Teaduskommunikatsioon
Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. |
Artiklis puuduvad viited. (August 2018) |
Teaduskommunikatsioon on suhtlus teadusega seotud teemal, mille eesmärk on tutvustada teadust ühiskonnale ja luua eeldusi selle tihedamaks lõimumiseks ühiskonda. Olulised teemad, mida käsitletakse, on näiteks teaduse toimimise loogika, teadlase töö eripära, teadussaavutused ja nende väärtus jmt. Teaduskommunikatsioon võib olla kas ühe- (nt teadusuudiste edastamine, teadussaavutuste vahendamine avalikkusele) või mitmesuunaline (nt teadlaste ja ettevõtjate dialoog, „õpilane küsib, teadlane vastab“). Samuti võib eristada teaduskommunikatsiooni laiemate erialaväliste sihtrühmadega, kus teadlased või teaduskommunikatsiooni spetsialistid on dialoogis mitte-ekspertidest ühiskonnaliikmetega. Teaduskommunikatsioon hõlmab ka erinevate erialade teadlaste omavahelist suhtlust.
Teaduse populariseerimine on teaduskommunikatsiooni vorm, mille eesmärk on muuta teaduslik maailmavaade üldarusaadavaks ning ühiskonnas tuntuks ja hinnatuks. Teadust populariseeritakse näiteks teaduse ja teadussaavutuste laiemale avalikkusele mõistetavaks tegemise, teadlaskarjääri võimaluste selgitamise ning teadlase ja inseneri töö tutvustamise ning nende elukutsete vastu huvi äratamisega. Terviklik teaduskommunikatsioon, sh teaduse populariseerimine suurendab teaduse ühiskondlikku mõju.
Teaduskommunikatsioon toob teadlaskonna loodud teadmised ja uurimistulemused nendeni, kes seda ühiskonnas vajavad. Sageli tegelevad teaduskommunikatsiooniga teadlased ise, kuid see on viimasel aastakümnel arenenud iseseisvaks erialaseks tegevuseks.
Teaduskommunikatsioon hõlmab kõike, mis jääb sama eriala teadlaste vahelisest suhtlusest kuni teadusteemade avalikkusele vahendamiseni, olgu selleks publitseerimine eelretsenseeritavates rahvusvahelistes ajakirjades, populaarteaduslikud artiklid ja esinemised avalikkusele, aga ka teadlaskonna esindamine ekspertrühmades poliitika kujundamisel.
Teaduskommunikatsiooni sihiks on ühiskond tervikuna, alustades kodanikust kuni ärimaailma, sotsiaalse innovatsiooni ja kõrgeima poliitilise otsustamise tasandini.
Avalikkusele võib teadust vahendada paljude kanalite kaudu. Näidetena võib välja tuua ajakirjad (Horisont), veebiportaalid (ERR Novaator), teaduskeskused (Teaduskeskus Ahhaa, Energia avastuskeskus), muuseumid (Tartu Ülikooli Loodusmuuseum), televisiooni- ja raadiosaated, populaarteaduslikud filmid, teadusfestivalid (Teadlaste öö festival), samuti mõttekojad ja akadeemilised institutsioonid, mis oma igapäeva tegevustega toetavad informatsiooni levitamist ja kasutamist. Üha enam teadlasi kasutab sotsiaalmeedia kanaleid enda ja kolleegide teadusteemade vahendamiseks.
Teadus on sisemiselt pidevalt kommunikatsiooniga tegelenud, kuid sihtrühmaks on olnud ennekõike teised teadlased ning seetõttu on ka kommunikatsiooni keel olnud valdavalt erialaspetsiifiline. Teaduse vahendamine laiemalt aga nõuab, et mõistetaks paremini uusi ja erinevaid sihtrühmi, kellele teadustulemusi tutvustatakse.
Viimastel aastatel on teaduskommunikatsioon suundunud ühesuunalisest teadlikkuse tõstmisest ja teadusinfo levitamisest dialoogiks teadlaskogukonna ja ühiskonna vahel. Interaktiivsel teaduskommunikatsioonil on võtmeroll teadussaavutuste kasutamisel[viide?] ja teadvustamisel ühiskonnas.