Tehnoloogiline teater

Tehnoloogiline teater on teatri liik, mis kasutab laval kõikvõimalikke tehnilisi elemente lisaks sellistele klassikalistele väljendusvahenditele nagu näitleja, lava-, heli- ja valguskujundus.

Masinate funktsioonidest saab omaette tähendustasand ja märgisüsteem, mis paralleelselt klassikaliste vahenditega edastab lavastuse ideid, meeleolu ja lugu. Tehnoloogilises teatris ei ole tehnoloogia vahendavas ega muid lavastuskomponente toetavas funktsioonis, vaid keskses funktsioonis kogu lavastuse olemuses ning tehnoloogia kasutamine on iseseisval ja nähtaval kohal. Tehnoloogilise teatri eesmärk on jõuda publikuni läbi tehnilise vahendi, näiteks haigettegeva helitugevuse, silmipimestava valguse või tehnilise masina.

Tehnoloogiline teater on eesti teatri kontekstis iseseisvalt kujunenud mõiste. Eesti meedia hakkas lavastuste tehnoloogiliste vahendite kasutamisele intensiivsemat tähelepanu pöörama alates Von Krahli teatri lavastustest „Eesti mängud. Pulm“ (1996) ja „Libahunt“ (1998). Seoses nendega kasutas Andrus Laansalu esimesena tehnoloogilise teatri mõistet. Eestis on grupp tegijaid, kes on selle võtnud oma tähelepanu keskpunkti. Nende hulgas on praegu aktiivsed Andrus Laansalu/Andreas W, Erik Alalooga, Taavet Janseni, MIMprojecti ja Henri Hüti.

Mujal maailmas sai tehnoloogiline teater alguse 1980. aastatel, mil seoti kunst, tehnoloogia ja näitemäng, kasutades erinevaid sidevahendeid, näiteks arvutit, faksi ja telefoni. Arvuti tekkimine mõjutas enim tehnoloogilise teatri arengut. Esimesed katsetajad olid Fluxus grupp ja John Cage.

Kirjandus

• Evelyn Raudsepp. Tehnoloogiline teater Eestis 1996–2013, Tartu Ülikooli bakalaureusetöö, 2013
• Tehnoloogiline teater Eestis. 1.osa, Youtube, 7. mai 2012
• Tehnoloogiline teater Eestis. 2. osa, Youtube, 7. mai 2012
• en:Digital theatre