Vikipeedia

Trollibuss


Trollibuss ehk troll on kontaktliini kaudu toidetav rööpmevaba elektri-tänavasõiduk, mida kasutatakse linnatranspordis.[1]

Tänapäevane trollibuss Norras Bergenis

Ajalugu muuda

 
Elektromote, maailma esimene trollibuss Berliinis 1882. aastal
29. aprill 1882 Saksa leidur ja tööstur Ernst Werner von Siemens pani Berliini eeslinnas tööle maailma esimese trollisarnase sõiduki Elektromote. Neljarattaline vanker oli varustatud kahe 2,2 kW elektrimootoriga, mis töötasid 550 V pingel. Voolu sai sõiduk mööda kontaktliini liikunud kaheksarattalise vankrikese (Kontaktwagen) kaudu, selle ingliskeelne nimetus (trolley) andiski trollibussile selle hilisema nimetuse. Demonstratsioon kestis kuni 13. juunini.
1900 Lombard Gérin avas pärast neli aastat kestnud katsetusi Pariisi maailmanäitusel esimese eksperimentaalliini.
10. juuli 1901 Max Schiemann avas Dresdeni lähedal esimese reisijateveoks mõeldud trolliliini. Schiemann töötas välja ka praeguseni kasutatavad vooluvõtturid ("sarved").
20. juuni 1911 Avati kaks esimest trollivõrku Suurbritannias – Leedsis ja Bradfordis. Bradford oli ka viimane Suurbritannia linn, kus trollid sõitsid (liiklus suleti 26. märtsil 1972). Leedsis on plaanis trolliliiklus uuesti avada.
15. november 1933 Avati Nõukogude Liidu esimene trolliliin Moskvas.
1936 Elektrilise omnibussi katsetamine Tartus.
6. juuli 1965 Algas liiklus Tallinna esimesel trolliliinil Teater Estonia – Hipodroom.

Ehitus muuda

Kere muuda

 
Trollibussi osad: 1 – kontaktliin; 2 – liinisilt; 3 – peeglid; 4 – esituled; 5, 7 – uksed; 6, 8 – rattad; 9 – ehisliistud; 10 – vooluvõtturi köie pinguti; 11 – vooluvõtturi köis; 12 – vooluvõtturi king; 13 – vooluvõttur; 14 – vooluvõtturi fikseerimise haak; 15 – katusel paiknevad elektriseadmed; 16 – inventarinumber.

Kuigi autobussid ja trollibussid on kere poolest väga sarnased, toodeti neid pikka aega eraldi. Tänapäeval valmistatakse majanduslikel kaalutlustel ja varuosade ühitamiseks bussidele ja trollidele sageli ühesuguseid keresid. Bussi mootoriruum jäetakse trollil kas tühjaks või siis on seda võimalik kõrvaldada, hübriidtrolli puhul asub seal samuti diiselmootor.

Tänapäevased trollid on kas osaliselt või üleni madalapõhjalised, mis lihtsustab sõitjate sisenemist ja väljumist. Nende peamine puudus on aga väiksem mahutavus kui varasematel, kõrgepõhjalistel trollidel, kuna reisijateruumis võtavad palju ruumi ära rattakoopad, millele on keeruline istmeid paigutada. Samas võib madalapõhjaline troll olla ruumikam kui samasugune buss, sest mootori jaoks ei pea sellel ruumi olema ja elektriseadmestik paikneb katusel.

Mootor paikneb trollil enamasti veosilla lähedal, mistõttu ülekanne on lihtsa ehitusega. Selle põhilised osad on kardaanvõll, veosilla reduktor ja diferentsiaal. Veosild on tavaliselt tagumine. Liigendtrollidel võib olla ka mitu mootorit ja veosilda.

Ka trollid võivad olla liigendiga nagu autobussid. Šveitsis kasutatakse ka järelhaagisega trolle.

Elektrisüsteem muuda

Trollid saavad toidet kontaktliini kaudu veoalajaamadest. Tavaliselt töötavad trollid 550–750 V alalispingega.

Tänapäevastel trollidel on kaks üksteisest eraldatud elektrisüsteemi – kõrgema pingega (600 V või 750 V nimipingega) süsteem (energeetikas nimetatakse kõrgepingeks alalispinget üle 1500 V) saadakse kontaktliinist ja madalam pinge, milleks on tavaliselt 24 V väikepinge saadakse isoleeritud alalispingemuundurist ehk staatilisest muundurist.

Kõrgemal pingel töötab eelkõige veomootor, samuti võidakse seda kasutada kütte ja valgustuse jaoks. Kuna päevavalguslambid on mõeldud madalamale pingele kui kontaktliini pinge, siis ühendatakse need sel juhul järjestikku.

Väikepingega toidetakse juhtimisahelaid ning sarnaselt busside ja autodega esi-, taga- ja suunatulesid, liinisiltide valgustust, elektroonilisi tabloosid, helivõimendit jne. Väikepinge saamiseks kasutatakse mootorgeneraatorit või staatilist muundurit. Ohutuskriitiliste süsteemide katkematu toite tagamiseks kasutatakse akupatareid, mistõttu osad väikepingelised ahelad töötavad ka siis, kui vooluvõtturid ei asu kontaktliinil.

Varasematel trollidel reguleeriti kiirendamisel ja pidurdamisel voolutugevust veomootorites ja seega ka sõidukiirust mootoriga järjestikku ühendatud kiirendustakistite arvu muutmisega. Selline süsteem on ebaökonoomne, kuna palju energiat muundub soojuseks ja läheb seega kaotsi. Seetõttu juhitakse tänapäeval veomootoreid enamasti türistoridega või IGBT-dega ja pidurdamisel kasutatakse energia tagastamist kontaktvõrku (vt rekuperatiivpidurdus).

Pneumosüsteem muuda

Erinevalt bussidest, mille kompressor on ühendatud otse veomootoriga, kasutatakse trollidel kontaktvõrgust toidetavat eraldi seadet. Suruõhu säilitamiseks on trollil vastavad mahutid. Sellega töötavad pidurid, uste avamise mehhanism, osadel mudelitel ka roolivõimendi ning koguni klaasipuhastid (Nõukogude Liidus valmistatud trollil MTB-82).

Pidurid muuda

Trollidel on sageli kolm üksteisest sõltumatut pidurit: elektrodünaamiline (mootoriga pidurdamine), õhkpidur ja mehaaniline seisupidur.

Elektrodünaamiline pidurdamine võib tänapäevastel trollibussidel toimuda rekuperatsiooniga – elektrienergia tagastamisega kontaktvõrku. Vanematel mudelitel muundub mootori genereeritav energia kiirendustakistitel soojuseks.

Väikesel kiirusel ei ole elektrodünaamiline pidur enam efektiivne, mistõttu rakendub õhkpidur. Pärast trolli täielikku peatumist fikseeritakse see seisupiduriga.

Eelised ja puudused muuda

 
Berkhof AT 18 tüüpi troll Saksamaal Solingenis

Eelised muuda

  • Ökoloogilisus (saasteallikas (elektrijaam) asub väljaspool tiheda asustusega piirkondi või puudub hoopis, näiteks tuuleenergia kasutamisel).
  • Erinevalt bussist tarbib energiat ainult sõidu ajal, rekuperatsioonpidurduse kasutamisel on võimalik ka energia tagastamine kontaktvõrku.
  • Väiksem müra kui bussil või trammil.
  • Paremad sõiduomadused kiirendamisel ja ülesmäge sõitmisel kui bussil.
  • Tänu manööverdamisvõimalusele on troll trammist paindlikum.
  • Erinevalt rööbassõidukitest ei takista rikkis troll reeglina teiste sõitu samal liinil.
  • Uute liinide ehitamine on odavam kui trammil (puudub rööbastee).

Puudused muuda

  • Sõltuvus kontaktliinist (välja arvatud hübriidtrollid ja superkondensaatoriga varustatud sõidukid).
  • Sõltuvus elektritoite olemasolust.
  • Väiksem reisijate mahutavus kui trammil.
  • Marsruute on keeruline muuta, välja arvatud tiheda liinivõrguga piirkondades.
  • Kontaktliin ei pruugi mõjuda esteetiliselt.

Tootjad muuda

Trollibusse on tootnud ja toodavad mitmed ettevõtted Suurbritannias, USA-s, Tšehhis, Poolas, Saksamaal, Venemaal, Ukrainas ja mujal. Näiteid praegustest ja endistest tootjatest:

Trollibussiliiklus Eestis muuda

  Pikemalt artiklis Trollibussiliiklus Tallinnas

Eestis on trollid kasutusel ainult Tallinnas. Esimene liin avati 1965. aastal, põhiline osa trolliliinidest Mustamäele ehitati välja 1970. aastate alguses, Väike-Õismäele 1980. aastate alguses. Viimane, Mustamäe ja Kopli vaheline liin nr 9 avati 1987. aastal.

Esimesena Eestis katsetas elektrilist omnibussi Tartu Ülikooli energeetik Jaan Muuga 1936. aastal. Katseline liin töötas Toomemäel kaks nädalat.[2]

Õiguslik alus muuda

Eesti liikluseeskirja järgi on trollibuss erinevalt trammist mootorsõiduk.[3] See kuulub kategooriasse D-troll. Vastavalt mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskirjale[4] ei kasutata trollidel riiklikke registreerimismärke nagu autodel ja bussidel, vaid ainult omaniku määratud numbrit.

Trollijuhte õpetab Tallinnas välja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis. Kandidaadid peavad vastama järgmistele nõudmistele:

  • olema alaliselt Eestis elav Eesti kodanik või elamisloaga välismaalane;
  • omama mootorsõidukijuhi tervisetõendit D-kategooria auto juhtimist lubava märkega;
  • omama B-kategooria auto juhiluba vähemalt 2 aastat;
  • olema trollibussi juhtimisõiguse saamise ajaks vähemalt 24-aastane.[5]

Teede- ja sideminister on 2001. aasta määrusega kehtestanud ka trollibussijuhi ettevalmistamise riikliku õppekava.[6]

Trollibussiliiklus mujal maailmas muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ EE : Eesti entsüklopeedia. 9, Sun – türg / (peatoimetaja Ü. Kaevats). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 528
  2. ↑ Allar Viivik (8. juuli 2005). "Teaduste akadeemiast trolliga otse hullumajja". Õhtuleht. Vaadatud 17.01.2010.
  3. ↑ "Liikluseeskiri". Elektrooniline Riigi Teataja. Vaadatud 7.02.2010.
  4. ↑ "Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri". Elektrooniline Riigi Teataja. Vaadatud 7.02.2010.
  5. ↑ "Ametite ja kutsealade andmebaas. Bussi-, trammi- ja trollijuhid". www.rajaleidja.ee. Vaadatud 7.02.2010.[alaline kõdulink]
  6. ↑ "Trollibussijuhi ettevalmistamise riiklik õppekava". Elektrooniline Riigi Teataja. Vaadatud 7.02.2010.

Kirjandus muuda

  • Aare Olander. Tramm, buss ja troll Tallinnas. Tänapäev 2008

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Trollibuss&oldid=6555079"