Teravkaar

Teravkaar on kahest punktist konstrueeritud kaarekuju, mille puhul kaare küljed kaare lagipunktis ühinedes moodustavad nurga (erandlikuks teravkaareks on rohkem kui kahest punktist konstrueeritud tuudorkaar). On üks keskseid gooti arhitektuuri tunnuseid^[1].

Teravkaare kandesurve on suunatud vähem külgedele ja rohkem ülevalt alla kui ümarkaarel. See võimaldab ehitada kergemaid müüre kui ümarkaart kasutades.

Konstrueerimine muuda

Teravkaare kuju määrab kaarekülgede raadius. Tavalisel gooti kaarel võrdub kaare raadius ava laiusega, kõrgendatud teravkaarel ehk lantsettkaarel on kaare raadius suurem ava laiusest ja kui teravkaarel on kaare raadius väiksem kui ava laius, on kaarel veidi masajad proportsioonid. Eesti keskaegses arhitektuuris on palju kasutatud viimati nimetatud varianti, madaldatud teravkaart.

Võrdkülgsel kolmnurgal konstrueeritud gooti teravkaar
Reimsi katedraali kooriruumi aken. Kaare lähtejoon kulgeb ehisraamistiku roseti keskelt
Kõrgendatud teravkaar ehk lantsettkaar
Madaldatud või laiendatud teravkaar, kaarte keskpunktid asuvad lähtejoonel ava sees

Ajalugu muuda

Varaseimad teravkaared ajaloos esinevad islamimaade arhitektuuris^[2], 8.–9. sajandil, kust need jõuavad Bütsantsi arhitektuuri ja Sitsiilia normanni kuningriikide – teravkaar on 12. sajandi Sitsiilia romaani ehitistes nagu Monreale toomkirik – vahendusel^[3], samuti ka ristisõdade ajajärgu kultuurikontaktide kaudu, Euroopa arhitektuuri^[4]. Siiski, bütsantsi-aegne Karamagara sild 5.–6. sajandist on teravkaarne ja vanima teravkaart kasutava ehitisena^[5] ajaliselt varasem kui islami arhitektuur, nii et teravkaare algupära täpne lokaliseerimine jääb vaidlusobjektiks.

Lääne-Euroopa arhitektuuris rakendab teravkaart esimesena Burgundia romaanika, 1088. aastal alustatud Cluny III kloostrikiriku arkaadides ja võlvis on juba teravkaared^[6]^[7]. Paljud 12. sajandil püstitatud Burgundia ehitised järgivad selle kiriku eeskuju. Saint-Denis' basiilika, mida loetakse esimeseks gooti ehitiseks, püstitati samuti 12. sajandi esimesel poolel. Prantsusmaalt levis gooti teravkaar kõikjale Euroopasse, umbes 1200. aasta paiku jõudis see Saksamaale, kus kestis 16. sajandi hilisgootikani. Eesti 13.–16. sajandi arhitektuur kuulub Saksamaa ehituspärandisse ja -koolkondadesse ja järgib emamaaga sarnaseid arengujooni.

Renessanssarhitektuuris ja hilisemates ehitustiilides kadus teravkaar täiesti käibelt, kuid elas läbi uue tõusu historitsistlikes neostiilides.