Tartu piiramine (1656)
Tartu piiramine oli 1656. aastal Moskva tsaaririigi vägede sõjaline operatsioon Rootsi kuningriigi valduses olnud Lõuna-Eesti strateegilise sõjalise kaitsepunkti Tartu vastu ajavahemikul 28. juuli – 13. oktoober 1656. aastal.
| Tartu piiramine (1656) | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise Põhjasõja Vene-Rootsi sõjast Liivimaal | |||
| Toimumisaeg | 28. juuli–13. oktoober 1656 | ||
| Toimumiskoht | Liivimaa | ||
| Tulemus | Tartu vallutamine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
.svg){kind=small}
Sõjaline olukord 1656. aastal muuda
1654. aastal algas Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel Ukraina ja Lõuna-Venemaa territooriumite pärast Poola-Vene ehk Kolmeteistkümneaastane sõda.
.jpg)
Venelaste ülekaalukad väed sisenesid, kokkuleppel Ukraina kasakate hetmani Bogdan Hmelnõtskiga, Ukrainasse ja Leedu Suurvürstiriiki. Kasutades Vene vägede pealetungi otsustas kuningas Karl X enne ise kogu läänepoolse Poola vallutada. Rootsi väed liikusid 1655. aastal Ees-Pommerist ja Liivimaalt Rzeczpospolita aladele ning vallutasid kiiresti enamiku Moskva vägede poolt alistamata jäänud aladest ja Karl kuulutas end ka (Radziwillide toetusel) Leedu suurvürstiks.
Pikemalt artiklis Uputus (Poola)
1654. aasta 17. mail kuulutas Vene tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning alustati Vene vägede viimist Rootsi Liivimaale. Vene tsaar, Aleksei Mihhailovitš suundus peavägedega Riia suunas, kõrvalmanöövrina suundus aga vürst Aleksei Trubetskoi abivägedega Tartu suunas, kuna Tartu oli strateegiline kaitsepunkt Lõuna-Eestis, mille vallutamise järel oleks olnud vaba liikumine teistesse Eesti- ja Liivimaa piirkondadesse: Narvale, Viljandile ja ka Tallinnale.
1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Ingerimaal Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet.
1656. aastas juulis asusid Vene väed sõjakäigule Pihkvast ning teel Tartu suunas vallutasid 21. juulil 1656 Vastseliina kindluse.
Piiramise algus muuda
Ööl vastu 28. juulit 1656 jõudsid Vene eelväed Tartu juurde ning põletasid ümberkaudsed külad, 28. juuli päeval tulid vene väed linna müüride alla ning seadsid oma suurtükipatareid üles Tähtvere ja Riia mäele ning hakkasid sealt linna pommitama. 12. augustil ehitasid nad Narva mäele kolmanda suurtükiväepatarei ning sellega oli linn kõikjalt sisse piiratud. Rootsi vägede valdusse jäi aga Emajõgi ja neile kuulus ka Vana-Kastre piiskopilinnus.
12. august 1656, vallutasid vene väed Emajõel asunud Vana-Kastre vesilinnuse ning sellega langes veetee Pihkvast Tartusse venelaste kontrolli alla.
Piiramine muuda
Augustis läks olukord sissepiiratud Tartus üha raskemaks ja L. Fleming palus Läänemere provintsides paiknenud vägede ülemjuhatajalt Magnus Gabriel De la Gardielt abi. Too oli aga Riias piiramisrõngas ega saanud teda aidata. Eestimaa kuberner Bengt Klasson Horn koondas Põhja-Eestist Paidesse 500-600 sõdurit ning alustas 16. augustil nendega liikumist Tartu poole, lootes ootamatult vallutada Raadi mõisa juures oleva Vene sõjalaagri, kuid venelased said tema liikumisest teada ja tõid laagrisse juurde veel 1000 meest. Seetõttu ei saanud Horn linnani välja murda ja taandus.
21. septembril esitasid venelased linnale alistumisettepaneku, L. Fleming arutas ettepanekuid raega ning lõpuks jõuti seisukohale, et vastupanu tuleks jätkata ja Fleming leidis, et vastupanu tuleks osutada kuni venelaste tormijooksuni.
Eestimaa kuberner Bengt Klasson Horn koos oma sugulase, Rootsi Ingeri kuberneri Gustaf Horniga tegi katset aidata piiratud Tartut. Vene väed olid oktoobri alguseks Ingerimaalt taandunud ning seega avanes võimalus seal olnud vägesid Tartu aitamiseks kasutada. Bengt Klasson Horn oli aga vahepeal kogunud tuhatkond sõjaväelast ning liikus nendega 5. oktoobril vaid miili kaugusele Tartust.
Vene vägede suuremate väeosade lähenemisel pidi aga Bengt Klasson Horn taanduma, ta liikus Laiuse juurde, kuhu asus koondama uusi vägesid, et uuesti Tartu vabastamist proovida. 3. oktoobril edastati talle L. Flemingi kiri infoga, et venelased kavatsevat Pärnut ja Tallinna piirata ja et ta ise on alustanud venelastega läbirääkimisi, mispeale liikus Horn Tallinna kindlustama.
Kapitulatsioon muuda
12. oktoobril sõlmis Tartu väepealik Lars Fleming venelastega alistumislepingu. Alistumisleping oli rootslastele üpris suuremeelne: nende vägedel lasti vabalt linnast lahkuda, laskemoona ja provianti kaasa võttes. Samuti võisid linnast lahkuda ka kodanikud ja teised, kes Vene võimu alla jääda ei soovinud, kogu oma vara kaasa võttes. Seda vara, mida kohe kaasa võtta ei saadud, võis ka hiljem ära vedada. Linnale lubati usuvabadust ja kaubandusprivileegide säilimist.
13. oktoobril marssisid Vene väed Tartusse sisse.
Välislingid muuda
- А.Н.Лобин, Н.В.Смирнов, Борба за Юрев–Ливонский в годы Русско–Шведской войны (1656–1658)