Tuhnik
Tuhnik (Orycteropus afer) on tuhniklaste sugukonda tuhniku perekonda kuuluv imetaja.
| Tuhnik | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Toruhambulised Tubulidentata |
| Sugukond |
Tuhniklased Oyrcteropodidae |
| Perekond |
Tuhnik Orycteropus |
| Liik |
Tuhnik |
| Binaarne nimetus | |
|
Orycteropus afer (Pallas, 1766) | |
 | |
Süstemaatika muuda
Tuhnik on ainuke praegu elav liik toruhambuliste seltsist.[1]
Liiki kirjeldas esimesena teaduslikult 1766 Peter Simon Pallas.
Hammaste ja aju ehituselt sarnaneb tuhnik ürgsete sõralistega. Siiski on tema põlvnemine selgusetu. Talle lähedasi fossiilseid vorme on leitud Põhja-Ameerikast eotseenist ja oligotseenist, Euroopast eotseenist ja pliotseenist, Madagaskarilt pleistotseenist ning Aafrikast alates miotseenist.[1]
Levik muuda
Tuhnik on levinud Mustas Aafrikas avatud rohtlates, põõsastikes ja metsades Egiptuse lõunaosast kuni Hea Lootuse neemeni.
Ta moodustab 3 alamliiki, mida eristatakse suuruse ja sabakarvade värvuse järgi.[1]
Tuhnik kuulub soodsas seisundis liikide hulka, kuid paljudes piirkondades on tema arvukus järsult langenud. Tema tugevat nahka kasutatakse sadulate, rihmade ja käevõrude valmistamiseks. Mõnel pool süüakse ka tuhnikuliha.[1]
Kehaehitus muuda
Tuhnik on kohmakas loom. Väliselt meenutab ta pika koonu, eesli kõrvade ja tugeva lihaselise sabaga siga[1]. Tal on paks keha, kõver selg, tugevad lühikesed ja jässakad jalad, esijalgadel vägevad peitlisarnased küünised kaevamiseks, kängurut meenutav jämeda tüvega ja otsast teravnev saba, üsna paks kael, pikk kõhn pea, torujad hästi suured ja väga liikuvad eesli moodi püstised kõrvad, longus silmalaud, pikad ripsmed, väike suu, mida ümbritsevad harjased, ning pikk torujas kärss. Võimsatel eesjalgadel on 4 ja tagajalgadel 5 varvast[1]. Kõik varbad on varustatud küünistega, mis on ehituselt lähedased sõrgadele[1].
Tuhniku tüvepikkus on 100–158 cm, sellele lisandub 44–61 cm pikk saba. Tema õlakõrgus on 60–65 cm, kõrvapikkus 15–21 cm ja mass 50–76 kg, harva kuni 82 kg. Keel ulatub suust 30 cm kaugusele välja.[1]
Täiskasvanud tuhnikul on hambad veel ainult lõualuu tagaosas. Tuhniku lootele tekib palju hambaid, aga need taandarenevad[1]. Täiskasvanud loomal on 20 hammast, nimelt igas lõuapooles 2 eespurihammast ja 3 purihammast, lõike- ja silmahambad puuduvad[1]. Hambad koosnevad kokkukasvanud dentiinitorukestest ning juuri ega vaapa neil ei ole[1]. Hambad kasvavad kiiresti ja pidevalt[1]. Tuhniku hambad on ainulaadsed ja põhiliselt nende pärast ta paigutataksegi omaette seltsi.
Kasuka värvus varieerub läikivmustast liivakollaseni. Karvad on jäigad ja hõredad või puuduvad peaaegu üldse. Jalgadel on karvad tumedamad kui kerel[1]. Ühel alamliigil on sabakarvad valged[1]. Koonul on palju pikki jäiku vibrisse[1]. Eriti pikad vibrissid paiknevad silmade ümber ja ümmargustes sõõrmetes, mis on kärsa otsas nagu seal[1].
Tuhnik meenutab välimuselt Ameerika sipelgaõgijaid napihambuliste seltsist, kuid pole nendega lähedalt suguluses. Sipelgaõgijatel hambaid ei ole. Nende omavaheline sarnasus on konvergentset laadi ning tuleneb sellest, et mõlemad toituvad termiitidest ja sipelgatest. Erinevalt sipelgaõgijatest, kelle keel on usjas, meenutab tuhniku keel lapikuks litsutud nööri. Mõlemal on keel väga liikuv ja pikk ning kaetud kleepuva süljega.[1]
Eluviis muuda
Tuhnik elab kõige erinevamatel maastikel, vältides ainult tihedaid metsi.[1].
Ta elab urus, kus ta veedab päevad. Urgu põgeneb ta vähimagi hädaohu korral. Ta suudab oma küünistega kiiresti uru kaevata isegi kuiva kõvasse pinnasesse. Kui ta avastab kiskja ja urgu pole läheduses, kraabib ta end kähku pinnasesse. Saba kasutab ta mulla ülesviskamiseks kaevamise ajal. Tuhniku urus on kuni 3 m pikkune käik, mis lõpeb avara pesakambriga. Kamber on vooderdatud kuivade lehtedega.[1]
Kuigi tuhnik on muidu eraklik loom, on neil oma lemmikpaigad, kuhu neid koguneb hulganisti. Nad kaevavad sinna ka omi urge, millel mõnikord on ühenduskäigud.[1]
Toidujahile läheb tuhnik öösel, enamasti täielikus pimeduses[1]. Saagijahil peatub ta sageli, toetub sabale ja liigutab kõrvu[1]. Ta läbib öö jooksul kuni 12 km, otsides sipelgate ja termiitide radu[1]. Kui ta need leiab, otsib ta neid mööda minnes üles putukate pesa ja asub toituma[1]. Ta leiab pesad üles tänu heale kuulmisele ja haistmisele. Küüniste abil kaevab ta öösel sipelga- ja termiidipesad lahti (viimasel juhul tuleb kaevata savikatet) ning haarab putukaid läbi avause oma pika kleepuva keelega lakkudes.
Mõnikord sööb ta rändtirtse ja teisi putukaid ning mõnedel andmetel puuvilju ja marju. Vangistuses sööb ta jahuusse, liha, piima, puuvilju ja putru.[1]
Tuhnik on põhiliselt öise ja üksildase eluviisiga. Siiski on teda vahel kohatud keset päeva oma uru ees päikest võtmas[1].
Tuhnik on arg loom, ent kui tal pole võimalik põgeneda ega kaevuda, kaitseb ta end küüniste abil või õlgade või sabaga lüües. Ta võib ka heita selili ning tõrjuda ründajat kõigi jalgade ja sabaga. Tema põhilised vaenlased on lõvi, leopard ja hüäänkoer. Väiksemad kiskjad ei tule tuhniku tapmisega toime.[1]
Paljunemine muuda
Emane sünnitab vihmaperioodi alguses (oktoobris-novembris) urus ühe, harva kaks poega. Vastsündinud on algul karvutud ja roosad ning püsivad pool kuud urus. Seejärel hakkavad nad ema saatma ega lahku temast poole aasta jooksul. Seejärel kaevavad nad endale oma uru või asustavad mõne tühja uru.[1]
Vangistuses võib tuhnik elada 10 aastat vanaks.[1]
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Orycteropus afer |
 |
Vikisõnastiku artikkel: Tuhnik |