Vikipeedia

Torgu vald

endine vald Saaremaal
 See artikkel räägib aastatel 1993–2017 eksisteerinud vallast; 1939 moodustatud valla kohta vaata artiklit Torgu vald (1939); varasema valla kohta vaata artiklit Torgu vald (Jämaja kihelkond)

Torgu vald oli vald Saare maakonnas Sõrve poolsaare lõunaosas.

Torgu vald
Pindala: 127 km² (2016)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 334 (1.01.2017)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 2,6 in/km²
EHAKi kood: 0807[3] Muuda Vikiandmetes
Keskus: Iide

Vald liitus 2017. aastal Eesti omavalitsuste haldusreformi käigus kõigi Saaremaal asunud valdadega ühtseks Saaremaa vallaks.[4]

Valla moodustamine muuda

Aastal 1989 toimunud rahvahääletusel osalenud soovisid Torgu eraldumist Salme külanõukogust. Aastal 1991 algatati Torgu valla taastamine. Aastal 1992 anti Salme vallale omavalitsuslik staatus, välja arvatud Torgu vald. Tekkinud olukorras loodi "Torgu Kuningriik" (kuningas Kirill I). Vald taastati vallavanema kohusetäitja Valdek Kausi eestvedamisel ja Riigikogu kuningriiklaste fraktsiooni jõupingutustega.[viide?] Vald taastati Riigikogu otsusega 11. märtsil 1993.[5]

Viimased vallavanemad on olnud 11. augustist 2006 kuni 2008. aasta septembrini Laine Pärn. Septembris 2008 sai vallavanemaks Maile Aale. Detsembris 2009 sai vallavanemaks Tiit Põld, kes oli 13. Torgu vallavanem.

Torgu vald moodustati esimest korda 1866. aastal. Samal aastal moodustati Jämaja kihelkonnas ka Jämaja kirikuvald ning Kargi, Kaunispe, Mõntu-Koltse ja Sääre vald, mis aastal 1891 lõpetati ning Torgu vallaga liideti.

Külad muuda

Torgu vallas on 22 küla.

Hänga – Iide – Jämaja – Kaavi – Kargi – Karuste – Kaunispe – Laadla – Lindmetsa – Lõupõllu – Läbara – Lülle – Maantee – Mõisaküla – Mõntu – Mäebe – Mässa – Ohessaare – Soodevahe – Sääre – Tammuna – Türju

Mõisad muuda

Valla territooriumil (Jämaja kihelkonnas) on olnud järgmised mõisad:

Kirikud muuda

Ajalugu muuda

Muinasaeg muuda

Muinasajal oli Sõrvemaa eraldi saar. Seda lahutas Saaremaast kitsas väin (ehk salm), mis on tänaseks muutunud Läänemerd ja Liivi lahte ühendavaks kanal-jõeks (Salme jõgi). Muinasaegsed saarlased ning sõrulased olid põhjamaades kardetud sõdalased ja meresõitjad, keda tolleaegse Taani, Rootsi jt kirjalikes allikates tunti ühisnimetaja Osilians all. Nende elustiili dikteeris põhjalas levinud viikingikultuur. Eluolust muinasaegsel Sõrvemaal annavad aimu ühed Eesti vanimad kalmeehitised – Lülle küla laevkalmed ning Salmelt leitud, 8. sajandi sõjategevusega seonduvad, viikingite kombestiku järgi teostatud laevmatused,[6] mis on omataolistest leidudest ühed vanemad maailmas.

Privileegid muuda

Muinasaja lõpuks oli Saaremaa üks Eesti tihedamalt asustatud ja arenenuim piirkond. Viikingielust tingitud strateegilistel ja taktikalistel põhjustel moodustasid muinaskihelkonnad seal koostöös koordineeritava maakonna ilmselt juba 11. sajandil.[7] Oma ajaloost tulenevalt oli Saaremaa 13. sajandi alguskümnendeil kõige organiseeritumalt ja visamalt võõrvallutajatele vastu pannud Eesti maakond. 1227. aastaks vallutatud saarlaste pideva vaenutegevuse suutsid ristisõdijad katkestada 1231[8] ja 1234 (vasalli)lepingutega, mille alusel enamus muistseist vanemaist (kuningaist) astusid uute maahärrade vasallideks. (1234 a. pärineb ka Sõrve – Sworve – kirjalik esmamainimine). Vasallilepingute tulemusena säilis kohalikele paljudes neile olulistes küsimustes eristaatus.[9] Sealhulgas ülejäänud Eesti aladest suuremad vabadused nii kultuuriliste- ja religioossete traditsioonide (nt matmiskombed), kui kohaliku omavalitsusliku elukorraldatuse säilitamiseks (nt maakasutuse reguleeritus Sõrvemaal oma muistse, nn lapimaade jaotussüsteemi järgi jms).

 
Saarlaste, ordu ja piiskopi vaheline rahuleping 1241

Need privileegid läksid edasi 1241. ja 1255. aastal Liivi ordu, Saare-Lääne piiskopi ja Saaremaa ülikute vahel sõlmitud rahulepinguisse ning 1449. aasta Kuressaare rahulepingusse, jätkudes veel ka Taani ja Rootsi ülemvõimu all.[10] Privileegid hakkasid kaduma alles 18. sajandil, pärast nende alade sattumist Venemaa Keisririigi koosseisu, olgugi et Arensburgi kreisina jäi Saaremaa ka Liivimaa kubermangu osana eristaatusega piirkonnaks Venemaal (pooleldi eraldiseisvaks provintsiks, pooleldi maakonnaks). Seda kuni 1917. aastani, mil Arensburgi kreis selgelt ja ühemõtteliselt Eestimaa rahvuskubermanguga ühendati.

Varasem halduskorraldus muuda

Nagu kõik Eesti maakonnad, koosnes Saaremaa muinasajal halduskorralduslikult muinaskihelkondadest ehk külakondadest (vanemates kirjalikes ürikutes kylagund, kylægund, kiligunda, kelichonta, hilisemas mõistes kihelkond). Tänu autonoomsusele, kogukonnasisestele abieludele jms säilisid neis suhteliselt suletud rahvuslikes üksustes neile eriomased tavad ja kombed, keelemurded, riietumisviisid, töövõtted ning muu etnograafiline pärand.

Sõrve kirjalik esmamärkimine pärineb 1234. aastast, mil kinnitati lepinguga Saaremaa jagamist Riia piiskopi, ordu ja Riia linna vahel (Sõrve lõunatipust, Säärelt, pärineb oluline osa liivadüünidel asuva Riia linna ehitamiseks kasutatud maakividest, mida veeti kivipargastega Sõrvest Riiga). Lepingus nimetati Osilia kuut kelichonta.[11] Neli neist olid moodustanud endile nn paariskülakondade liidud – Horele ja Mone (tänane Pöide+Muhu) ning Kiligunde ja Sworve (Kihelkonna+Sõrve). Lisaks neile koosnesid kahest selgelt väljakujunenud alampiirkonnast ka Carmele (Kaarma) ja Waldele (Valjala), mis viitab, et neis olid halduse tsentraliseerimisele suunatud protsessid tolleks ajaks juba lõpule jõudnud. Ilmselt tüüpilistest Eesti vanematest suurema võimutäiuse tõttu nimetab Läti Henrik saaremaa ülikuid sõnaga nobiles mandrieesti tavapärase seniores või meliores asemel.[12]

 
Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone

Hilisemad kirikukogukonnad (kihlakond, kihhelkond, kihhelkund) jaotati algsete ristimiseelsete külakondade piiridesse. Sõrvemaa kuulus aastast 1233 Riia linna alla ja aastast 1240 Saare-Lääne piiskopi alla, kujutades endast eraldiseisvat Jämaja kirikukihelkonda (saksa Kirchspiel Jamma). Kirikukihelkondadele kuulus oma maa-alade haldusõigus ning neis tegutses kihelkonnakohtunik, kuni muude haldusorganite moodustamiseni. Jätkuvate kokkupõrgete tõttu asuti peagi saarlaste viikingivaimu murdma, muuhulgas ka kihelkondi väiksemateks jaotades.[13] Ees-Sõrve territoorium (tänane Salme vald) lahutati 14. sajandil Sõrvest ning liideti Kärla kirikukihelkonnaga. 16. sajandil moodustati seal aga juba eraldi Anseküla kirikukihelkond.

Torgu mõis rajati 14. sajandil riigimõisana (Gemeinde Torkenhof), millest sai 1866 reformidega samanimeline mõisavald, üks kaheksast mõisavallast Jämaja kirikukihelkonna piirides. 1891 liideti kõik Jämaja kirikukihelkonna mõisad ja mõisavallad kokku omavalitsuslikuks Torgu vallaks (Torkenhof).

 
Sõrve sõjajärgsete laste mängumaa oli leludest rikas

Iseseisvas Eestis 1922. aastal korraldatud rahvaloenduse andmetel osutus Torgu vald oma 4028 elanikuga Eesti kõige tihedamalt asustatud maapiirkonnaks. 1925. aasta haldusreformiga kaotati Eestis kõik kirikukihelkonnad, sh Taga-Sõrves Jämaja, muutes luteriusu maakogudused nende territooriumiga seostamatuiks usuühinguiks. 1938. aastal algatatud valdade reformi käigus sai Torgu vallast nn uus Torgu vald (ilma varem Jämaja kihelkonda ja Torgu valda kuulunud Rahuste ja Ula küladeta, mis läksid üle uue Salme valla koosseisu).

Nõukogude Vene sõjaväebaaside ilmumine Sõrvemaale koos kohalike osalise kodudest välja ajamisega 1939. aastal, kõigi kättesaadud sõrulaste küüditamine Saksamaale 1944. aastal, seejärel Sõrvemaa saamine üheks II maailmasõja kõige ägedamate lahingute tandriks[14] ning hiljem veel pooleks sajandiks N Liidu kinniseks sõjaväebaaside- ja piiritsooniks – kõik see kokku muutis suurema osa varem nii rahvarohkest Taga-Sõrvest vermeis tühermaaks. Siiski naasis kodukoha varemeile elama üle tuhande tagasõrulase.


13. septembril 1945 moodustas Nõukogude okupatsioonivõim Torgu valla territooriumile Kargi külanõukogu ja Torgu külanõukogu. Torgu vald likvideeriti 1950. aastal. 1971. aastal pani Sõrvemaa liitmine üheks Sõrve (suur)sovhoosiks Taga-Sõrves rahvaarvu uuesti langema ning ka kaks sinna loodud külanõukogu liideti Salme külanõukogu alla. Sellega olid kadunud nii Torgu nime kandev haldusüksus kui ka tagasõrulaste eraldi omavalitsemise riismed.

Lähiaeg ja "Torgu Kuningriik" muuda

1989. aastal, Eesti taasiseseisvumise eel toimunud rahvahääletusel, soovis umbes 470 elanikuga Taga-Sõrve enda taaseraldumist Salme külanõukogu koosseisust. Leevi Hängi algatusel loodi "Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts", mis asus pingutama Torgu valla taasloomise nimel. STAS tegeles veel sõrulaste maareformi-teemaliste muredega, võitles selle eest, et sõrulased saaksid Saksa LV-lt kompensatsiooni II maailmasõja aegse massilise Saksamaale küüditamise, hävitatud kodude ja muude sõjakahjude eest[15] ning abistas kohalikke teistes küsimustes. Leevi Häng, kui Saare maavalitsuse konsultant Sõrve asjus, hoidis Torgu küsimust Saare maakonnavalitsuses pidevalt ülal. Tulemusena algatatigi 1991. aasta aprillis (Salme Küla RSN otsusega) Torgu valla taastamine, lähtudes 1989. aasta rahvahääletusest ning kohaliku omavalitsuse aluste seadusest. Asjaajamise eestvedajaks määrati Valdek Kaus, kes asus 1. juunist 1991 tööle Salme külanõukogu juures loodud Sõrve arendusnõuniku kohale.

30. juuli 1992 seadlusega pani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu paika uue haldusjaotuse Eestis. Selles kirjeldati kogu EV territoorium seal asuvate valdade kaudu, kuid Torgut mainiti selles vaid ühel korral, Salme vallale omavalitsusliku staatuse määramisel:

/.../"Kinnitada erandina Salme valla omavalitsuslik staatus tema praegusel haldusterritooriumil, välja arvatud endise Torgu valla maa-alal..."/.../.

Taga-Sõrvet, kunagise Torgu valla alasid, administratiivreformi järgse Eesti Vabariigi territooriumi osana ei kirjeldatud. Sel moel kuulutas EV Taga-Sõrve eksterritoriaalseks piirkonnaks, kus de jure ei kehtinud enam EV jurisdiktsioon. Sealne rahvas kaotas seega oma põhiseaduslikud õigused kohaliku elu korraldamiseks omavalitsuse kaudu, osalemiseks valimistel jne.

3. augustiks 1992 oli Valdek Kaus oma varasemate ettevalmistuste tulemusel jõudnud selleni, et Torgu vallamaja tööks olid vallakeskuses Iidel olemas meeskond ja ruumid nn "Bulla majas". Aga valda ei olnud. Ainsa ametliku organisatsioonina esindas tagasõrulasi Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts. Selle esimees Leevi Häng kuulutas – protestiks Taga-Sõrve rahva pretsedenditu hülgamise vastu – välja Torgu Kuningriigi. Selle üheks põhiülesandeks sai valla taastamine Riigikogu saadiku Kirill Teiteri, ehk Torgu kuningaks valitud Kirill I abiga.

11. märtsil 1993 võttis Eesti Vabariigi VII Riigikogu vastu otsuse nr 96, millega lõpuks taastati Torgu vald varasemates piirides. Valdek Kausist, senisest Sõrve arendusnõunikust ja Torgu Kuningriigi kindralkubernerist, sai vasttaastatud Torgu vallas vallavanema kohusetäitja, kes juhtis valda kuni järgmiste korraliste kohalike valimisteni. Märgina Torgu valla kuningriiklikust vaheetapist figureerib kuningakrooni kujutis ka tänase Torgu valla vapil ja vapikujutisega lipul.

Transport ja liiklus muuda

Maanteed muuda

  Pikemalt artiklis Torgu vallateede loend

Peamine maantee on Kuressaare–Sääre maantee, mis lõpeb Läbara külas. Teised tähtsamad teed on Läätsa–Jämaja–Sääre–Mäebe tee, Rahuste–Kaunispe tee, Kaunispe–Viieristi tee, Mäebe–Kargi tee, Jämaja–Hänga tee ja Sääre majaka tee.

Haridus muuda

Iide külas asub Torgu Lasteaed-Algkool, mis on praegu laste vähesuse tõttu suletud.

Loodus muuda

Veekogud muuda

Järved muuda

Jaandi järv, Koltse järv (Koltsi järv), Loodevahe laht, 4 nimetut järve (keskkonnaregistri koodid VEE2159020, VEE2159010, VEE2159210, VEE2159220).

Vooluveekogud muuda

Jämaja oja, Sopi oja, Lülle kraav, Suurevare kraav, Mõntu kraav.

Mereosad muuda

Läänemeri, Liivi laht, Irbe väin, Olavi madal, Pitkasääre madal, Sõrve madal, Mõntu rand, Laidunina–Kaavi rand, Tammuna rand, Ohessaare rand, Kaunispe rand, Türju lõpp (laht).

Mereosad, mida keskkonnaregistrisse pole kantud: Berezini madal, Kaavi madal, Kääramadal, Rabotniku madal, Sääre-Laimadal, Sääre laht.

Allikad muuda

Valla territooriumil on kokku loetud ja registrisse kantud 9 allikat.

  • VEE4726900 (nimi teadmata), Kaavi küla
  • VEE4726700 (nimi teadmata), Kargi küla
  • VEE4726600 (nimi teadmata), Kaunispe küla
  • VEE4726300 (nimi teadmata), Lõupõllu küla
  • VEE4727100 (Mõntu allikad), Mäebe küla
  • VEE4726800 (nimi teadmata), Mäebe küla
  • VEE4727000 (Mõntu allikad), Mäebe küla
  • VEE4726500 (Viieristi allikad), Mässa küla
  • VEE4726400 (Viieristi allikad), Mässa küla

Maised objektid muuda

Laiud, poolsaared, neemed, pangad muuda

Alliots, Vesitükimaa, Lombimaa, Sõrve säär, Suurrahu, Kaavi nina, Nigunina, Loodenina, Ohessaare pank, Pitsernina, Tiidunina, Koplinina, Laitükk, Veiserahu, Siiasaar, Kuivasääre-maa (Pitkasääremaa), Suurrahu, Allinga nina, Läbara nina.

Sadamad, tuletornid muuda

Kaavi sadam, Mõntu sadam, Kaunispe sadam, Sõrve tuletorn, Loode tuletorn, Kaavi tuletorn.

Kaitsealad muuda

Hoiualad muuda

Maavarad muuda

Torgu vallas on registreeritud järgmised maavarade leiukohad:

Muinsuskaitse muuda

Ajaloomälestised muuda

  • II maailmasõjas hukkunute ühishaud Torgu kalmistul
  • II maailmasõjas hukkunute ühishaud Lõopõllu külas Kargi-Lõopõllu teeristil
  • II maailmasõjas hukkunute ühishaud Iide külas, Torgu vallamaja esisel haljasalal
  • II maailmasõjas hukkunute ühishaud Iide külas, Torgu-Iide teeristil
  • Jämaja kalmistu Jämaja külas
  • Torgu kalmistu Iide külas

Arheoloogiamälestised muuda

  • Kivikalme Sääre külas
  • Kabeliase Sääre külas
  • 8 kivikalmet Lülle külas
  • Kalmistu "Kalmuväli" Lülle külas
  • Kivikalme Laadla külas
  • Rahvapärimustega seotud kivi "Kuradikivi" Kaunispe külas
  • Muistsed põllud Lindmetsa külas
  • 3 kivikalmet Kaunispe külas
  • 3 kivikalmet Lindmetsa külas
  • Kivikalme Jämaja külas
  • Jämaja kirikuaed Jämaja külas

Arhitektuurimälestised muuda

Kunstimälestised muuda

Kõik vallas registreeritud kunstimälestised (22) on seotud Jämaja kirikuga. Mälestiste hulka kuuluvad:

  • Harmoonium (2 tk.)
  • Piibel
  • Kroonlühter (3 tk.)
  • Tornikell
  • Krutsifiks
  • Laualühter (2 tk.)
  • Ristimisvaagen
  • Veinikann
  • Oblaatide toos
  • Altarimaal "Aita mind, Issand"”, Fritzmatt, 19. saj (õli, lõuend)
  • Altarisein altarivõrega, 19. saj lõpp (puit, õlivärv)
  • Küünlajalg (2 tk.)
  • Epitaaf
  • Kantsel
  • Reljeef vapiga (2 tk.)
  • Reljeef "Maarja kuulutus", 16.saj. (dolomiit)

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Maakatastri statistika, vaadatud 17.10.2018.
  2. ↑ Statistikaamet, vaadatud 30.05.2017.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
  4. ↑ Kihelkonna valla, Kuressaare linna, Laimjala valla, Leisi valla, Lääne-Saare valla, Mustjala valla, Orissaare valla, Pihtla valla, Pöide valla, Salme valla, Torgu valla ja Valjala valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 "Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine" muutmine
  5. ↑ Kernu, Saksi, Kaiu ja Kiili valla eraldumisest Nissi, Kadrina, Juuru ja Saku vallast ning Torgu valla taastamisest (vastu võetud 11.03.1993)
  6. ↑ Salme lahing – tagasilöödud Saaremaa vallutuskatse?[alaline kõdulink] Eesti Ekspress, 14. september 2010
  7. ↑ "Saaremaa vanad kivikirikud: kes tegi?" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2014. Vaadatud 19. märtsil 2013.
  8. ↑ "Iura christianorum – Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks?" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13. aprill 2014. Vaadatud 19. märtsil 2013.
  9. ↑ Uluots , J. Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil. – Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetisi, 1989, 1, 9–22.
  10. ↑ "Territoriaalne kogukond ja selle juhtimise õiguslik korraldus" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. mai 2013. Vaadatud 19. märtsil 2013.
  11. ↑ G. Westermann, H. Feldmann, H. von Zur Mühlen: Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Volume 1, Böhlaw Verlag, 1985, lk 412
  12. ↑ Kogumik Saaremaa, vol 2 (ajalugu, majandus, kultuur), Koolibri 2007, lk 68
  13. ↑ http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=99&Itemid=133&lang=et
  14. ↑ http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=211&highlight=s%F5rve
  15. ↑ Leevi Häng. Sõrulased ei nõua võimatut. Rahva Hääl, 5. jaanuar 1993.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Torgu_vald&oldid=6350411"