Totaalne demokraatia
Totaalne demokraatia märgib olukorda, milles võrdsuse ideaalist lähtudes on valimisõigus laiendatud kogu elanikkonnale. Siiski jäetakse ka antud demokraatia mudelis mõned elanikkonna grupid, kas oma nooruse või vaimupuude tõttu ilma valimisõiguseta.
Ajalugu muuda
Ajalooliselt on kogukondlikku olemist või riiki kui institutsiooni mõjutavate otsuste langetamisel osalenud vaid need inimesed, kellele on pandud või kes on endale võtnud vastutuse kogukonna või hõimu eest (hõimujuhid, sõjapealikud). Keskaja Euroopa linnade volikogudes osales otsuste langetamisel lisaks lääniisandatele ja kõrgematele vaimulikele ka käsitööliste tsunftid ja kaupmeste gildid esindajate, kuna nemad olid ka põhilised linna varustajad ja kulude kandjad. Tööstusrevolutsiooni käigus tekkis uus ja väga suur (valdavalt meestest koosnev) palgatööliste seisus, kellele langes ka suurim maksukoormus. Ja kuna inglise traditsioonide järgi (vt Magna Carta) oli nendel, kes kandsid maksukoormust õigus osaleda seadusloome protsessis, siis võitlesid ka nemad enesele välja õiguse osaleda demokraatlikus valimisprotsessis. Naised saavutasid valimisõigus alles suurte sõdade (I ja II maailmasõda) järel, kui ka nendest said palgatöölised.
Probleemi põhjus muuda
Totaalseks muutub demokraatia siis, kui valimisõigus laieneb kõigile isikutele kellel on antud riigi kodakondsus või kes elavad määratud territooriumil. Totaalne demokraatia muutub probleemiks kui suurem osa valijatest ei saa aru põhjuse-tagajärje seosest ning usub, et on võimalik alandada maksukohustusi ja suurendada samal ajal väljamakseid (pensionäridele, lastega peredele, töötutele jne) riigieelarvest.
Totaalses demokraatias peavad võimuahned poliitikud, kes tahavad iga hinna eest võita, hakkama lubama valijatele seda, mida nad soovivad. Kui suurem osa valijatest lähtub valimisotsuse tegemisel vaid isiklikust kasust ja püüab seeläbi lahendada vaid enda toimetuleku probleemi olevikus, huvitumata tuleviku arengutest, mida selline käitumine enesega kaasa toob, siis paneb see aluse populismi sünnile. Praktikas tähendab see kasuahnusest pimestatud ühiskonda, milles keegi ei vastuta enam millegi eest.
Devid Graeber väitis oma raamatus "Fragments of an Anarchist Anthropology" järgmist:
- Kõigil inimestele peab ühiskonda mõjutavate otsuste langetamisel (seadusloomel) olema võrdne otsustusõigus;
- Neid otsuseid on mõttekas langetada vaid siis, kui on olemas riiklik organisatsioon, mis sunnib inimesi täitma langetatud otsust.
Tegelikult pole see aga kunagi nii, sest võrdsustamist (egalitaarsust) taotlevad ühiskonnad ei pea õigeks vastutust ja süsteemset sundi rakendatava organisatsiooni loomist. Ja riikides, kus selline organisatsioon on olemas, ei üritata kunagi rahva ühist tahet tuvastada, rääkimata selle realiseerimisest.[1]
Totaalse demokraatia puhul kaob ka „targa parve“ fenomen, kuna liiga suur hulk valijatest lähtub otsuse langetamisel mitte tulevikunägemusest, vaid isiklikust kasust.
Tagajärg muuda
Kui totaalne demokraatia kombineerub esindusdemokraatiaga, s.t valija saab oma õigust kasutada vaid üks kord pikema perioodi jooksul (valitseja surmani või 3–7 aastased perioodid), siis lihtsustab see omakasust ajendatud, võimuahne poliitiku võimuletulekut, sest rumalad valijad unustavad neile eelmistel valimistel lubatu. Kui poliitikutel õnnestub alistada enda kontrollile veel meedia ja kohtuvõim, siis on tee võimu kehtestamiseks rumala masside üle avatud. Kui sellest ei piisa, siis leiab valitsemisvõimu kandja vaenlase (USA, Venemaa, islam jne), kelle vastu võitlemiseks tuleb rahvas koondada ühtseks rusikaks. Vajadus valmistuda võitluseks riiki ohustava vaenlasega õigustab nii teisitimõtlejate kui ka siseriiklikku julgeolekut ohustavate vähemuste elimineerimist.
Totaalse demokraatia keskkonnas omandab tihti võimu agressiivne, kuid hästi organiseerunud vähemus, mis kasutab ära multikultuurses keskkonnas tekkivaid konflikte. Viimaste põhjusteks on reeglina keelelised või religioossed erisused, mis lõppkokkuvõttes taanduvad erinevatele arusaamadele sellest mis on õige ja mis on vale.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ David Graeber (2004). Fragments of an Anarchist Anthropology Archived. Lk 89.