Valged bussid olid bussid, millega Teise maailmasõja lõpus Rootsi Punase Risti asepresidendi krahv Folke Bernadotte'i juhtimisel päästeti Saksamaa koonduslaagritest peamiselt taanlasi ja norralasi.

Valged bussid tõenäoliselt aktsiooni staabi Friedrichsruh' lossi juures Schleswig-Holsteinis
19. aprillil 1945 hakkasid valged bussid Saksamaalt koonduslaagritest kinnipeetavaid välja vedama. Noore ajateenijana oli Stig Svensson vabatahtlik autojuht ühes Punase Risti valges bussis. - "Ma ei unusta kunagi seda, mida olen läbi elanud," ütles ta 1992. aastal antud intervjuus

Et vältida busside ründamist, olid need värvitud valgeks, ning katusele, külgedele, ette ja taha oli maalitud punane rist.

Taanlaste ja norralaste ühise planeerimistöö järel ning nende ühisel survel päästis Rootsi Punane Rist märtsis ja aprillis 1945 umbes 15 000 inimest Saksamaa võimu all olnud alade koonduslaagritest. Pärast Saksamaa kapituleerumist päästeti mais ja juunis veel umbes 10 000 inimest.

Prioriteediks olid taanlastest ja norralastest poliitvangid. Evakueeritama pidi ka Saksamaal elavad rootsi naised ja lapsed. Võimaluse korral võeti kaasa ka teisi.

Selle aktsiooniga päästeti paljude vangide elu. Ette on heidetud skandinaavlaste eelistamist, samuti SS-ile transpordiabi osutamist.

Taani ja rootsi vangid Saksamaal muuda

9. aprillil 1940 tungisid Saksa väed Taani ja Norrasse.

Juba juunis rajati esimene Saksa vangilaager Norras, Ulveni vangilaager Bergeni lähedal. Sedamööda, kuidas vastupanu okupatsioonile tugevnes, arreteeriti üha rohkem norralasi. Algul hoiti enamikku vange Norras, kuid mitmel põhjusel saadeti tuhandeid norralasi Saksamaa vanglatesse ja laagritesse, neist esimesed juba sügisel 1940.

Taanis algas suurem arreteerimiste ja küüditamiste laine alles seoses Taani valitsuse tagasiastumisega 29. augustil 1943.

Taani ja norra vangid Saksamaal jagunesid mitmeks kategooriaks alates interneeritutest, kellel säilis teatud vabadus, kuni NN-vangideni, kellele oli määratud end surnuks töötada.

Norra ja taani vangidele Saksamaal hakati organiseerima abi. Norra sadamavaimulikud Hamburgis Arne Berge ja Conrad Vogt-Svendsen külastasid vange, andsid neile toiduabi ja aitasid nende kirju omastele Taani ja Norrasse toimetada. Vogt-Svendsseni ja teiste tõlgina tegi suure töö ära Hiltgunt Zassenhaus.

Vogt-Svendsen sõlmis sidemed ka Johan Bernhard Hjorti ja Didrik Arup Seipiga, kes koos perekondadega olid interneeritud Hjorti sugulase mõisas Gross Kreutz. Koos teiste skandinaavlastega koostati seal skandinaavia vangide nimekirju koos nende kinnpidamiskohtadega. Berliini Rootsi saatkonna kaudu saadeti need nimekirjad Rootsi ning Norra eksiilvalitsusele Londonisse. Stockholmis tegeles spetsiaalselt skandinaavia vangide saatusega Norra diplomaat Niels Christian Ditleff. Aastavahetuseks 1944/45 oli norra poliitiliste tsiviilvangide koguarv Saksamaal umbes 8000 ning peale selle oli seal 1125 sõjavangi.

Taani poole peal oli admiral Carl Hammerich kaua välja töötanud salaplaane, et moodustada "Jyllandskorps" taanlaste päästmiseks laagritest. Hammerichil olid head sidemed nii norra sadamavaimulikega Hamburgis, Gross Kreutzi ringiga kui ka Ditleffiga Stockholmis. 1944. aasta jooksul tegid taanlased ära suure ettevalmistustöö: nad registreerisid vange ning planeerisid transpordivõimalusi, varustust ja karantiini Taani saabuvatele vangidele. Hammerich käis veebruaris, aprillis ja juulis 1944 Stockholmis ning arutas plaane Ditleffiga. Aastal 1945 oli Saksamaal umbes 6000 taani vangi.