Väimela mõis
Väimela mõis, ka Väimere[1] (saksa keeles Waimel, Alt-Waimel) oli rüütlimõis Põlva kihelkonnas Võrumaal. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Võru valda Võru maakonnas.
Ajalugu muuda
Varaseimad teated mõisa kohta pärinevad 1590. aastast.
11. detsembril 1744 kinkis keisrinna Eliisabet osa endise Kirepi lossi maa-alast oma kantslerile krahv Bestužev-Rjuminile, kes selle 1749. aastal müüs edasi Charlotte Amalie von Müllerile (sündinud Schilling). Viimane jagas samal aastal maa oma tütarde vahel: vanem tütar sai Võru-nimelise osa, keskmine tütar Joosu- ja noorem tütar Tilsi-nimelise osa; endale jättis Charlotte Amalie von Müller veidike üle 10 adramaa.
Aastal 1757 müüs ta selle keskmise tütre mehele Gotthard Johann von Müllerile, kes kahe aasta pärast müüs ostetud maa Suur- ja Väike-Väimela nime all koos Varbuse karjamõisaga Schumannidele.
Teada on, et hiljem oli see maa ka parun Berndt Otto Rehbinderi käes, kes oli 1772. aastal põgenenud Rootsi võimu all olnud Soomest ning asunud Eestisse, kus ta sai Venemaa keisrinna Katariina II teenistusse asudes mõisa Nõo kihelkonnas, mille vahetas hiljem Väimela mõisa vastu.
18. sajandi lõpust oli mõis Richterite valduses. Richterite ajal ehitatud (algselt ühekorruselise) härrastemaja ning sellega kaaristu abil ühendatud tiibhooned moodustavad auhooviga mõisasüdamiku. Üks tiibhoonetest oli valitseja-, teine teenijatemaja. 1870. aastal sai mõis Loewenite omandusse. Viimaselt mõisnikult Bernhard von Loewenilt riigistati mõis 1919. aastal pärast seda, kui see oli jaanuaris taganevate bolševike poolt põlema süüdatud.
Mõisa ääremaad plaanistati ja jagati, 1920. aastal jäi mõisasüdamik Väimela põllutöökoolile, mis 1922. aastast saadik asus uuesti üles ehitatud kolmekorruselises härrastemajas (peahoones). Tulekahju rüüstas mõisat ka 1950. aastail. Eesti NSV ajal tegutses mõisahoones Väimela näidissovhoostehnikum. Viimati sai mõisa härrastemaja tulekahjus kannatada 2018. aasta oktoobris.[2]
Tänapäeval on peahoone Riigi Kinnisvara AS kasutuses.[3]
Mõisakompleks muuda
Mõisakompleksi keskuseks oli ühekorruseline lameda katusega peahoone tagaküljega Väimela Alajärve poole. Nüüdisaegne kolmekorruseline peahoone on algses asukohas. Peahoone tagakülje terrass-treppi piiravad külgedelt risaliite jäljendavad väljaehitised. Hoone fassaadi ilmestasid keskrisaliidi neli pilastrit ning mõlema külgrisaliidi kaks paarispilastrit, samuti medaljonid, girlandid ja tilgutid. Kaarjate müüridega liitus peahoone külge kaks tiibhoonet (teenijate- ja valitsejamaja). Rusteeritud seinapinnaga tiibhoonete keskrisaliitidel on kolmnurkfrontoonid, fassaadidel on kannelüüridega pilastreid, hammaslõiget ja laineornamenti.
Nagu tiibhoonedki, asuvad vastastikku (tiibhoonete telgedel, auringi pikendusena) ka ait-kuivati ja tall-tõllakuur. Need on omavahel sarnased: massiivsed krohvitud kiviseinad, poolkelpkatus, kaaristu esiküljel.
Enamik ülejäänud paarkümmend abihoonet (sh tööhobuste tall, vankrikuur, moonakamajad, aednikumaja, meierei, viinavabrik, laut) ümbritsevad tuumikut vabalt ning on säilinud algkujul.
Mõisa ümber on kujundatud park.
Mõisa kalmistud muuda
Ivar Leidus, 25.07.2012
Varasem Richterite kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult 2,2 km lõunaedelasse. Hilisem Loewenite kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult 0,6 km kagusse.
Viited muuda
- ↑ Liiwimaa kubermangu walitsus teatab, et 27. augustil uue Liiwimaa politsei kohaline sisseseadmine, Eesti Postimees ehk Näddalaleht: ma- ja linnarahvale, nr. 37, 14 september 1888, lk 2
- ↑ https://lounapostimees.postimees.ee/6439665/galerii-vaimela-moisahoones-puhkes-poleng
- ↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/328032017005
Kirjandus muuda
- Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhoevden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen. Lk 49–50.
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Väimela mõis |