Tiberius II
Tiberius II Konstantinos (kreeka keeles Τιβέριος Κωνσταντῖνος; umbes 520 – 14. august 582) oli Bütsantsi keiser 578. aastast kuni surmani. Kaasvalitsejana oli ta võimul juba 7. detsembrist 574, kandes tiitlit caesar.
| Tiberius II Konstantinos | |
|---|---|
 Tiberius II solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 26. september 578 – 14. august 582 | |
| Eelnev | Justinus II |
| Järgnev | Mauricius |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
umbes 520 Traakia |
| Surmaaeg |
14. august 582 Konstantinoopol |
| Abikaasa | Anastasia |
| Lapsed | teadmata, Konstantina, Charito |
Tiberius alustas karjääri sekretärina. Caesariks saamise ajal oli ta keisri ihukaitsjate ülem.[1]
Ta oli ta pikk ja kena mees, kelle kohta on öeldud, et väliselt sobis ta ideaalselt keisriks. Tal olevat olnud ka hea süda. Üldiselt meeldis ta kõigile, kuid kõige enam meeldis ta keisrinna Sophiale, Justinus II abikaasale.[1]
Keisrina on Tiberius II iseloomustatud heldekäelisena. Juba kaasvalitsejana jagas ta sõjaväele suuri summasid. Keiser olevat öelnud: "Milleks nii palju kulda, kui ümberringi valitseb nälg." Selle heldekäelisuse taga võis olla ka soov võita sõjaväe populaarust. Selline lahkus tegi toonase keisri Justinus II ja Sophia ärevaks ning nad määrasid Tiberiusele aastase eelarve. Hiljem vastas Tiberius Sophia etteheidetele kulutuste osas nii: "Ma jagan vaid seda, mis on kogutud ebaausal teel, röövimise ja väljapressimisega, ning ei taha sellest varandusest enesele jätta mitte midagi."[1]
Keisrinna Sophia vandenõu muuda
Tiberius oli abielus Anastasiaga ning neil oli kaks tütart. Kui Tiberiusest sai kaasvalitseja, nõudis Justinus, et ta tooks oma pere Konstantinoopolisse, kuid Sophia intriigide tulemusel ei leitud neile palees kohta. Kui sai selgeks, et Justinusel pole enam kaua elada jäänud, alustas Sophia läbirääkimisi atriarhiga, kuid Sophiale ootamatult keeldus Tiberius temaga abiellumast. Seejärel tegi leskkeisrinna ettepaneku, et Tiberius abielluks tema tütrega, kuid ka see lükati tagasi. Keisriks saades lubas Tiberius Sophial säilitada kõik tiitlid ja jääda elama paleesse, kuhu toodi nüüd ka uue keisri perekond.[1]
Sophia ei suutnud uuele keisrile andestada ega olukorraga leppida, teda oli alandatud. Sophia tõi Tiberiuse troonile, kuid jäi ise sisuliselt kõigest ilma. Leskkeisrinnal tekkis plaan keisri kukutamiseks, mis pidi jõustuma 580. aastal, ajal, mil keiser oli linnast lahkunud. Tiberiuseni jõudsid teated riigipöördekatsest ning ta pöördus kiiruga Konstantinoopolisse tagasi. Pealinna jõudnuna käskis ta Sophia arreteerida, tema vara konfiskeerida ning tema heaks töötanud inimesed erru saata. Kuna Sophia oli sündinud pärast 530. aastat, oli ta selleks ajaks ligi 50-aastane. Ta elas kuni oma surmani pärast 600. aastat pideva järelevalve all eraisikuna.[1]
Valitsemisaeg muuda
Valitsema asudes oli Bütsants viletsas seisus. Justinus II ebaõnnestunud välispoliitika oli riigi viinud sõjajalale peaaegu kõikide naabritega. Samal ajal olid kümneid aastaid kestnud kulutused ehitusele ja sõjandusele tühjendanud riigikassa. Omaaegne Justinianus I püüdlus taastada Rooma impeeriumi lääne suunas oli puht ideoloogiline, praktilist kasu sellest ei tulnud, vaid see nõudis tohutuid materiaalseid ja inimressursse. Keisririigi vaatepunktist oli impeeriumile palju suuremaks ohuks idasuund ning seda ka Tiberius II mõistis. Veel sai ta aru, et riigil pole jõudu kahel rindel võitlemiseks ning ta otsustas ida kasuks. Ta keeldus ka Rooma senati abipalvest ja saadikute toodud kullast, öeldes: "Kasutage seda kulda ise vägede värbamiseks." Tiberiusel polnud sõjalisi väljavaateid ning seetõttu pöördus ta tagasi traditsiooniliste diplomaatiliste võtete juurde, mis tähendas kavaluse kasutamist ning vastaste ära ostmist kullaga. Ühtlasi tähendas see ka loobumist Justinuse-aegsest jõule panustamisest.[1]
580. aasta kevadel puhkesid Konstantinoopolis ulatuslikud ususallimatusest tingitud rahutused. Keisrit süüdistati selles, et ta suhtub liiga sallivalt paganlusse. Kuigi kristlus oi olnud juba sajandeid riigiusk, esines ikka veel vanade jumalate kummardajaid. Näiteks olevat keegi korraldanud linnas ohvritalituse Zeusile, või oli keegi kasutanud Jeesuse kuju, mille juurde oli sätitud Apollo. Keiser aga ei pööranud sellistele paganlikele ilmingutele tähelepanu. Peagi kasvas see rahulolematus üles tõeliseks mässuks, mille käigus purustas rahvamass vanglaväravad. "Milleks karistada kristlasi, kui paganad on vabaduses?" leidsid mässajad. Viimaks piirati sisse ka keisripalee ning Tiberiusel ei jäänud muud üle kui lubada, et ketsereid karistatakse.[1]
Tervise halvenemine, järeltulija ja surm muuda
Vaatamata suhteliselt noorele eale tabasid Tiberiust sageli melanhoolia hood, mille ajal tundis ta surma lähenemist. See pani ta mõtlema järeltulija peale. 582. aastal otsustas ta panna oma vanema tütre Konstantia paari väepealik Mauriciusega.[1]
Mõne aja möödudes halvenes keisri tervis järsult. Väidetavalt oli selle põhjuseks mingitest marjadest saadud toidumürgitus. Järjepidevuse säilitamiseks määras Tiberius oma järeltulijaks Mauriciuse. Keisri väga viletsa tervise tõttu viidi tseremoonia läbi lihtsustatud variandis. Selleks ajaks oli Tiberiuse olukord nii vilets, et keiser ei suutnud enam rääkida ja kõne esitati tema nimel. Selle sisu olevat olnud järgmine: "Et sa oled filosoof, siis arvesta, et valitseja rõivad on vaid kalts, millesse sa oled mähitud, ja vääriskivid sinu kroonis ei erine millegi poolest kivikestest, mis lamavad mere kaldal. Ning keisri sau ei räägi mitte õigusest vabalt tegutseda, vaid õigusest elada hiilgavas orjuses." Niisiis oli Tiberiuse arvates keisri saatus olla vaid riigi ori. Järgmisel päeval, 582. aasta 14. augustil Tiberius II suri.
Bütsantsi traditsioonis peeti teda heaks keisriks. Ta olevat saavutanud suure populaarsuse oma hea iseloomu tõttu. Legendi järgi avanesid Tiberiusele tänutäheks headuse eest aarete peidukohad ning selle raha ta kulutaski vaestele.[1]
| Eelnev Justinus II |
Bütsantsi keiser 578–582 |
Järgnev Mauricius |