Ulmefilm

filmižanr

Ulmefilm on üks filmikunsti žanre, milles kujutatakse maailma teadlikult sellisena, nagu see tegelikkuses pole. Näiteks võib tegevus toimuda väljamõeldud ruumis ja/või ajas (kauges galaktikas, tulevikus, inimese mõttemaailmas), tegelased võivad olla fantastilised või mütoloogilised olendid.

Koloreeritud lühifilm "Au pays de l'or" (Kullakaevanduste maa) 1908. aastast

Ulmefilmid jagunevad kolmeks: teadusulme-, (science fiction ehk sci-fi), imeulme- (fantasy) ja õudusulmefilmid (horror). Need jagunevad omakorda alamžanriteks, näiteks hoiatusulmeks, kolliulmeks, tehnoloogiliseks, psühholoogiliseks ulmeks jne.

Teadusulme (sci-fi) kasutab spekulatiivseid, väljamõeldud teaduspõhiseid teooriaid ja nähtusi, mis pole teaduslikult tõestatud; nt maavälised eluvormid, tulnukad, ekstrasensoorsed tajud, ajas rändamine, futuristlikud kosmosesõidukid/robotid/küborgid jne. Teadusulmes lahatakse tihti nii poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme kui ka filosoofilisi (nt inimese seisund).

Filmi- ja meediateoreetiku ning kultuurikriitiku Vivian Sobchacki sõnul tegeleb teadusulme sotsiaalse maagia ja religiooni vähem rõhutatud transtsendentalismiga, püüdes lepitada inimest tundmatuga. Kultuuriteoreetik Scott Bukatman arvab, et ulmefilm võimaldab kaasaegsel kultuuril olla suursuguse väljenduse tunnistajaks.

Ulmefilmi visuaalne keel on segu tuttavast ja võõrast; pildid pärismaailmast vahelduvad moonutatud reaalsuse ja väljamõeldistega.

Imeulme (fantasy) erineb teadusulmest oma fantastilise temaatika poolest. Žanr tegeleb tavaliselt maagia, üleloomulike sündmuste, mütoloogia, folkloori ja eksootiliste fantastiliste maailmadega. Tuntumad imeulme žanrisse kuuluvad filmis on näiteks J. R. R. Tolkieni romaanidel põhinev “Sõrmuste Isanda” triloogia (rež: Peter Jackson; 2001, 2002, 2003); J. K. Rowlingu romaanisarjal põhinevad Harry Potteri filmid; Disney "Mary Poppins" ja "Kariibi mere piraadid".

Ajalugu muuda

Ulmefilmi žanri alguseks loetakse Georges Meliesi tummfilmi "Le Voyage Dans la Lune" (“Reis Kuule”) (1902), mille loomiseks kasutati fotograafia trikke. Esimeseks täispikaks ulmefilmiks on saksa ekspressionisti Fritz Langi teos “Metropol” (1927). 1930-1950 peeti ulmefilme odavateks B-kategooria filmideks (teisejärgulised filmid tundmatutelt autoritelt); alles 1968. aastal muutis Stanley Kubricku linateos “2001: Kosmoseodüsseia” (1968) žanrisse suhtumist. 1970. aastatel muutus ulmefilm vaatajate seas populaarseks - "Tähtede sõda" (1977) sillutas tee järgnevate aastakümnete hittfilmidele.

Teemad, kujundid, visuaalne keel muuda

Vivian Sobchack pakub, et teadusulme (sci-fi) erineb imeulmest (fantasy) selle poolest, et püüab meid panna uskuma sellesse, mida me näeme; imeulme seevastu tahab teha lõpu meie uskmatusele. Ulmefilm paneb võõra tuttavasse konteksti; vaatamata tegevuspaiga võõrapärasusele ja ulmelistele elementidele on film seotud inimkonnaga ning sellega, kuidas ennast ümbritsevasse suhtume.

Ulmefilmides toimuv tegevus ei vaja kindlat ajastut, kuid visuaalseteks elementideks on tavaliselt kosmoselaevad või kosmosejaamad, võõrad maailmad või olendid, robotid ja futuristlikud vidinad. Ulmefilmide läbiv temaatika on küsimused elu kohta, eriti maavälise elu kohta.

Film vs. kirjandus muuda

Ulmekirjandussega võrreldes toetuvad ulmefilmid sageli vähem inimese kujutlusvõimele ja rohkem võitlusstseenidele ning eriefektide loodud tegelastele ja eksootilistele maailmadele. Sellegipoolest on mõned kriitiliselt tunnustatud ulmefilmid uurinud loo arenduse jaoks abstraktseid teaduslikke kontseptsioone.

Ulmefilm Eestis muuda

Eestis toimub igal aastal aprillikuus HÕFF (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival). Esimest korda toimus festival 2006. aastal. Festivalil näidatakse rahvusvahelisi filme.

Eesti ulmefilmi maastikul vajab märkimist film "Hukkunud Alpinisti hotell" (rež: Grigori Kromanov, Jüri Sillart, 1979).

Telesarjad muuda

Vaata ka muuda

Välislingid muuda