Transtsendents
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Transtsendents ehk transtsendentsus (ladina keeles transcendentia, verbist transcendere 'üle astuma, teisele poole minema', tavakeele tähenduses 'üleloomulik', 'materiaalsest sõltumatu') on filosoofias mõiste, mis tähistab inimkogemusele mittetunnetatavat tegelikkust (reaalsust).
Transtsendentsus tähistab väljaspool inimese kogemust, väljaspool mõõdetavat aega ja ruumi olevat võimalikkust.
Jumala mõistega seostatult märgib "transtsendentsus" Looja olemuslikku erinevust ja eraldiseisvust loodud maailma suhtes.
Transtsendentsuse vastand on immanentsus.
Religioosne definitsioon muuda
Religioonis viitab transtsendentsus Jumala olemuse ja väe aspektile, mis on täielikult väljaspool materiaalset universumit, väljaspool füüsikaseadusi. Seda on vastandatud immanentsusele, kus jumal on täielikult kohal füüsilises maailmas ja seeläbi ligipääsetav eri viisidel. Usulises kogemuses on transtsendentne olek ületanud füüsilise eksistentsi piirangud ja mõne definitsiooni kohaselt saanud sellest sõltumatuks. Selline üleloomulik kogemus võib ilmneda palve, rituaali, meditatsiooni, psühhedeelsete droogide manustamise või paranormaalsete "nägemuste" kaudu.
Transtsendentsus on seotud erinevate kontseptsioonidega jumalikust, mis väidavad jumala (või absoluudi) sõltumatust materiaalsest maailmast – vastandatuna näiteks sellistele jumala-kontseptsioonidele, kus jumal väljendub maailma füüsilises korras (immanentism) või on kogu füüsilisest maailmast eristamatu (panteism). Transtsendentsust võib seostada jumalikkusega mitte ainult olemuse, vaid ka teadmuse suhtes, mistõttu ületab transtsendentne jumal nii füüsilist universumit kui ka teadmist (olles väljaspool inimmõistuse haaret/arusaama).
Kuigi transtsendentsust on vastandatud immanentsusele, pole need kaks tingimata teineteist välistavad. Mõned teoloogid ja metafüüsikud on seisukohal, et jumal on samaaegselt nii selle maailma osa kui ka ulatusega väljapoole seda maailma (panenteism).
I. Kant muuda
Kaasaegses filosoofias tutvustab Immanuel Kant uut terminit – transtsendentaalne ja seab sellele kolmanda tähenduse. Tema teadmisteoorias on see mõiste seotud teadmise enda võimalikkuse tingimustega. Kanti filosoofias tähistab transtsendentaalne kogemuse eelset ning transtsendentne viitab kogemuse välisele. Kant nimetab transtsendentaalseks kõike seda, mis on seotud kogemuse aprioorsete vormidega. Transtsendentaalsed on tema arvates näiteks aeg ja ruum kui meelelisuse aprioorsed vormid ning substantsi, põhjuslikkuse jt aru kategooriad. Transtsendentseks nimetab ta seda, mis ületab võimaliku kogemuse piirid (asub n-ö teispool neid piire).
Need, kes väidavad, et Jumal lõi maailma ning vastandavad seega Jumalat maailmale, ütlevad, et Jumal on transtsendentne, teispoolne ning seetõttu ületab ka võimaliku kogemuse piirid. Immanuel Kanti jaoks oli ka asi iseeneses transtsendentne, st tunnetamatu. Ta väitis, et igasugune tunnetus saab alguse kogemusest (kuigi teadmine ei tulene tervenisti kogemusest) ning transtsendentne on seega tunnetamatu, jäädes väljapoole inimkogemust.
Positivistlikult meelestatud filosoofid on seadnud kahtluse alla, kas on üldse olemas midagi transtsendentset. Järjekindel empirismi pooldaja peaks hoiduma midagi väitmast transtsendentse kohta, sest kogemusest pärinev teadmine transtsendentse kohta on ju definitsiooni järgi välistatud. Enne positivistliku mõtteviisi levimist arvati tavaliselt, et kõike transtsendentset uurib metafüüsika. Enne Kanti ei eristatud transtsendentaalset ja transtsendentset.[1]