Teema ja reema tähistavad keeleteaduses lause teatestruktuuri elemente. Teema-reema liigenduses jaguneb lause teatestruktuur teemaks, mille kohta midagi teatakse, ja selleks, mida teema kohta teatatakse või teada saadakse, ehk reemaks.[1] Eristuse võttis esimesena kasutusele tšehhi keeleteadlane Vilém Mathesius ja laiema tuntuse omandasid mõisted Praha koolkonna kaudu.

Eesti keel muuda

Eesti keeles eristab teemat ja reemat sõnajärg, kus teema paikneb lause alguses ehk enne reemat. Normaallausetes on teema ühtlasi grammatiline subjekt ja tavaliselt ka tegevussubjekt, näiteks:

  • Jaan ehitab suvilat.

Mittenormaallauseis vormistub teema määruse või sihitisena, näiteks:

  • Jaanil on suvila.
  • Jaani huvitab suvila.

Kuna teema väljendab teate tuntud osa ja reema tundmatut, on teema ja reema roll oluline lausete teatestruktuuri sidumisel tekstiks. Lausete teatestruktuurid seostuvad tekstis põhiliselt kaht moodi[2]:

  • laused koonduvad teema tähenduse põhjal seotud rühmadesse, näiteks: Kass magas voodil. Ta oli seal juba tunde maganud. Kassid magavad üldse palju;
  • laused ahelduvad nii, et lause teema on seotud eelmise lause reemas väljendatud sisuga, näiteks: Õue sõitis auto. Autost tulid välja kaks meest. Meeste näod olid mornid.

Mõnikord ei pea teemat enam uuesti täpsustama, kuna see selgub kontekstist, näiteks:

  • Ma ärkasin täna vara. Pesin end ja sõin putru.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. M. Erelt, Eesti keele süntaks: Sissejuhatus. Öeldis. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid, 2013. § 19
  2. M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. § 630.