Tiduvere

Tiduvere küla on hajaküla Märjamaa vallas. Küla loodepiiriks on Paeküla – Vana-Vigala tee.

Tiduvere
Pindala	17,48 km²
Elanikke	37 (31.12.2021)
EHAK-i kood	8208
Koordinaadid	58° 48′ N, 24° 18′ E

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vigala valda.

Läbi küla voolab Vigala jõgi, millesse Tiduveres suubuvad vasakult Tiduvere oja ja Ahjuvare oja.

Ajalugu

Vasallidel olid tihti allvasallid, kes andsid teenistustõotuse läänipidajale. Rüütliläänide kõrvale tekkisid lisaläänid. Ka Vigala vasallil Uexküllil oli allvasall, kellele kuulus Tiduvere küla. On arvata, et küla järele hakati allvasalli hüüdma Tiffeter ja Tiffter. Rootsi-aegsete veskite nimistus mainitakse 1696. aastal mõisaveskit Tiduvere (Tidofer) ja möldrit Jaani (Jahan). Tiduvere küla nime sel ajal ametlikes kirjades ei tarvitatud, selle asemel kasutati nime Reoküla (Reoküll). Rootsi-aegse maakaardilehe järgi asetses veski Sikenkose (praeguse Vana-Vigala) - Konuvere jõe põhjapoolsel kaldal. Vene-aegsetel kaartidel on veski märgitud jõe lõunapoolsele kaldale, kus ka veski tõepoolest asetses. 20. sajandi teisel aastakümnel, pärast veski rentnike surma hakkas veski hävinema ning Eesti Vabariigi maareformi järel asus kohale uus maaomanik puht põllumehena ja veski lagunes koos paisuga.

Endises veskis töötas lühemat aega koorejaam. Uus ajajärk tuuleveskite ehitamisel algas talude päriseks ostmise järel. Tiduvere veski mölder Jaan Iidel ostis enesele Nurtust Tõnu talu ja püstitas 1895. aastal Hollandi tüüpi ja kahe paari kividega tuuleveski. Peale jahvatustööde seati sisse veele kanga uhtumine, sindlilõikus ja latisaagimine. 1928. aastal pandi tööstus naftamootori jõul käima. Teise maailmasõja puhkedes jäi veski mootoriõli puudusel seisma.

19. sajandi lõpul asutati vesiveskite juurde, ühisesse hoonesse jahuveskiga, villakraasimise ja kanga uhtumise ning värvimise vabrikud. Esimesena seati Vana-Vigalas Tiduvere jahuveskisse villakraasimismasinad üles. Sellele järgnesid kangauhtumine ja värvimine. Nende tööde peale kutsuti oskustöölised. Vesiveski üleviimisega mõisa juurde likvideeriti villatööstus.

Esimesi kirjalikke teateid Vigala kõrtsidest on säilinud Rootsi ajastust. 1696. aastal mainitakse Tiduvere ja Tamme kõrtse. Tiduvere kõrtsi asukohaks on maakaardilehel märgitud Vana-Vigala jõe põhjapoolne kallas Tiduvere veski kohal talude läheduses. 1837. aastal täiendati Vigala kõrtside võrku veelgi. Kuna Tiduvere kõrtsi enam ei esine, peab arvama, et see viidi jõekaldalt ja küla keskelt kaugemale heinamaade taha.

Esimesed vaestemajad (seegid) asutati Vigalas 1843. aastal, need asutas parun Boris von Uexküll. Kui 1853–1863 talumaad krunti aeti ja tillukesed kohad ühte liideti, jäi valla peale kümmekond elumaja (rehetuba) vabaks elanikest. Uexküll andis tühjad tasuta vallavalitsusele tarvitada tingimusega, et vald neisse paigutaks oma töövõimetud ja vigased elanikud, kellel puudusid otsesed toitjad ja hoolekandjad. Vallavalitsus avaski vaestemajad Paisuotsa-Tiduvere külas.

19. sajandil oli kõrts ka küla kirdepiiril samale mõisale kuulunud Tollisoo kõrts.

1931–1968 läbis küla lõunaosa Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee, mille tegevuse algaastail oli Vigala jaama Konuvere peatuste vahel ka Tiduvere peatus (teivasjaam).

2002. aastal loodi küla arendamiseks mittetulundusühing Põrgupõhja, mille eesmärk on arendada külaelu piirkonnas ning luua kohalike ettevõtjate ja rahvusvahelise raha toel Vigala Roheline Energiakeskus.

Talud

Liisa, Laasi, Karja-Mihkli, Sunda, Veski, Ahovere, Pärna, Töngi, Alasi, Kärneri, Kaunismaa – Uuetoa.

Kirjandus

• M. Aitsami käsikiri „Vigala kihelkonna ajalugu“
• Tiduvere küla arengukava 2001–2005