknes novads)[2], Mākoņkalnsi vallas (Mākoņkalna pagasts) Rāzna järve kaldal asuvast Lipuški külast 2,1 km edelas, Makonkalnsi mäel – 247,4 m kõrgusel merepinnast[3] (kõrguselt neljas mägi Latgales). See oli üks Vana-Liivimaa varajase ajalooperioodi ordulinnustest.
Linnuse aadress: Rēzeknes novads, Mākoņkalna pagasts, Dvarči, Lazdukalns, LV-4626.
Nimekujud muuda
- 1263 – Wolbenborch
- 1347 – Wolkenburg, Wolchenburg
- 1350 – Wolkinburg
Läti keeles ka Padebisa kalns ("taevaalune mägi")[5], Volkenburga[6]. On esitatud oletus, et linnuse nimes kajastub Liivimaa II ordumeistri, "mõõgavend" Volquin (Folkvin, Volqvin) Schenke von Winterstettini nimi, kes juhtis ordut 1209–1236. Või siis on nimetus tulnud Saksamaal, Saksi liidumaal asuvalt Wolkenburgi linnuselt.
Ajalugu muuda
X ja XI sajandil oli piirkond juba tihedasti asustatud, seal asus 9 matmispaika, 2 kultuskohta ja 4 vana linnamäge.[7]
1236, sellest tärminist varasemaks linnusetekkeaga seoses tolleaegsete sündmustega läti ajaloolased ei paiguta.[8] On ka oletatud, et sel aastal põletasid leedulased seal ühe algselt sakslaste puitlinnuse maha. Seda on peetud ka viimaseks Mõõgavendade ordu ehitatud linnuseks.[9]
1239 – endise Jersika vürstiriigi jagamisega sai Liivi ordu need maad endale.
1252. aastal ehitasid ajalooliste dokumentide järgi hispaania ristisõdijad Valkenberga linnuse, kui orduvennad seal Leetu tungimiseks vägesid kogusid.[7]
1263. aasta 10. septembriga dateeritud ürikus on esmamainitud Valkenbergat,[10] kui komtuur Theodorich (Theodoricus commendator de Wolbenborch) allkirjastas seal dokumente. Ka ajaloolase L. Arbusowi arvates oli linnus rajatud juba varem.[11]
1271. aasta 27. augustile dateerituna on säilinud komtuuri pitsat "S[igillum] Commndatori Wolkebg". 1399. aastast pärineb selle dokumendi ärakiri, mis on kinnitatud Schleswigi piiskopi Johanni poolt.[12] Fragment 1399 dokumendist: ...In cuius sigilli circumferencia hec litere legebantur: S. Commendatoris in Wolkenborch.
1277 kolis Latgale komtuur sealt üle moodsamasse, tugevamasse ja olulist Riia–Polotski veeteed kontrollivasse tähtsamasse ning 1276 meister Ernst von Rassburgi asutatud Vana-Väina linnusesse.[13] Pärast seda kaotas Valkenberga linnus oma sõjalise tähtsuse.[14]
1347 ja 1350 kirjutati Valkenbergaga seostatavast Ludovik von Wolkenburgist, mis tähendab, et linnus oli siis veel elamiskõlbulik.
1432 kogunesid B. Brežko andmetel linnuse juures orduväed sõjakäiguks Leetu.
1559–1560 Liivi ordu poolt poolakatele üle antud linnuste nimekirjas Valkenbergat polnud, kuna linnus pidi olema kas väga halvas seisukorras või täielikult lagunenud.[15]
1583. aastast on teada, et Valkenberga kuulus Madelaine de Valckersahmile, kes oli abielus rüütel Bernard de Tursiga (Furs) ja üks nende poegadest Jan (Johann) päris lossi 1598. aastal.[15]
1599 toimus revisjon ja koostati aktid. Selles on kirjas, et künkal oli mõisasüda, ja samas on meenutatud ka vana linnust. Jan de Tursi kohta on kirjas rubriigi "Capitaneatus Rositensis" all, et Nobilis Joannes de Tursom produxit Privilegium pergameneum Sigismundi III, qui restituit bona sua haereditaria Wolkimborg, Dustichal, Zibendorff cum Arce tempore belli moschovitici adempta itd.[16]
XVII–XIX sajandini kuulusid linnusemägi ja selle ümbruse maad Andrepno (Zibendorff) mõisa alla ja seal olid omanikeks Soltanowite suguvõsa, Szadurskid ja Benislawskid.[17]
1875 maalis seal kunstnik Napoleon Orda. Tema piltidel on kujutatud juba linnusevaremeid.
1880–1890 tegi linnuses väljakaevamisi arhitekt ja kunstiajaloolane Wilhelm Neumann.
1926 koostas ja avaldas linnuse plaani Karl von Löwis of Menar.
1938 külastas oma Latgale visiidi käigus Valkenbergat Läti president Kārlis Ulmanis. Selle sündmuse auks pandi mäejalamile mälestustahvel.
XX sajandi II poolel betoneeriti eeslinnuse territooriumil plats estraadi jaoks ja ehitati istmed pealtvaatajatele.
2002. aastal toimus arheoloogiline ekspeditsioon, mis hindas varemete olukorda.
Ehitus muuda
Tegemist on vanima ordulinnusega Latgales.
Ehitusstiililt on linnus lähedane vabakujundusliku laagerkastelliga ja koosneb 50 meetri kõrguse mäe kagupoolsel küljel asuvast pealinnusest ja loodepoolsest eeslinnusealast. Makonkalna mäel on järsud nõlvad, ainult loodepoolne külg madaldub laugjamalt väikeseks eeslinnuse platooks. Selle suuna ette ehitatigi pealinnuse kaitseks 3,05–3,30 m paks ja 62,5 m pikk telliselisandiga põllukivist mantelkaitsemüür. Ülejäänud külgedest varjasid pealinnust muldvallid ja puitpalkrajatised. Mantelmüüri otstes olid täisnurga all laotud müürile jätkud 10,67 m pikkuselt (säilinud 9,6 m) ja müüri nurgad on laotud 1 meetri paksustest graniitkividest. Mäe otsas pealinnuses asus ka kaev. Põhiplaanilt oli pealinnus trapetsikujuline, küljepikkustega 52 ja 62 meetrit linnuse nurgad olid suunatud põhiilmakaarte poole. Ühendustee sisenes eeslinnuse loodepoolsest küljest ja jooksis pealinnuse läänenurka. Jalgrada viis otse pealinnusesse järsust kirdepoolsest küljest, ületades vallikraavi.[18] Ka linnuses asuvad ülejäänud hooned olid puidust, nagu viimatistel väljakaevamistel leitud säilinud söestunud palgiotsad tõendavad.[9]
Eeslinnus ei omanud kaitsemüüri, vaid oli ümberringi varjatud muldvalli ja kraaviga. Vallide nurgad olid tugevdatud mördita laotud maakividega.
Praegune seisukord muuda
Säilinud on mantelringmüür 4–6 m kõrguselt ja sissevarisenud tunnel.[19] Muude hoonete paiknemine ja ehitus ei ole teada. 2002. aastal oli müüritise mört pude ja müüril kasvasid põõsad. Linnusemäele viib jalamilt puidust trepp.
-
Vaade eeslinnuse alalt pealinnuse kivist loodepoolsele kaitsemüürile. -
Telliselisandiga maakividest müüriladu, august 2009. -
Valkenberga linnusevaremed 1994. -
Pealinnuse edelanurk augustis 2009 seestpoolt vaadatuna.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
Viited muuda
- ↑ Castles of Latvia
- ↑ Läti kaart
- ↑ Valkenberga kaart
- ↑ Gustaw Manteuffel, Inflanty Polskie oraz listy znad Bałtyku. Pisma wybrane, Tom.,I. Universitas. Kraków 2009. ISBN 978-83-242-1296-5 str, 61
- ↑ http://gidtravel.com/country/latvia/Zamok_Folkenberg_%28Volkenberg%29_dp951.html
- ↑ "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2013. Vaadatud 13. veebruaril 2013.
- ↑ 7,0 7,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. august 2013. Vaadatud 17. veebruaril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.castle.lv/latvija/folkenberg.html
- ↑ 9,0 9,1 http://www.bernievancastle.de/index.php?option=com_content&view=article&id=1063
- ↑ Bunge, Urkundenbuch I, 378
- ↑ Gustaw Manteuffel, Zarysy z dziejów krain dawnych inflanckich czyli Inflant właściwych (tak szwedzkich jako i polskich) Estonii z Ozylią, Kurlandii i Ziemi Piltyńskiej, Universitas. Kraków 2007. str. 59
- ↑ Gustaw Manteuffel, Inflanty Polskie oraz listy znad Bałtyku. Pisma wybrane, Tom, I. Universitas. Kraków 2009. str. 36- 37.
- ↑ P. von Goetze. Albert Suerbeer Erzbischoff von Preussen, Livland und Ehstland, geschichtliche Darstellung, Buchhandlung von W.Gräff. St. Petersburg 1854. str 223.
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2013. Vaadatud 16. veebruaril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ 15,0 15,1 Litwa I Ruś lk 173
- ↑ Väljavõte Liivimaa rüütlimõisate arhiivi revisjoniaktide originaalkäsikirjast.
- ↑ G. Manteuffel, "Wolkenberg w Inflantach", Bibljoteka Warszawska, 1897, t IV, zesz 3, str. 541
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2013. Vaadatud 13. veebruaril 2013.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.latvia.travel/ru/makonkalns-i-ruiny-zamka-volkenberg