Vikipeedia

Vabaraha

Vabaraha (saksa Freigeld) mõiste sõnastas saksa majandustegelane Silvio Gesell (1862–1930) füsiokraatliku vabamajanduse õpetuse (Freiwirtschaftlehre) raames. Ta koges oma äritegevuse kaudu võlarahast tekkinud majandustsüklite kahjustavat mõju ettevõtlusele. Uurides selle põhjuseid jõudis ta järeldusele, et intressi sissenõudmine ja raha väljaviimine ringlusest põhjustab likviidsuskriise ning seisva raha kasutamine börsi spekulatsioonides teravdab probleemi veelgi. Lahendusena nägi ta üleminekut välistest institutsioonidest mittesõltuvale rahasüsteemile. Gesell nimetas selle vabarahaks või ka „tasuta rahaks“.[1][2]

Silvio Gesell

Vabaraha kontseptsioon muuda

Vabaraha kontseptsioon lähtub faktist, et raha tekib ja kaob tehingus. Sellest johtub arusaam, et raha tekib siis kui kauba või teenuse ostja jõuab selle müüjaga kokkuleppele tehingu väärtuses ning nad vormistavad tehingu kokkulepitud väärtuskandjat kasutades. Sellest arusaamast ilmneb omakorda, et tehingu vormistamiseks pole vaja kolmandat osapoolt panga või riikliku institutsiooni (riigikassa) vormis, mis on võtnud enesele monopoolse rahaloome õiguse.

Vabaraha kontseptsioon lähtub anarhistlikust ideoloogiast, mis tunnustab vabade isiksuste võimuvaba ühiskonnakorralduse olemasolu, milles inimestevahelised suhted põhinevad vabatahtlikel tehingutel ning milles puuduvad välised sunnivõimu rakendavad institutsioonid. Viimase all peetakse silmas nii riiklikku sunnivõimu rakendavaid seadusandlikke ja täitevvõimu asutusi, kui ka pankasid, milliste ülemvõim põhineb fiat-raha emiteerimise monopolil ja eesõigusel seda võlaraha vormis intressi eest välja laenata.

 
Turumajandusliku mudeli olemuse määrab kasutusel olev rahasüsteem.

Vabaraha kasutuselevõtuks peab seda taotlev inimgrupp looma selle haldamiseks kasumit mittetaotleva ettevõte (ühistu, sihtasutus või MTÜ), mis selle mõtte realiseerib. Kui vabaraha kandjaks on materiaalne asi (näiteks paberraha), siis tuleb see kuidagi käibele lasta, s.t kas stardirahana võrdse summana tarbijatele ja/või tööandjatele laiali jagada või siis müüa seni käibel oleva raha vastu.

Kui vabaraha realiseerida e-rahana, siis tuleb koostada või soetada selle haldamiseks vajalik programm, mis võib põhineda detsentraliseeritud plokiahela lahendusel või siis tsentraliseeritud digimaksete lahendusel. Mõlemal juhul on vajalik ka mobiilimaksete lahendusi vahendavate telekom-ettevõtete osalemine projektis, kuna sellisel viisil saaks selle realiseerida kõige kiiremini ja odavamalt.

Kuna vabaraha süsteemis pole rahaloome institutsiooni (riigikassa või pank), siis selle riigis kasutusele võtmisel tõuseb küsimus, milline oleks valitsuse roll selles süsteemis ja kuidas ta peaks katma oma tegevuskulud. Vastust sellele küsimusele tuleks otsida turumajanduslikust loogikast s.t, et ka valitsus peaks osutama teenuseid selle tarbijatele tasu eest.

Vabaraha on vabaturumajanduse mudeli realiseerimise vahend.

Vabaraha rakendused muuda

Riigi ja panga osaluseta emiteeritud vabaraha on valdavalt kasutatud alternatiivrahana likviidsuskriisi ajal olukorras, kus nõudlus (tarbijate vajadused) ja pakkumine (ettevõtete pakutavad tooted) on olemas, kuid tehinguid ei saa maksevahendi puudumise tõttu teha. Kuna fiat-raha kui ametliku maksevahendi puuduse põhjustasid pangad võlarahaga (s.t nad nõudsid turult intressi lisamaksega tagasi rohkem raha, kui sinna kunagi üldse oli raha välja antud) ning riiklikel institutsioonidel puudus, kas tahe või võimalus olukorda sekkuda, siis pidid hädas olijad olukorra ise lahendama stiilis: „uppuja päästmine on uppuja enda asi“. Sellist rakendust nimetatakse kohalike kaupade ja teenuste vahetussüsteemiks (ingl. LETS). [3]

Ajaraha muuda

 
Josiah Warreni ajaraha

Josiah Warren (1798–1874), ameerika ettevõtja, kes sai innustust anarhistlikust ideoloogiast ja soovis kontrollida töö väärtusteooria rakendatavust tegelikkuses ehk rahaühiku asendatavust ajaühikuga, mis mõõdab tehtud tööd. Ta tõi kasutusse esimese teadaoleva vabaraha oma „Cincinnati ajapoe“ projekti (1827–1830) raames.[4] Tänu ajarahana kasutusele võetud maksevahendile, milles tööandjad maksid oma töötajatele töötasu ning põhimõttele piirata ajarahas müüdud kaupade juurdehindlus vaid tegevuskulude katmiseks vajaliku summaga, muutus nii see raha kui ka Warreni kauplused kõige soositumateks. 1847. aastal rajas Warren Utoopia nimelise asunduse, mis põhines eraomandil ja turumajandusel ning milles vahetusmeediumina kasutatid samuti ajaraha. Projekt toimis 1875. aastani, vaatamata kodusõjale ning üldisetele majandusraskustele ja kaubapuudusele ümbruskonnas. Koostöös ärimees Stephen Pearl Andrewsiga asutas Warren veel teise samasuguse asunduse New Yorgi osariiki Long Islandile, mis toimis 1860-nda aastani. Sellist ettevõtete ja tarbijate koostööd hakati märkima mõistega mutualism. [5] [6]

 
Robert Oweni kasutusele võetud tööraha.

Robert Owen (1771–1858), uelsi ettevõtja ja filantroop võttis Suurbritannias, Birminghamis 1832. aastal kasutusele tööraha (National Equitable Labour Exchange), mis anti välja 1, 2, 5, 10, 20, 40 ja 80 tunnistes ühikutes. Koostöös John Grayga (1799–1883), majandusteadlase ja inglise ajalehe omanikuga asutasid nad Riikliku Kaubanduskoja (National Chamber of Commerce), millele anti üle õigus emiteerida tööraha.[7] Hiljem liitus projektiga ka klassikalisele majandusteadusele (s.t kontseptsioonile, mille järgi töö on peamine tulu allikas ja rikkuse looja) aluse pannud David Ricardo (1772–1823) ja tema järgijad, kes moodustasid uue koolkonna majandusteaduses.[8] 

1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi katsetati alternatiivraha rakendusi paljudes riikides. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides algatati enam kui 3000 alternatiivraha projekte, millest paljud põhines ajaraha kontseptsioonil.

Edgar S. Cahn (s 1935), ameerika õigusteaduste professor tõi oma töödega kasutusse mõiste „ajadollar“ (Time Dollars). Ta kirjeldas ajaraha kogukonna arendamise tööriistana, mis aitab kaasa selle sidususe parandamisele ning oskuste ja kogemuste vahetamisele inimeste vahel. Ajaraha kasutuselevõuga saab elavdada kogukonna sisest tööjaotust ja kaubavahetust ning väärtustada juba tehtud tööd.[9]

Teruko Mizushima, jaapanlannast visionäär asutas 1973. aastal Osakas ajapanga, millega ühinejad said maksta tasu töö eest ajakrediidis. Raha saajatel oli õigus kasutada seda, kas neile endale või nende lähedastele vajalike tööde eest tasumiseks. Mõtte ajendiks oli Jaapani ühiskonna kiire vananemine ja sellest tulenevad igapäevase toimetuleku probleemid.[10] Sellest eeskujust lähtudes asutas 1995. aastal Sawayaka Welfare Foundation hoolekanderaha fureai kippu (ふれあい切符), millest sai sotsiaalhoolekande valdkonna ajaraha. Seda raha kasutades võisid noored teha tööd ühes kohas ja saata seejärel oma krediidi vanuritest vanematele, kes said sellega tasuda teenuste eest, mida nad oma igapäevases elus vajasid. [11] [12]

Paul Glover (s 1947) ameerika sotsiaalteadlane ja ühiskonnaaktivist, kes algatas 1991. aastal Ithaca tunni (Ithaca HOUR) nimelise ajaraha New Yorgi osariigis, mida peetakse kõige edukamaks ja kauem toiminuks vabaraha lahenduseks. Sellega määrati iga töötunni hinnaks 10 USD. Kõrgemat haridust või suuremaid oskusi omavatel spetsialistidel oli õigus nõuda oma töötasu ühest suurema indeksiga korrutatuna, kuid sageli nad loobusid sellisest nõudmisest võrdsuse vaimust ajendatuna. Selle raha võttis kasutusele enam kui 500 ettevõtet ning sellega kaubeldi miljonite dollarite väärtuses. Selles rahas anti intressivabasid laene enam kui sajale kogukondlikule organisatsioonile. [13]

Analoogseid vabaraha projekte algtati ka Madisonis Wisconsini osariigis; Santa Barbaras California osariigis, Corvallis Oregoni osariigis[14] ja Lehigh Valleys Pennsylvania osariigis.[15]

Ajaraha kontseptsioonist arenes välja ajapanganduse idee.

Digitaalne vabaraha muuda

Digitaalse vabaraha lahendusi pakuvad kõik krüptorahad, mis põhinevad plokiahelatel ning ei vaja seetõttu usalduse saavutamiseks ja hoidmiseks riikliku institutsiooni tuge.

 
Arveldamine M-pesa rakendust kasutades

Tsentraliseeritult toimiva, ametlikult käibel oleva digitaalse vabarahana toimib mobiilimakseid pakkuv M-pesa (M- märgib mobiilset ja pesa tähendab suahiili keeles raha). See on Keenias käivitatud e-raha projekt, mille algatas Suurbritannia valitsuse Rahvusvahelise Arengu osakond (Department for International Development) koostöös Vodafone'iga. M-pesa on mobiil- ja nutitelefonidel põhinev mikromaksete, raha hoiustamise ja mikrofinantseerimise süsteem, mis käivitati 2007. aastal Vodafone'i ja kohaliku Safaricomi koostöös. Hiljem on seda teenust laiendatud ka Tansaaniasse, Mosambiiki, Lesothosse, Ghanasse, Egiptusse, Afganistani ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Süsteemi katsetati ka Indias, Rumeenias ja Albaanias, kuid neis riikides ei leidunud sellele piisavalt tarbijaid.[16]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Die neue Lehre von Geld und Zins. Physiokratischer Verlag, Berlin/Leipzig 1911
  2. ↑ Die Wissenschaft und die Freiland-Freigeldlehre. Kritik und Erwiderung. Ohne Verfasserangabe erschienen. Erfurt/Berlin 1921
  3. ↑ "LETSystems Training Pack", (1990) W. A. Government.
  4. ↑ Martin, James J. (1953). Men Against the State. Ludwig von Mises Institute. p. 22. ISBN 9781610163910. Retrieved November 28, 2018. [1]
  5. ↑ Warren, Josiah (1852). Equitable Commerce: A New Development of Principles (PDF). New York: Burt Franklin Press. p. 77-78, 117. Archived from the original (PDF) on 2007-09-27. [2]
  6. ↑ Cánovas, Cristóbal Pagán; Teuscher, Ursina (January 2012). "Much more than money: Conceptual integration and the materialization of time in Michael Ende's Momo and the social sciences". Pragmatics & Cognition. John Benjamins Publishing Company. 20 (3): 546–569
  7. ↑ Patmore, Greg. A global history of co-operative business. Balnave, Nikola. Abingdon, Oxon. ISBN 978-1-317-27020-1. [3]
  8. ↑ "Ricardian Socialists" (PDF). Retrieved 2 April 2014. "Ricardian Socialists" (PDF). Retrieved 2 April 2014.
  9. ↑ Cahn, Edgar (1992). Time Dollars: The New Currency That Enables Americans to Turn Their Hidden Resource-Time-Into Personal Security & Community Renewal. Emmaus, Pennsylvania: Rodale Press. ISBN 978-0-87857-985-3.
  10. ↑ Miller, Jill, Teruko Mizushima: Pioneer Trader in Time as a Currency, ANU Research Publications, 2008. [4]
  11. ↑ Hayashi M. Japan's Fureai Kippu Time-banking in Elderly Care: Origins, Development, Challenges and Impact. International Journal of Community Currency Research. 2012 Aug 16;16((A)):30-44.
  12. ↑ Gratis Basis. Blog: Creating a world based on trust, cooperation, harony and freedom. Fureai Kippu – Compassion is the new currency. 25.01.2021. [5]
  13. ↑ "Introducing HOUR Money". paulglover.org. [6]
  14. ↑ Nathanson, Rebecca (2016-07-07). "Who Needs Money? Alternative Currencies Create Ways to Build Community and Keep Things Local". The Progressive. Retrieved 2020-07-20. [7]
  15. ↑ "Emily Lambert, "Funny Money", Forbes, Feb. 14th, 2006". Forbes.com. 2006-02-14. Archived from the original on 2013-01-23. Retrieved 2009-07-10. [8]
  16. ↑ Saylor, Michael (2012). The Mobile Wave: How Mobile Intelligence Will Change Everything. Perseus Books/Vanguard Press. p. 202; 304. ISBN 978-1593157203. [9]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vabaraha&oldid=5886374"