Vikipeedia

Uus külm sõda

Uueks külmaks sõjaks[1], teiseks külmaks sõjaks[2], külm sõda 2.0-ks[3], väikseks külmaks sõjaks[4] ja külmemaks sõjaks[5] nimetatakse suurenevaid poliitilisi ja sõjalisi pingeid juhtivate geopoliitiliste ühenduste vahel, millest üks on tavaliselt juhitud Venemaa ja/või Hiina[6] poolt ning teine Ameerika Ühendriikide, Euroopa Liidu ja NATO poolt. See sarnaneb olemuselt poliitilisele ja sõjalisele pingele külma sõja ajal globaalselt konkureerinud Ameerika Ühendriikide juhitud läänebloki ja Nõukogude Liidu juhitud idabloki vahel. Ameerika poliitteadlane Robert Legvold on öelnud, et uus külm sõda algas Ukraina kriisiga.[7]

Map showing the three major powers of a hypothetical Second Cold War: United States, Russia and China.
2005. aastal iseloomustas Venemaa president ("riigilaeva kapten") Vladimir Putin (pildil sõjalaeval Peeter Suur) NSV Liidu kokkuvarisemist kui 20. sajandi "suurimat geopoliitilist katastroofi", mis jättis kümned miljonid venelased väljapoole Venemaa piire.[8]

2008. aastal hoiatas Edward Lucas, et Lääs on kaotamas uut külma sõda, ilma et ta oleks isegi märganud, et see on üldse alanud[9]. Endine Nõukogude teisitimõtleja Vladimir Bukovski on toimuvat iseloomustanud lausega: "... KGB režiim püüab taastada Nõukogude impeeriumi." Kolm neljandikku Venemaa tippametikohtadest täitsid 2000. aastate alguseks nn siloviki (endised ja praegused luure- ja julgeolekuteenistuste töötajad).[10] 2014. aastal hoiatas ka NSV Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov Ukraina kriisist lähtudes, et maailm on kas uue külma sõja lävel või on see juba alanud[11].

Mõned leiavad, et mõiste ei peegelda täpselt Venemaa ja Lääne vaheliste suhete tegelikku sisu[12]. Edward Lucas toob välja ka suured ja olemuslikud erinevused vana ja uue külma sõja vahel[13]. Venemaa on suurenenud oma piirialade arvelt "maade kogumise" käigus alates 1683. aastast 1914. aastani keskmiselt 142 ruutkilomeetrit päevas. 20. sajandil toimunu valguses võib öelda, et Venemaa jätkab lihtsalt talle senini omaseks olnud traditsioonilist autoritaarse militaar-bürokraatliku riigi poliitikat. Seekord kapitalistlikul moel. Uue sõjapidamise kohta kasutatakse ka hübriidsõja mõistet.

Uuenenud Venemaa on uutes ja kasvanud majanduslikes suhetes välismaailmaga, mis võivad potentsiaalselt piirata Venemaa-poolseid aktsioone,[14] ent samas ka kindlustada teda uute mõjujõu avaldamise moodustega[15].

Lääne sanktsioonidest mööda minemiseks on Venemaa ja Hiina sõlminud 400 miljardi dollari suuruse leppe Hiina varustamise kohta maagaasiga järgnevad 30 aastat. Pääsemaks mööda Ameerika sanktsioonidest allkirjastasid Peking ja Moskva 2014. aastal 150 miljardi yuanise keskpanga likviidsuse konverteerimise (central bank liquidity swap) täitmise kokkuleppe[16]. Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) raames on aastatel 2003, 2005 ("Rahu Missioon 2005"), 2007, 2009 ja 2015 toimunud rida Hiina ja Vene vägede suuri sõjalisi ühisõppusi. 2010. aasta õppustel ("Rahu Missioon 2010") osalesid juba ka Kasahstan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan. 4. juunil 2014 tekkis Dušanbes idee ühendada omavahel SCO ja Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon. Asi on veel arutamise järgus.

13. aprillil 2018 kinnitas ÜRO peasekretär António Guterres, et külm sõda on tagasi.[17]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Simon Tisdall. The new cold war: are we going back to the bad old days?. Guardian News and Media Limited, 19. november 2014
  2. ↑ Dmitri Trenin. Welcome to Cold War II. Foreign Policy, 4. märts 2014
  3. ↑ Eve Conant. Is the Cold War Back?. National Geographic Society, 12. september 2014
  4. ↑ A Little Cold War: Russia, Europe and the United States
  5. ↑ John Mauldin. "The Colder War Has Begun". Forbes, 29. oktoober 2014
  6. ↑ Bill Powell (20. mai 2015). "A New Cold War, Yes. But It's With China, Not Russia". Newsweek (inglise keeles). Vaadatud 13. aprill 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. ↑ Samuel Ramani. "Robert Legvold on the New Cold War, Interview with Columbia University Professor and Leading Russia Scholar". Huffington Post (inglise keeles). {{netiviide}}: parameeter |kasutatud= nõuab parameetrit |url= (juhend); puuduv või tühi |url= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ "Putin calls Soviet collapse a 'geopolitical catastrophe'."[1] San Diego Union Tribune. 25 April 2005.
  9. ↑ lk 28; lk 16-18. Edward Lucas Uus külm sõda Varrak 2008. ISBN 9789985316276
  10. ↑ Olga Kryshtanovskaya, Stephen White. Putin´s Militocraty. – Post-Soviet Affairs 2003, kd 19, nr 4, lk 289-306
  11. ↑ Bridget Kendall. "Rhetoric hardens as fears mount of new Cold War". BBC News, 12. november 2014
  12. ↑ Bremmer, Ian (29 May 2014). "This Isn’t A Cold War. And That’s Not Necessarily Good". Time. Retrieved 19 December 2014.
  13. ↑ Edward Lucas (2008). Uus külm sõda. Varrak. ISBN 9789985316276
  14. ↑ Stewart, James (7. märts 2014). "Why Russia Can’t Afford Another Cold War". New York Times.
  15. ↑ Owen Matthews (24. september 2014). "Putin's 'Last and Best Weapon' Against Europe: Gas". Newsweek (inglise keeles). Vaadatud 13. aprill 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. ↑ Smolchenko, Anna (13 October 2014). "China, Russia seek 'international justice', agree currency swap line". news.yahoo.com (AFP News). Retrieved 13 October 2014.
  17. ↑ "Syria crisis: UN chief says Cold War is back" (inglise). BBC News. 13. aprill 2018. Vaadatud 13.04.2018. The UN's secretary general has said the Cold War is "back with a vengeance"
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uus_külm_sõda&oldid=6345016"