Tamara de Lempicka

Tamara de Lempicka (16. mai 1898 Varssavi – 18. märts 1980 Cuernavaca) oli poola kunstnik, kelle aktiivne tegutsemisaeg jäi 1920. ja 1930. aastatesse. 

Tamara de Lempicka
Sünninimi	Tamara Rosalia Gurwik-Górska
Sündinud	16. mai 1898 Varssavi
Surnud	18. märts 1980 Cuernavaca
Rahvus	poolakas
Haridus	Académie Ranson
Tegevusala	kunstnik
Kunstivool	art déco
Tuntud teoseid	"Autoportree. Tamara rohelises Bugattis"
Mõjutatud	André Lhote, Jean-Auguste-Dominique Ingres, Maurice Denis
Tunnustus	esikoht rahvusvahelisel kaunite kunstide näitusel Bordeaux's (1927), pronksmedal rahvusvahelisel näitusel Poolas (1929)

Lempicka on tuntud ühe silmapaistvama art déco kunstivoolu esindajana maalikunstis. Tema loomingusse kuuluvad peamiselt kõrgklassi rikkurite portreed ja naisaktid, mis on teostatud talle omase luksuslikkuse, glamuuri ja ülimalt stiliseeritud elegantsiga.

Elulugu

1898–1917

Lempicka sündis 16. mail 1898 Varssavis, mis sel ajal kuulus Vene impeeriumi alla. Tema isa oli Boris Gorski, kes töötas vandeadvokaadina ühes Prantsuse kaubandusettevõttes. Ema oli Malvina Gorska (neiupõlvenimega Decler), rikkast perekonnast pärit seltskonnadaam, kelle haridustee kulges välismaal. Lempicka oli pärit jõukast perest, seega omandas ta juba noorena luksusliku maitse, mis hiljem väljendus nii tema kunstis kui ka eraelus. Tal oli vanem vend Stancyk ja noorem õde Adrienne. Tamara oli juba lapsena väga iseteadliku ja domineeriva iseloomuga. Kui ta oli kümne aastane, tellis tema ema ühelt tuntud kunstnikult portree Tamarast ja ta õest. Tamarale tundus aga ühe koha peal püsimine piinavana ning samuti polnud ta rahul ka lõpptulemusega. Olles kindel, et ta suudab teha paremini, sundis ta oma õe poseerima, et temast ise portree luua. See töö meeldis Tamarale muidugi rohkem kui kunstniku tehtud.

1911. aastal saatsid Tamara vanemad ta internaatkooli Lausanne'i linna Šveitsis. Internaatkoolis veedetud aeg ei meeldinud talle ning ta otsustas teeselda haigust, mille tõttu sai loa koolist lahkuda. Koos vanaemaga, kellele oma lemmiklapselast hellitada meeldis, asusid nad reisile Itaaliasse, kus Tamara avastas armastuse kunsti vastu. 1912. aastal vanemad lahutasid ning ema abiellus uuesti teise mehega. Tamara pöördus tagasi internaatkooli, kuid protestiks ema uue abielu vastu keeldus veetmast suvevaheaegu perega. Selle asemel veetis ta aega jõuka tädiga Stefaga, kes elas Peterburis koos miljonärist pankuriga. Selline jõukas eluviis aitas Tamaral mõista, kuidas ta tahab elada ja milline peaks olema tema tulevik.

Peterburis aega veetes tutvus Tamara tuntud Poola advokaadi Tadeusz Łempickiga (1888–1951), kellesse 16-aastane neiu armus. Tamara pankurist onu pakkus mehele suurt kaasavara ning 1916. aastal abiellus paar Peterburis Malta ordu kabelis. 1917. aasta Vene revolutsiooni käigus arreteeriti Tadeusz bolševike poolt. Tamara pani mängu kõik oma võlud ja tutvused, et leida oma mees vanglast ja ta sealt vabaks päästa. Edasi reisis paar Kopenhaagenisse, sealt Londoni ja lõpuks Pariisi, kus oli varjupaiga leidnud ka Tamara pere.

1918–1939

Pariisis sündis paaril tütar Kizette, kes niigi rahalistes raskustes noortele veel finantsilisi kohustusi tekitas. Tadeuszil oli raske tööd leida ja Tamara otsustas õe soovitusel maalikunstnikuks hakata. Lempicka esimesed maalimistunnid toimusid Académie Ransonis, kus tema õpetajaks oli Maurice Denis. Denis oli väga metoodiline õpetaja, kelle käe all omandas Tamara oskuse luua hiljem hästi ja puhtalt struktureeritud pilte. Lempicka lõpliku stiili omapära kujunes aga perioodil, kui teda juhendas André Lhote. Tamara esimesed teosed oli portreed tütar Kizettest ja naaber Ira P-st. Esimese maali müüs ta Galerii Colette-Weil kaudu, mis andis talle võimaluse esitleda oma loomingut salongide Salon des independents (Sõltumatute salong), Salon d'automne (Sügissalong) ja Salon des moins de trente ans (30-aastaste kunstnike salong) näitustel. Müüdud portreed võimaldasid Tamaral jätkata meelepärast luksuslikku eluviisi. Ta reisis palju, peatus kõige paremates hotellides ning ümbritses end tuntud kirjanike ja kunstnikega.

Tamara de Lempicka sai tuntuks portreedega, mis kandsid art déco stiili eripära. Prantsusmaalt alguse saanud dekoratiivkunsti suund art déco oli osa eksootilisest, seksikast ja glamuursest Pariisist, vastates hästi Tamara elustiilile ja kunstilaadile. Tema loomingus toimus läbimurre 1925. aastal, kui art déco liikumine tuule tiibadesse sai. Ta esitles oma maale nii salongis Salon des Tuileries (Tuileries' salong) kui ka Salon des femmes peintres (Naiskunstnike salong). Tema maalid jäid silma ameerika ajakirjanikele Harper's Bazaarist ja teistest moeajakirjadest. Samal aastal toimus ka tema loomingu esimene suur väljapanek Itaalias, mille organiseeris krahv Emmanuele Castelbarco. Selle näituse jaoks maalis Lempicka 28 uut teost kuue kuuga. Itaalia reisi ajal kohtus ta oma uue armukese Maruis Sommi Picenardiga ning ka kuulsa itaalia näitekirjaniku Gabriele d'Annunzioga. D'Annunzio soovis, et Tamara temast portree maaliks, kuid samas soovis ta naisega ka armuafääri alustada. Mees kutsus selleks Tamara oma villasse Garda järve ääres, kuid ei portree ega ka armuafäär saanud selle külastuskäigu jooksul realiseeritud. 1927. aastal võitis Tamara esikoha rahvusvahelisel kaunite kunstide näitusel Bordeaux's (Exposition Internationale des Beaux Arts in Bordeaux) tütre portreega "Kizette rõdul". See oli tema esimene suurem auhind. 1929. aastal pälvis ta samuti Kizettest tehtud portree eest pronksmedali rahvusvahelisel näitusel Poolas. Kahe sõja vahelisel ajal maalis Lempicka portreesid kirjanikest, meelelahutajatest, kunstnikest, teadlastest, ettevõtjatest ja Ida-Euroopa pagendatud aadlikest. Tema tütar Kizette de Lempicka-Foxhall on kunstniku biograafias öelnud nii: "Ta maalis neid kõiki, rikkaid, edukaid, kuulsaid – eliiti." Lempicka tööd tõid talle kriitikat, tunnustust, sotsiaalset kuulsust ja märkimisväärset rikkust.

1928. aastal lahutas Tamara abielu Tadeusz Łempickiga. Samal aastal kohtus ta endise Austria-Ungari paruni Raoul Kuffneriga, kes tegeles ka kunsti kogumisega. Kuffner tellis Tamaralt oma armukese, hispaanlannast tantsija Nana de Herra portree. Hiljem oli armusuhe paruniga ka Lempickal endal.

1929. aastal maalis Lempicka oma tuntuima teose "Autoportree. Tamara rohelises Bugattis". See oli mõeldud saksa moeajakirja Die Dame esikaanepildiks. Autoportreel kujutab Tamara ennast rohelise Bugatti roolis, kandmas nahkseid kindaid, kiivrit ja lendlevat halli salli ümber kaela. Tema olek on külm, temast õhkub jõukust ja ligipääsmatust, ning tema pehmelt üleolev pilk näitab iseseisvust ja rahulolu. Kuigi teosel on Tamara ennast kujutanud Bugatti roolis, sõitis ta argielus ringi hoopis pisikese kollase Renault'ga. Siiski ei omanud see asjaolu Tamara jaoks olulist rolli, tähtis oli tema sõnul see, et ta oli alati riietatud nagu Bugatti ja Bugatti nagu tema. Ajakirjale mõeldud autoportree osutus populaarseks, kandes endas kaasaegse naise võrdkuju. Aja jooksul kujunes sellest ideaalne portree tolleaegse ajastu peegelduseks.

1929. aastal reisis Tamara esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, et maalida portree ameerika naftamagnaadist Rufus T. Bushist ning korraldada näitus Pittsburghis Carnegie Instituudis. Ekspositsioon osutus väga edukaks ning tõi kunstnikule palju raha, mille ta aga kaotas, kuna pank, kus ta raha hoidis, sai löögi 1929. aasta börsikrahhilt. Lempicka oli läinud Ameerikasse aga teadmisega, et temast saab üks Hollywoodi staaride lemmikkunstnike ning ta ei pidanud oma ootustes pettuma. Lempicka karjäär saavutas kõrgpunkti 1930. aastatel. Muuseumid hakkasid koguma tema töid ning 1933 reisis ta Chicagosse, kus tema maalid olid väljapanekul kõrvuti Georgia O'Keeffe, Santiago Martínez Delgado ja Willem de Kooningi teostega.

1939–1980

Sõja puhkedes kolisid nad režissöör King Vidori endisse majja Beverly Hillsis. Lempicka teoste väljapanekud toimusid nii Los Angeleses, New Yorgis kui ka San Franciscos, kuid ei saavutanud enam sellist edu, nagu kunstnik oli lootnud. Tamara tütrel Kizettel õnnestus 1941 Prantsusmaalt põgeneda ja liituda ema ja tema mehega Los Angeleses. 1943. aastal kolisid Tamara ja Kuffner New Yorki, elama korterisse, mille kahekorruselises stuudios jätkas Tamara maalimist. Naine kaunistas nende korteri antiikesemetega, mis parun oli suutnud päästa oma Ungari pärandist.

Sõjajärgsetel aastatel jätkas Tamara küll aktiivse seltsieluga, kuid portreesid telliti temalt üha vähem. Tema art déco stiil tundus veidi iganenud võrreldes sõjajärgsel perioodil esile tõusnud modernismi ja abstraktse ekspressionismiga. Lempicka laiendas oma stiililist ampluaad ning 1960 hakkas ta maalima hoopis abstraktsemaid teoseid. Pintslite asemel hakkas ta kasutama palett-nuga. Vahel ta isegi maalis uues stiilis oma varasemaid teoseid ümber.

Parun Kuffner suri 1961. aastal südamerabandusse. Lempicka müüs ulatusliku osa oma varandusest ning käis kolmel ümbermaailmareisil. 1962. aastal toimus tema uuemate ja vanemate teoste väljapanek New Yorgis Iolase Galeriis, kuid kriitikud jäid suhteliselt ükskõikseks. Ostjaid oli vähe ning Lempicka andis endale lubaduse, et ei korralda enam kunagi ühtegi enda kunsti näitust. 1963 kolis Tamara oma tütre ja tema pere juurde Houstonisse Texases. Lempicka loobus professionaalse kunstniku staatusest ning asus maailma eri paigus demonstreerima oma varasemaid teoseid, nende hulgas ka kuulsat autoportreed 1929. aastast.

1966. aastal korraldati Pariisis näitus, mis oli pühendatud 1925. aastate kunstile. See inspireeris Alain Blondeli korraldama retrospektiivset näitust Tamara de Lempicka loomingust 1973. aastal Luxembourgi Galeriis Pariisis. 1974. aastal kolis Tamara Mehhikosse Guernavacasse, kuhu ta ostis endale maja, mida kutsuti Tres Bambuseks. Vananemine muutis Tamara suhteliselt meeleheitlikuks ning leinates oma ilu kadumist, elas ta elu lõpuaastad üpriski pahuras meeleolus. Tema tütar asus pärast oma abikaasa surma 1979. aastal Guernavacasse, et hoolitseda haige ema eest. Tamara de Lempicka suri une pealt 18. märtsil 1980. Tema soovi järgi puistati tema tuhk Popocatépetli vulkaani kohal.

Looming

Tamara de Lempicka oli üks tuntumatest art déco stiili esindajatest kujutavas kunstis, kelle põhifookus oli suunatud portreedele. Esimese maailmasõja järgses ühiskonnas tekkinud art déco kunstivool rõhutas ilu, glamuuri ja luksuslikkust. See oli ideaalne õhustik Lempicka jaoks, kelle glamuurse tunnetusega kunst sobitus selleaegsetesse interjööridesse nagu valatult. Ta maalis ajastu koorekihti – jõukaid aristokraate, uusrikkaid, kuulsaid ja ilusaid. Tema kujutatud naised sulandusid ideaalselt ajastusse, kandes maalidel luksusliku interjööri taustal moekaid ja eksootilisi riideid ning ehteid. Tema maalide domineerivateks elementideks olid siledad naha tekstuurid ja samavõrd siledad, valgusküllased riided. Lempicka tehnika oli puhas, täpne ja elegantne, kuid samal ajal laetud sensuaalsete vibratsioonidega.

Teose traditsioonilist viimistlust õppis Lempicka Maurice Denis'lt. Lempicka teiseks õpetajaks ja tema loomingu üheks suuremaks mõjutajaks oli André Lhote, kes õpetas teda järgima pehmemat, rafineeritumat kubismivormi, mis ei šokeerinud vaatajaskonda ning sobitus paremini luksuslikku interjööri. Tamara ühendas selle pehmema kubismi uusklassitsistliku stiiliga, olles inspireeritud prantsuse maalikunstnik Jean-Auguste-Dominique Ingres'ist. Ingres oli teiseks oluliseks mõjutajaks Tamara loomingus. Lempicka teos "Ilus Rafaella" oli otseselt mõjutatud Ingres'i maalil "Türgi saun" figureerinud paljudest naisaktidest. Lempicka loomingus moodustavad olulise rolli pikajalgsed, liivakellafiguuriga naisaktid, kes oleksid justkui moeajakirjast välja jalutanud. Tühjusse suunatud pilguga naised esindasid ajastule iseloomulikku passiivset naisetüüpi.

Parima ülevaate de Lempicka loomingust annavad ilmselt kunstniku enda sõnad: "Ma olin esimene naine, kes tegi selgeid maale ja see oli minu edu allikas. Sadade lõuendite hulgas olid minu omad alati äratuntavad. Galeriid kaldusid näitama minu pilte parimates ruumides, sest need tõmbasid inimesi ligi. Minu tööd oli selged ja lõpetatud. Ma vaatasin enda ümber ja suutsin näha ainult maalikunsti täielikku hävingut. Banaalsus, millesse kunst oli uppunud, tekitas minus tülgastust. Ma otsisin oskusi, mida enam ei eksisteerinud; ma töötasin kiirelt delikaatsete pintslitõmmetega. Ma otsisin tehnikat, oskusi, lihtsust ja head maitset. Minu eesmärk polnud kunagi kopeerida, vaid luua uus stiil, säravate, valgusküllaste värvidega, ja taasavastada elegants minu modellides."

Pärand

Kuigi Lempcika teosed kaotasid pärast II maailmasõda populaarsuse, siis art déco moodi tagasitulekuga 1960ndatel tärkas taas huvi kunstniku maalide vastu. Lempicka on üks vähestest kunstnikest, kelle kohta võib öelda, et tegu oli puhtaverelise art déco viljelejaga, mis teeb tema niigi silmapaistva loomepärandi veelgi märkimisväärsemaks.

Tänapäeval kuuluvad kunstniku loomingu austajate ja kogujate hulka ka sellised staarid nagu Madonna, Jack Nicholson ja Barbra Streisand. Madonna on kasutanud Lempicka maale nii oma muusikavideotes kui ka laenanud neid muuseumide ja ürituste väljapanekutele. Lempicka on olnud inspiratsiooniks ka sellistele moemajadele nagu näiteks Louis Vuitton, Max Mara ja Giorgio Armani.