Tuutari kõrgustik
Tuutari kõrgustik ehk nn Tuutari mäed (vene Дудергофские высоты, Dudergofskije vysoty) on jääajal moodustunud vallseljak Venemaal Peterburist edelas[1]. Kõrgustik on osa Ingeri klindist. Nime oletatavaks päritoluks on saamikeelne sõna tunturi ehk mägi[2].
Kõrgustiku kõrgeim punkt on 176 meetri kõrgune Äijänmäki ehk Tuutarinmäki (vene Orehovaja), olles Peterburi lähiümbruse ning kogu Loode-Venemaa üks kõrgemaid punkte. Selle põhjaosa moodustab 147 meetri kõrgune Variksiinmäki (vene Voronja gora) vaatega Soome lahele ja Peterburile, mis sai nime seal hulgaliselt elanud vareste järgi.[3][4] Leidub maakaarte, kus kõrgeimaks punktiks on ekslikult märgitud Variksiinmäki. Äijänmäki lõunapoolset osa on rahvasuus nimetatud Suurmäe ninaks (soome Suurenmäennenä, Surmannenä)[4]. Äijänmäkist lääne pool asub Peterburi Krasnoje Selo rajooni kuuluv Tuutari (vene Možaiskaja) linnaline asula ja Tuutari ehk Villasinjärvi järv[4], mis asub mäetipust ligi sada meetrit allpool[1].
Katariina II ajal harrastati Äijänmäel jahindust ja mäge nimetati seetõttu ka Faasanimäeks. Keisrinna poolt rajatud jahimaja säilis Teise maailmasõjani. Lahingutegevuse käigus hävisid sõja ajal ka mäel asunud algupärased männi- ja kuusemetsad.[4]
Äijänmäki mäest lõuna pool asub 155 meetri kõrgune Mölkönmäki ehk Kirkonmäki (vene Kirhgof), kus enne sõda asus Tuutari Püha Kolmainu luteriusu kirik ja koguduse kalmistu[3][4]. Nüüdisajal tegutseb seal suusakeskus Tuutari park.
Tänapäeval on Tuutari mäed looduskaitsealana ka populaarne matkasihtpunkt. Mägede nõlvadel kasvavad muu hulgas vaher ja saar.[1] Paiguti on säilinud sarapuupõõsad.[3]
Allikad muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Entsiklopedija Sankt-Peterburga: Dudergofskije vysoty". Originaali arhiivikoopia seisuga 2.04.2017. Vaadatud 01.04.2017.
- ↑ G.P.Smolitskaja (2002). Toponimitšeski slovar Tsentralnoi Rossii. Moskva: Armada-press. Lk 97. ISBN 5-309-00257-X.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Sankt-Peterburg. Petrograd. Leningrad: Entsiklopeditšeski spravočnik. Moskva: Bolšaja Rossijskaja Entsiklopedija. 1992. Lk 97. ISBN 5-85270-037-1.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Othman, Helvi: Tuutarin kolme kuuluisaa mäkeä. Inkeriläisten Viesti, 1992, nr 6–7, s. 6–8. Artikli võrguversioon, kasutatud 01.04.2017