Tuutari kihelkond

Tuutari (vene keeles Дудерово, Дудорово, Дудергоф, rootsi Duderhof, Dudern) on ajalooline ingerisoome luteri usu kihelkond Ingerimaal.

Tuutari Püha Kolmainu kirik

Asend muuda

 
Ingerimaa kihelkonnad 20. sajandi alguses

Tuutari kihelkond hõlmas maa-ala Kesk-Ingerimaal Tuutari kõrgustiku ümbruses Tuutari järvest kirdes ja idas. Ajaloolise haldusjaotuse järgi kuulus kihelkond algselt Ingerimaa kubermangu Rootsi kuningriigi koosseisu ning Põhjasõja järel Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo maakonda Vene tsaaririigi koosseisu. Tuutari naaberkihelkonnad olid Venjoki põhjas ja läänes, Skuoritsa lõunas ja Hietamäki idas.

Nüüdisajal jääb kunagise kihelkonna territoorium Peterburi linna lõunapoolsete linnaosade (Krasnoje Selo ja selle ümbrus) ja Leningradi oblasti Lomonossovi rajooni idapoolsetele maa-aladele. 

Ajalugu muuda

Tuutari on üks vanemaid ingerisoome kihelkondi Ingerimaal, mis asutati Rootsi võimu algaastatel 17. sajandi alguses. Kihelkond on saanud nime ilmselt seal asunud samanimelise mõisa (rootsi Duderhof) järgi. Koguduse esimene kirik ehitati veel Rootsi võimu perioodil tänapäeva Krasnoje Selo aladel asunud Nowikkola (ka Nowicola) külla, kuhu 1823. aastal rajati Vene keisri palee. Pärast Põhjasõda läks piirkond Vene tsaaririigi koosseisu. 1736. aastal rajati Põhjasõjas hävinud eelmise kiriku asemele uus puidust kirik Mölkönmäki mäele, kus varem oli asunud väike puidust kabel. See kirik aga lagunes kiiresti ning asendati uuega 1760. aastal, mis oli kasutusel kuni 1836. aastani. 1830. aastatel jäi kirik oma kehva seisukorraga silma sõjaväeõppustel olnud tsaar Nikolai I-le, kelle toetusel alustati uue kivikiriku ehitamist, mis lõplikult valmis ja õnnistati sisse 1836. aasta 28. juulil. Kiriku õnnistamise jumalateenistusest võttis teiste seas osa Preisi printsess, tulevase keisri Aleksander II abikaasa Maria Aleksandrovna. Uus gooti stiilis kirik, mille arhitektiks oli Christian F. Meyer, oli kahe torniga ruumikas ehitis, mis mahutas 2200 inimest. Kiriku ehitus läks maksma 145 945 rubla, mis tolleaegses vääringus oli üsna suur summa. 1937 kirik riigistati ning suleti lõplikult 1939. aasta 11. mail. Kirik sai oluliselt kahjustada Teises maailmasõjas, jäädes sõja järel varemetesse, mis lõplikult likvideeriti 1953. aastal.[1]

1990. aastatel alustati kunagiste ingerisoome koguduste taasrajamist. Ka Tuutarisse taheti endise kiriku koha peale rajada uus kirik, kuid kohalikud võimud ei andnud selleks luba. Nii asub kiriku kunagises asupaigas nüüdisajal suusakeskus Tuutari Park. Tuutari koguduse praegune kirik ehitati peamiselt soomlastest vabatahtlike abil lähedal asuvasse Pikkola külla. Uue kiriku ehitamist toetas nii rahaliselt kui ka vabatahtlikega ka Kouvola kogudus Soomes. Kirik on ehitatud arhitekt Pentti Nippi projekti järgi. Kiriku pidulik pühitsemine toimus 2006. aasta taevaminemispühal.

Rahvastik muuda

1848. aastal kuulus etnograaf Peter von Köppeni andmetel Tuutari kihelkonda 3836 ingerisoomlast, kellest 2656 olid äyrämöised ja 1180 savakod. Ingerisoomlaste kõrval elas Peräkylä külas 52 isurit.[2]

1882. aastal oli kihelkonna elanike arv kasvanud 7966 inimeseni, 1889. aastal pärast Hietamäki eraldamist oli elanike arv 4820 ja 1917. aastal 6161 inimest.[3]

Tuutari külad muuda

Kihelkonda kuulund külade arv on aja jooksul palju muutunud. Suurematest küladest on välja kasvanud mitu väiksemat, paljud külad aga üldse hävinud. 1848. aastal oli Tuutaris 48 küla[2]. Samuti on aja jooksul samade külade jaoks kasutusel olnud palju rööpnimetusi (näiteks elanike perekonnanimede järgi: Riehkala – Kapasi, Honkasi – Hämäläinen jt), sh vene- ja soomekeelsed paralleelnimetused. Järgnevas nimekirjas nimetatud külad on soome põhinime järgi venekeelse vastega sulgudes. Eraldi on välja toodud mitmest väiksemast külast koosnevad liitkülad.

Alajoki ehk Peroja ehk Pikko (ven. Bolšije Pikki), Hannola (ven. Hannolovo), Hieprola (ven. Hebrolovo), Hirvosi (ven. Rots), Humalisto (ven. Humalistõ), Härkösi (ven. Gargezi), Ihalaisi (ven. Suzi), Järveläisi ehk Pieni-Karhila (ven. Maloje Karlino), Karhila (ven. Bolšoje Karlino), Kaurasaari (ven. Kagrassarõ), Kavelahti (ven. Kavelahta), Kirveelä (ven. Kirbuzõ), Koirova (ven. Koirovo), Kuittila (ven. Kuitilovo), Kurikka (ven. Kurikka), Kurkela (ven. Novosjolki), Kylmälä ehk Parrila (ven. Kulmja), Laakala (ven. Lagolovo), Lottula (ven. Lottolovo), Muikkala (ven. Mõkkolovo), Murjala ehk Kotsala (ven. Murilovo), Mäkeläisi (ven. Malõje Pikki), Nuijala ehk Pieni-Kapasi (ven. Maloje Kabozi), Nurkkaporu (ven. Nurkobori), Närhilä ehk Tuippola (ven. Tuipo), Pajula (ven. Pajula), Partasi (ven. Pardane), Pelkola ehk Repola (ven. Pelgola), Peräkylä (ven. Perekjulja), Pikkola (ven. Pikkolovo), Pöllälä (ven. Pellilja), Raja-Leinilä (ven. Novaja), Riehkala ehk Kapasi (ven. Rehkolovo), Saarela ehk Karvala (ven. Karvala), Suolasi (ven. Solozi), Tallikkola ehk Kekkilä (ven. Tallikovo), Tolppala (ven. Tolpala), Uusi-Ihalaisi (ven. Novõje Suzi), Variksela ehk Vauhkola (ven. Variksolovo), Viholaisi (ven. Vigolaine), Viittala ehk Suuri-Viittala (ven. Bolšoje Vittolovo), Villasi (ven. Villozi), Ylipelto ehk Pieni-Viittala (ven. Maloje Vittolovo)

Honkasi: Hämäläinen ehk Ylä-Sparri (ven. Hamaljaine), Mäntyharju ehk Ilmasti ehk Koivisto (ven. Menduhhari), Metsävainikka ehk Venäjänrasi (ven. Venerjazi)

Lokovala: Kirppula (ven. Kirpunõ), Raskela (ven. Rasskolovo), Saksala (ven. Saksolovo)

Nurkkala: Kyllisi (ven. Kjulezi), Lamppula (ven. Lampula), Peikolaisi (ven. Peigolaizi), Rännilä

Revonpesät ehk Palmula: Ala-Kyttälä (ven. Alakutta), Kämärä, Lintusi (ven. Linduzi), Naumosi (ven. Naumuzi), Ylä-Kyttälä (ven. Juljakutta)

Sulkula ehk Mäkikylät: Jänismäki (ven. Janismjaki), Leininmäki (ven. Lenimjaki), Lemetinmäki (ven. Lemedimjaki), Parkonmäki (ven. Pargomjaki), Pulkkisenmäki (Pulkizi), Pökkösenmäki (ven. Pekkozemjaki), Talsinmäki ehk Talsila (ven. Talzilovo),

Tököttilä: Myrälä (ven. Mjurelja), Korpelaisi (ven. Korbilevo), Rötsälä (ven. Retselja), Ryytteli (ven Rjutteli),

Galerii muuda

Viited muuda

  1. "Приход Tuutari / Туутари, Дудергоф". Vaadatud 23.03.2017.
  2. 2,0 2,1 Köppen, Peter v (1867). Erklärender text zu der ethnographishen karte des St. Petersburger gouvernements. St. Petersburg.
  3. Александрова Е. Л., Браудзе М. М., Высоцкая В. А., Петрова Е. А. (2012). История финской Евангелическо-Лютеранской Церкви Ингерманландии. СПб: Гйоль.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Välislingid muuda