Triood (kreeka k tri 'kolm' + [elektr]ood) on kolme elektroodiga elektronlamp, millel on lisaks anoodile ja katoodile kolmandaks elektroodiks tüürvõre. Sellele antava negatiivse (katoodi suhtes) pingega saab muuta (juhtida, tüürida) katoodilt anoodile kanduvat elektronide voogu ehk anoodvoolu.

Trioodi tingmärk
a anood
g1 tüürvõre
k katood
1–1 kütteniit
Trioodid aastatest 1918 (vasakul) kuni 1949

Trioodi põhiomadus on see, et väikesed võrepinge muutused tekitavad suuri anoodvoolu muutusi. Seega saab teda kasutada elektrivõnkumiste võimendajana, kusjuures võimendatava signaali sagedus võib ulatuda 100 megahertsini (kõrgemal sagedusel hakkab sisendtakistus ja vastavalt ka võimendus vähenema).

Trioodi võimendus on seda suurem, mida lähemal on võre katoodile ja mida tihedam ta on. Seepärast asendati esialgne katoodi ümbritsev kruvijoonekujuline traatspiraal silindrilise metallvõrguga.

Kolme elektroodiga elektrovaakumlambi põhimõtte patenteeris USA leiutaja Lee de Forest 1906. aastal ja 1912. aastal esitles ta esimest lampvõimendit. Kui 1950. aastatel võeti kasutusele transistor, nimetati seda esialgu pooljuhttrioodiks. Tänapäeval kasutatakse lamptrioode näiteks kitarrivõimendites.