Topeltartikulatsioon

Topeltartikulatsioon on keelte struktuuri üldine omadus, mis seisneb kahe tasandi ühikute olemasolus.

Topeltartikuleeritud süsteem koosneb suhteliselt väiksest hulgast tähenduseta elementidest (keeles foneemidest), mis kombineerudes moodustavad suure hulga tähenduslikke ühikuid (keeles morfeeme).

Topeltartikuleerituna võib vaadelda ka genoomi – see koosneb koodonitest, mis moodustavad geene.

Topeltartikulatsiooni mõiste võttis 1949. aastal kasutusele André Martinet.

Vaata ka muuda