Toomemägi

kõrgendik Tartus
"Toome" suunab siia. Perekonnanime kohta vaata artiklit Toome (perekonnanimi).

Toomemägi (ka Toome) on looduslik sälkorgudega piiratud neemkõrgendik Tartu linnas Emajõe ürgoru paremal kaldal. Toomemäelt on alguse saanud Tartu linn. Seal on asunud Tartu muinaslinnus ja piiskopilinnus, tänapäeval on seal Tartu toomkiriku varemed ja Tartu tähetorn.

Kaart
Toomemägi
Toomemäe pargi kaart
Toomemägi ja toomkirik droonilt. 2021. aasta juuli
Tartu toomkirik Toomemäel

Toomemäest üle vallikraavi jääb Kassitoome park, kus kunagises linna kruusa- ja liivakarjääris paikneb Kassiorg ehk Toomeorg.

Toomemägi koos Kassitoomega on looduskaitse all, kooslusena väga liigirikas, kaitstud 19,4 hektarise looduspargina ning osa Tartu vanalinna muinsuskaitsealast.[1]

Ajalugu muuda

Arvatakse, et millalgi 6.–8. sajandil tekkis Toomemäele varaseim eestlaste muinaslinnusTarbatu linnus, millest 11.–12. sajandil kujunes välja muinasmaakonna Ugandi üks kahest keskusest.[viide?] Tegu oli tüüpilise teetõkkelinnusega – nimelt oli Toomemäe lähikond (praeguse Laia tänava otsa juures) ainus paik, kus Võrtsjärvest Peipsi järve voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee. Mujal oli jõgi selleks sobimatute soiste kallastega.

1030. aasta paiku vallutas Tarbatu Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Vladimirovitš. Kiievi võim kestis 1061. aastani, mil linnuse vallutasid ja põletasid sossolid.[2]

Tarbatu vallutamine Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väe poolt 1224. aastal oli Liivimaa ristisõja Eesti alal peetud võitluste üks olulisemaid sündmusi. Samal aastal rajati muinaslinnuse varemetele kivist piiskopilinnus ning Toomemäest sai piiskopkonna keskus. Linnuse lähedale püstitati ka võimas Tartu toomkirik (tänapäeval varemeis). Toomemägi kannatas pildirüüste ja Liivi sõja ajal. Rootsi ajal toimusid Toomemäe ümber suuremahulised mullatööd, rajati mitu bastioni ja nendealust käiku, samuti süvendati mäge ümbritsevat vallikraavi.

 
Vana Anatoomikum, 1860. Louis Höflingeri litograafia

Praeguse tähetorni kohal asunud piiskopilinnus jäi varemeisse Põhjasõja ajal, misjärel selle varemed arvatavasti lammutati ehitusmaterjaliks. Pärast Põhjasõda rajas Vene sõjavägi mäenõlva linnapoolsesse külge püssirohukeldri. Tartu ülikooli taasasutamise järel 1802. aastal hakkasid Toomemäele kerkima ülikooli ehitised – näiteks klassitsistlik Vana Anatoomikum ja piiskopilinnuse asukohale Tartu tähetorn. Toomkiriku varemete kooriruumi osa kohandati Tartu ülikooli raamatukoguks.

Enamik Toomemäest on tänapäeval kaetud pargiga, millele pandi alus samuti 19. sajandil. Samast ajast pärinevad pooleldi kokku varisenud tehisgrott ja ehissillake. Nii ülikooli hoonete kui ka Toomemäe tollasel kujundamisel on olulist rolli mänginud arhitekt Johann Wilhelm Krause tegevus. 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pärinevad kaks jalakäijate silda: Ingli- ja Kuradisild.

Toomkirikust ida pool asub seal arvatavasti juba keskajal asunud kaev, mille J. W. Krause lasi puhastada ja varustada veetõsteseadega. Krause ehitatud rajatis pole säilinud. 1861. aastal uuendas arhitekt Karl Rathaus kaevu raketise ja ehitas selle ümber tuudorstiilis kaevumajakese, mis on tänaseni alles.

 
Kohvik Rotund

Tänapäeval tegutseb toomkiriku restaureeritud osas Tartu Ülikooli ajaloo muuseum, tornidesse on rajatud vaateplatvormid. Endise sünnitusmaja hoonesse on kolinud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond. Vana Anatoomikum on 2013. aasta suve seisuga restaureerimisel, misjärel sinna asub Tartu Ülikooli teaduse populariseerimise keskus. Tähetorn tegutseb teadusmuuseumi ning hobiastronoomia keskusena. Endise sõjaväehaigla hoones paikneb praegu Riigikohus. Kesklinna poolsel nõlval seisvas kunagises Ado Grenzsteini majas tegutses pikka aega Tartu Mänguasjamuuseum, mis nüüdseks on kolinud Lutsu tänavale; Grenzsteini majast on saanud taas elumaja. Mäe nõlva sisse ehitatud püssirohukeldris tegutseb sellenimeline restoran.

Uushooneid pole Toomemäele viimastel aastakümnetel kuigivõrd rajatud, ainus on 1990. aastatel toomkiriku lähedale ehitatud kohvik Rotund.

Mälestusmärgid muuda

Monumentidest paiknevad seal Kristjan Jaak Petersoni, Villem Reimani, Karl Ernst von Baeri, Ernst Bergmanni ja Friedrich Robert Faehlmanni kujud, samuti Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Johan Skytte monument ning ülikooli raamatukogu esimese direktori Karl Morgensterni aia, nn Area Morgensterniana tähis. Seal on asunud N. Burdenko monument (võeti maha 1990). Nõlval Laia tänava alguse kohal on 1982.a asunud Andrus Kasemaa ja Martti Preemi loodud mälestusmärk TÜ revolutsioonimeelsetele õppejõududele ja üliõpilastele.

Toomemäel asub ka Toomemäe ohvrikivi, mille autentsus ja päritolu on teadmata.

Toomemägi eesti kultuuriloos muuda

19. sajandil laialdaselt tõeseks peetud, kuid tõestamata hüpoteesi järgi oli Toomemägi enne Tartu toomkiriku ehitamist eestlaste pühapaik või hiiemägi. See hüpotees võib olla mõjutanud ka Toomemäe ohvrikivi identifitseerimist ohvrikivina, kuigi seda toetavaid muid arheoloogilisi ega folkloorseid allikaid ei ole.[3] Friedrich Robert Faehlmanni kunstmuistend "Vanemuise laul" ("Wannemunne's Sang") esitab väite, et Toomemäel kasvas püha hiis, justkui vaieldamatu üldtunnustatud tõsiasjana: "Da kam nun Alles zusammen, was Leben un Odem hatte, um unsern Domberg herum, auf dem ein heiliger Hain stand." ("Siis tulid kõik kokku, kel elu ja hing sees, meie Toomemäele, kus püha hiis kasvas.")[4] Toomemägi (ka Taaramägi või Taarapaik) on ka üks väheseid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eeposes "Kalevipoeg" mainitud looduslikke pühapaiku, mille asukoht on identifitseeritav.[5]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Toomemäe park". Keskkonnaportaal.
  2. Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 30–31
  3. Andres Tvauri 2001. Muinas-Tartu. Uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. Tallinn, Tartu: Ajaloo Instituut, Tartu Ülikool, lk 74-75.
  4. Friedrich Robert Faehlmann 1840. Esthnische Sagen. Verhandlungen der Gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat 1(1), lk 40.
  5. Ott Heinapuu. Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris "Kalevipoja" näitel. Keel ja Kirjandus 2019, nr 4, lk 270.

Välislingid muuda