Toroni senjööria

Toroni senjööria (prantsuse keeles Seigneurie de Toron) oli ristisõdijate Jeruusalemma ladina kuningriigi läänivaldus. Selle senjöör oli Galilea vürsti vasall.

Ajalugu muuda

Toroni kindluse lasi ehitada Galilea vürst Saint-Omeri Hugues 1105. aastal, et hõlbustada Tüürose vallutamist. Linnus oli edaspidi Jeruusalemma kuningriigi oluline tugipunkt. Toronist sai iseseisev senjööria ja see anti 1107. aastal ilmselt normanni päritolu Onfroy I-le lääniks. Tema järeltulijad valitsesid valdust kuni 12. sajandi lõpuni. 1148. aasta paiku liideti Toroniga Banyase senjööria, mis osaliselt müüdi juba 1157. aastal hospitaliitidele; Banyase vallutas aastal 1164 Nur ad-Din Zengi ja pärast tagasivallutamist oli see osa Edessa Joscelin III senjööriast. 1183. aastal sai Toronist Jeruusalemma kuningriigi domeen. 1187. aastal langes see Egiptuse sultani Salah ad-Dini kätte. Kuigi saksa ristisõdijad seda 1197. aastal piirasid, ei õnnestunud seda vallutada ja Toron jäi Egiptuse Aijubiidide valdusse kuni aastani 1229. Kümne aasta pärast langes see taas Egiptuse valdusse. 1241. aastal said ristisõdijad Toroni veel kord tagasi, kuid aastal 1266 läks lõplikult Egiptusele.

Toroni senjöörid evisid 12. sajandil kuningriigis suurt mõju: Onfroy II oli Jeruusalemma kuningriigi konnetaabel ja Onfroy IV naitus kuningas Amaury I tütre Isabelle´iga. Onfroy IV oli ühtlasi Jordanitaguse senjöör.

Toroni vasallid muuda

Toroni senjöörid muuda